Bologna bichon

Bologna bichon ehk Bichon Bolognese
on väga vana Lōuna-Itaaliast pärit kääbustőug.

Tōug aretati 11.-12. saj. Bolognas. Eriti populaarne oli tōug 16. sajandil  tollaste aadlike seas. Arvatakse, et tema esiisad on samad, mis Malta koeral. Bolognesed olid kōrgklassi koerad, kes olid  harjunud hellituste ja nö. hea eluga. Tänapäeval on tõug suhteliselt haruldane, isegi Itaalias, kuid mitmed kasvatajad on hakanud Europaas aretustööga uuesti tegelema.

Bologna bichon on ideaalne seltsikoer, alati valmis oma peremeest järgima, truu ja lojaalne. Suur kiindumus raskendab koera üksinda jätmist. Armastab väga inimeste lähedust ja tähelepanu. Ta saab väga hästi läbi teiste loomadega ning lastega. Vōōraste suhtes on ta umbusklik, kuid sōbralik ning annab märku kōva haukumisega, kuid pole tühjalt klähvija.

Ta on tark ja kergesti koolitatav, soovib peremehe meelejärgi igati käituda. Keskmise aktiivsusega. Loomulikult sobib selline koer ideaalselt korterikoeraks. Ta on  mänguhimuline ja loomult rőőmsameelne, 

Bologna bichon on väikest kasvu, turjakőrgus on isastel 25-33cm, emastel 27-28 cm., kaal 2,5-4 kg. Bologna koeral on väike nina; huuled ja silmalaud on musta värvi. Kõrvad asetsevad üksteisest suhteliselt kaugel, andes peale kandilise välimuse. Karvkate on valge värvusega ilma teiste värvide märgistuste ja varjunditeta. Kasuka karv on pikk, laineline ja kehast eemal. Saba on püstine ja ulatub üle selja.Ta vajab igapäevast kammimist. Erilist hoolitsust vajavad kõht, kõrva tagused ja jalad. Kuna koer ei aja karva, peab surnud karvad harjamise teel eemaldama. Karvkate pulstub kergesti, seega peab seda korrapäraselt kontrollima. Kõrvade sisemust peab samuti hoolikalt vaatama, kuna karvad võivad kõrva kanaleid ummistada. Käpapatjade vahelt peab vajaduse korral karvu trimmima.  

Ta on väga hea tervisega tōug. Pärilike haiguste kohta igasugune info puudub. Eluiga 14-15 aastat. Pesakonnas keskmiselt sünnib 4 kutsikat.

Märksõnad:

Tagasi