Lapsepõlves on mul koer olnud, imepisike, ja ma ei olnud tast erilises vaimustuses. Aastat 15 tagasi, kui elasin majas, oli meil super Kaukaasia lambakoer, kuid hetkel ta juba pilve peal. Hetkel elukohaks korter, kus ruumi palju ja taas suur koeraigatsus. Koera igatseb ka pere noorim, hetkel 8.a. liige
Olen kaalunud Tiibeti spanjelit jm nn toakoerade tõuge. Kuid olen üsna jänespüks ehk siis pimedatel õhtutel (mida on enamus meie kliimas) pargis jalutamine koos väikese koeraga ei tundu eriti ahvatlev. Tahaksin, et koer kaitseks vajadusel pigem mind, mitte mina ei peaks koer süles liduma.
Suur koer, kuid milline. Et ei ajaks hullusti karva, et oleks lapsesbralik, et ei oleks naabritele ebamugav.
Help!

Soovitaks oma kogemustelt Ameerika Staffordshire Terjerit.
+Haugub väga harva (meil haugatab ainult siis kui keegi ukse juures askeldab või kui ülevalt naabri inglise bulldogid alla kõnnivad trepikojas)
+Armastab lapsi
+Hästi lühike karv ilma alus karvata(talvel vajab jopet)
+Keskmist kasvu kuid oma suuruse kohta jõudu ja julgust suure koera jagu

-Vajab närimis vahendeid piisavalt (väiksena kasutasime nahast konte ja nüüd piisab nylabone/tastybonest)
-Kui peale nunnutamist inimesed küsivad mis tõuga tegu, siis kuuled tihti kommentaare "Issand, sellest kasvab ju kuri koer"

jaapani chin ,pidi hästi vaikne olema ise mõtlen ka võtta koera korterisse

lapse sõbralik tõug on kuldne retriiver .
kui aga tahaksid väiksemat siis taks või corgi.

Shnautsereid on mitmes suuruses, samuti teised pügatavad või trimmitavad tõud ei tohiks karva ajada, aga kaitsekoeraks sobivad ikkagi ainult hästi väljaõpetatud teenistuskoerad, kes vajavad tunduvalt rohkem aega ja pühendumist, s.h. jalutuskäike meie pimedas ja porises kliimas kui väike tiibetlane.
Vahest tasuks mõelda, kui pimedas välja minna ei julge, hoopis mingite enesekaitsevahendite peale või hoida silmad lahti, ehk on lähikonnas teisigi koerajalutajaid, kellega saaks sobivuse korral koopereeruda ja koos jalutamas käia.