Küsimus:

Tere!

Oleme tõsiselt mures ja hädas oma kuldse retriiveriga. Koer on nelja aastane. Koer ei taha juurde tulla kui oleme temale tuttaval territooriumil.

Aaasta tagasi kolisime oma majja. Aeda veel ümber ei ole ja vastas on mets.Kui laseme ta ilma rihmata õue jooksma, siis peame teda väga pikalt meelitama ja keelitama või mingi kavalusega ta kinni nabima. Kusagil oleme ilmselt midagi väga valesti teinud. See probleem on tal olnud kutsikast peale aga varem kui korteris elasime ja suurema osa ajast käisime jalutamas rihma otsas siis tundus olukord kergem.

Lisaks sellele on tal hirm, et midagi kukub pähe ja uksed on ka koledad asjad. Arvame ise, et probleem on alguse saanud kutsikaeast. Nimelt oli tema tuleku ajal meil ka teine koer. Väga sõnakuulelik, kuid vana ja haige. Teadsime ette,et väga kauaks teda enam meiega ei ole. Vana koer oli kindlalt liider ja pani esimesest päevast asjad paika. Kui käisime koos õues ja kutsusin kutsikat enda juurde siis vana koer jooksis ta nina eest läbi ja kutsus ta endaga mängima. Siis ei osanud me sellele tähelepanu muidu pöörata kui arvasime,et tore kui koos mängivad ja sõbrad on.

Ette tänades.
Elina.

Vastus:

Tere Elina,

See abitu olukord millesse Teie koer Teid juurdetulemist vältides pannud on, on väga stressirohke. Mida aeg edasi seda kindlamalt kinnitab ta oma käitumise ja Teie reaktsioonidega oma seisukohti Teievahelises suhtes.

Omas aias ja maal üksinda (või ka teise looma seltsis) vabana liikudes on tihtipeale koeral võimalus võtta rohkem otsuseid ise vastu ning seetõttu vähendada ka oma sõltuvust inimesest. Vahel ei aita kaasa ka inimese kohalolek kui suhtes on otsustaja roll võimaldatud endiselt koerale. Iga iseseisva otsusega, mis toob temale positiivse tulemi, kasvab tema enesekindlus, iga otsus mida ta teeb Teie juuresolekul kinnitab temale oma võimu. Seetõttu ei ole ka üllatav, et oma aias olles tundub olukord hullemana ja vähem Teie kontrolliall olevana.

Veel üheks põhjuseks on tihti mugavusest tingitud oma aia kasutus meie poolt. Me ei võta enam koera nii tihti kontrollialla ega loo talle omalt poolt piiranguid ja reegleid, me ei näita talle enam eriti tihti, et meie oleme otsustajad- otsustajad millal jalutatakse, kui kaua jalutatakse ja kuhu jalutuskäigu ajal pööratakse, seetõttu saab loom meie poolt ka vähem tähelepanu. Tähelepanu puudus aga sunnib koera kasutama igasuguseid trikke just selleks, et sundida Teid kuidagi seda temale andma. Nad kutsuvad Teid mängule selle asemel, et juurde tulla; ignoreerivad ja tegelevad näiliselt omade asjadega õigel hetkel eemale hüpeldes ning püüavad iga hinna eest vältida „karistust“.

Koera jaoks kujuneb siinkohal tihti karistuseks see, et ta võetakse rihmaotsa ja lõpetatakse talle meeldiv tegevus, temaga ei mängita vaid viiakse ohtlikuna tunduvate asjade poole- olukord, mida ta eelistaks vältida (uksed ja muud hirmud). Tihti on mõjutajaks aga ka paljas fakt, et meie vererõhk tõuseb iga korraga kui koer meid ei kuula, tema tunneb läbi hormoonide poolt eritatud lõhna, et inimene on miskipärast endast väljas ja mitte eriti turvaline lähenemiseks (eelnevad kogemused mis on loonud seose karistuse ja antud lõhna vahel), seega hoiab alati paari meetri kaugusele meist.

Seega, oma aed loob temale teatava turvatunde ning eelnevad seal vastu võetud otsused kinnitavad temale otsustuskindlust, võõral pinnal on aga muu maailm kõik ebakindlam ning ainus tugipunkt on oma inimene (või loom) seega kuuletutakse kergemini väljaspool tuttavat ala. Stress uute asjade ja kogemuste ees võib olla liiga suur selleks, et minna üle testimisele või mängulisusele. Kui väljaspool olev ala aga tuttavamaks muutub, võib olukord kanduda ka väljaspoole oma aeda. Ka hirmud milledest räägite viitavad tegelikule ebakindlusele koera sees.

Teise koera eeskuju osas on Teil omajagu õigus, loomad räägivad ühte keelt ning saavad seetõttu väga hästi üksteisest aru, seega suudavad ka lihtsalt ja kiirelt tekitada üksteise pealt õppimiseks väga soodsaid võimalusi. Mõju, mida üks loom avaldab teisele kui inimest ei ole olukorda kontrollimas, on väga suur. Tihtipeale võib tunduda, et  koerad moodustavad oma karja karja sees, mis on ka väga loogiline kui me vaatame aega, mis nad koos veedavad ning saame aru, et neil puudub kindel juhtfiguur inimese näol.

Probleemi lahenduseks tuleb taaskord tegeleda inimestel oma staatuse kinnitamisega (amichien bonding ehk koerakuulaja neli põhitala ) ning seeläbi enda ja koeravahelise suhte tugevdamisega, nii tõstate koera usaldust enda vastu. Vältida tuleb olukordi, kus kinnipüüdmine muutub üleskutseks (kutsub esile mängu, kiusu, narrimise- nagu meile tundub; seda saab teha elimineerides võimaluse Teile mitte kuuletuda ning luues ümberõppe ajaks kindla käitumismalli mis seda tagab) ning suurendada aega mil te ise koeraga mängite (mäng on teie kontrolliall- nii alustus kui lõpp), võtta koera silmis vastu rohkem otsuseid (pöörded kõnnil ning kontaktiharjutused).

Jällegi kordan, siin toodud näited on üldistused ja ei pruugi 100% kattuda Teie koera iseloomu ega põhjustega. Täpsemaks ja õigemaks probleemi lahenduseks on alati soovitatav konsultatsiooni abil omas kodus vastused saada.

Kindlasti tuleb Teile kasuks ka käitumisprobleemide tekkimise teemas kirjeldatu.

Parimate soovidega,
Kärt Pingas
Koerakuulaja

Tagasi