Küsimus:
Tere!
Olen mõelnud mitu, mitu päeva, kas Teile oma murest rääkida või püüda ise hakkama saada. Siiski arvan, et mõtekam on ikka asjatundjalt nõu küsida.
Meie peres on 5 kuune emane corso kutsikas. Elame külas, 8 korteriga majas. Maja asub küla keskusest veidi eemal. Suure teeni on u 200 meetrit. Peale kutsika ja minu kuulub perre abikaasa ja 16- aastane poeg.
Päeval on kutsikas üksi kodus. Senini pahandusi pole olnud. Olen lugenud raamatut "Koerakuulaja". Püüdnud nelja põhitõde järgida. Siiski tunnen, et olen "poolik karjajuht". Söömise ja taasühinemisega on meil kõik korras. Siiski mehele ja pojale tükib üles hüppama. Mulle hüppas ka üles, kui töölt tulin. Ignoreerisin teda, tegin oma toiminguid. Nüüd ootab oma asemel kuni ma toidukotid ära panen, riided vahetan ja temaga välja lähen.
Saab aru, mida tähendavad sõnad: "siia", "istu", "lama", "kõrval", "oota", "ei". "Seisa" ei ole päris selge.
Probleem on õues käitumisega ja rihma otsas käimisega. Siin olen ise vea teinud. Käisin jalutamas ja proovisin tõmbamisega tirimist vältida, aga asjatult. Väljas käib ta tavaliselt lahtiselt. Jalutame oma majaümbruse piirides. Järgneb mulle. Tegemist on siis, kui ilmub välja teisi inimesi või kasse. Olen püüdnud maiusega tähelepanu endal hoida. Vahel õnnestub, vahel mitte. Lume sulamisega, tuleb välja igasuguseid "solgihunnikuid". Kuidas õpetada, et ta ei puutuks õues midagi söödavat, sest majaelanikud tükivad kassidele toidupalukesi panema? Õhtul pimedaga olen vahel ta pika rihmaga välja viinud. Majaümbruse piiridest pole välja läinud, lasknud tal oma toimetusi teha.
Kõige suurem probleem on rihma otsas ilma tirimata kõrval käimine. Käisin ka korra koertekoolis, seal öeldi, et ütle "kõrval" ja tõmba järsult. Proovisin, aga see ei andnud mingit tulemust. Teen koerale haiget ja ....
Alustasin täna nii, et jalutan temaga, kuni ta oma toimetused on ära teinud ja veidi jooksnud, siis panen rihma. Annan käskluse "kõrval" ja hakkame liikuma. Kui hakkab tirima, läheme tuppa tagasi. Jalutamine jäi ära. Kas selline käitumine minu poolt on õige? Majja sisse - välja lähen alati esimesena.
Ja veel. Väljas,kui tal tuleb mängimise tuju või suure jooksu pealt, haarab minu kindast või teeb saapa paela lahti või hüppab üles ja näksab varrukast. Kas öelda "lõpeta" või ignoreerida sellist tegevust. Praegu olen öelnud "lõpeta", jäänud seisma. Paar korda teeb nii, siis jätab järele, aga sellist käitumist ei saa lubada.
Püüdsin anda ülevaate meie elust. Kas ma olen käitunud temaga õigesti? Kuidas õpetada teda rihma otsas käima ning jagu saama sellest näksamise kombest?
Teiepoolset vastust ootama jäädes!
Lugupidamisega,
Tiiu
Vastus:
Tere,
Tundub, et olete siiani kõik enam-vähem õigesti teinud. Karjajuhiks olemine on oluline.
Teie kirjast ei selgu, et te kuidagi ”poolik karjajuht” oleksite. Ignoreerimine on hea. Igal juhul parem, kui karistamine.
Rihma otsas tirimine on suurte koerte puhul sageli probleem. Nüüdseks ollakse seisukohal, et järsult tõmbamine ei ole hea meetod. Pigem tuleb seisma jääda. Seista nii kaua , kui rihm lõtvub, siis hakata jälle minema. Kui tirib, jääte jälle seisma. See võib tähendada jalutuskäigu ajal 2 meetrit edasiliikumist ja on väga tüütu, aga midagi pole teha. Küll koer ükskord taipab, et edasikõndimiseks peab ta teile alluma.
Ma arvan, et ühegi koera puhul ei saa kunagi absoluutset kindel olla, kui ilmuvad väga põnevad persoonid, nagu näiteks teised koerad ja kassid. Kui maiusele reageerib, siis on väga hästi. Mõni koer ei tunne mingit huvi maiuse vastu ja neid on väga raske motiveerida omaniku juurde tagasi pöörduma, kui maailmas on nii palju huvitavat. Tühja kõhuga jalutama minekust võiks kasu olla.
Kui rihma otsas jalutamine juba ilusasti õnnestub, siis puistata tavalisele jalutusteele midagi maitsvat ja kõndida sealt üle, koer rihma otsas. Kui hakab küünitama maiustuse järele, öelda karmilt ”Ei” ja vajadusel tõmmata rihmast. Kui koer kuuletub, siis kindlasti taskus oleva maiusega premeerida. Mingi aja peale saab koer aru, et maast ei tohi midagi võtta.
Kui teeb ulakust (haarab kinda, näksab jne.), siis ignoreerimist peetakse õigemaks. Minul isiklikult tekib küll ka tahtmine ”Ei” käratada, aga see oleks ka kõik. Rohkem tähelepanu ei tohi mingil juhul osutada, sest tählepanu ta ju otsima tuligi. Ja kui me temaga riidlema hakkame, siis on ju ta oma eesmärgi, tähelepanu, saavutanud.
Dr. Tiina Toomet
Tagasi
