Inglise hurtInglise hurt on üks vanimaid koeratőuge maailmas, algselt kasutati neid jahikoertena, eelkőige nende kiiruse tőttu. Inglise hurt ongi maailma kiireim koeratőug, ta vőib arendada kiirust kuni 80 km/h. Nad muutusid peagi aadlike koerteks ja hakati korraldama jooksuvőistlusi.

Tänapäeval ongi inglise hurtasid kahte tüüpi -vőistlustel kasutatavad ja näituste greyhoundid.

Juba väga ammustel aegadel käisid koos vaaraodega jahil praeguste inglise hurtade esivanemad. Mida küll võiks olla ühist vaaraodel soojast Aafrikast ja greyhoundidel vihmaselt Inglismaalt?

Tegelikult põlvnevad kõik tänapäevased hurdatõud just nimelt Egiptusest, kus vaaraode hauakambrijoonistel uhked hurdalised mitte väga harva ei esinenud.

Koos Caesariga, kes mööda Euroopat vallutusretkedel käis, jõudsid hurdad Inglismaale.

Nii nagu igal pool mujal maailmas, nii ka Inglismaal, olid hurdad ja jaht nendega ülikute ajaviiteks. Kui mõni talupoeg endale hurda soetas, või hullem veel, temaga jahil käis ja sellest teada saadi, siis oli karistuseks surm. Seepärast püüdsid salaja hommikuhämaruses lossihärra metsadest või aasadelt jäneseid küttinud talupojad pidada võimalikult vähemärgatavaid, pruune ja triibulisi või päris musta värvi greyhounde, samas kui lossides ülikud valgeid hurtasid aretasid.

Ka on teada inglise hurtade ajaloost kurb periood, kus talupoegade valdustes olevatel greyhoundidel esikäpp ära raiuti, et nad ei saaks nii kiiresti joostes jäneseid püüda. Õnneks muidugi ei takistanud selline „pisiasi“ hurtadel sama osavalt jahti pidamast ja see hirmuäratav seadus on ajahämarustesse kadunud.

Tänapäeval on greyhoundid oma siidise lühikese karvaga ja leebe ning rahuliku iseloomuga hinnatud perekoerad, kes võimaluse avanedes siiski meelsasti jänesega võidu lippavad. Inglise hurdad on maailma kõige kiiremad koerad ja mõnedes maades korraldatakse jooksuvõistlusi, kus suurim mõõdetud kiirus ulatub 80 km tunnis.

Just säilinud jahiinstinkt ja meeletu kiirus millega ükskõik millisele sobivana tunduvale jälitusobjektile järele tormatakse on saanud saatuslikuks nii mõnelegi greyle, kes hasardist pimestatuna auto ette jookseb või järsakust alla kukub.

Inglise hurtSeepärast on iga hurdaomaniku püha kohus mitte lubada oma lemmikut lahtiselt linna või küla vahele jooksma. Autoteedest eemal metsas ja lagedatel aasadel saab greyhound oma jooksuvajaduse paari kolme kiirema tiiruga rahuldatud ja kogu ülejäänud jalutuskäigu longib teil rahulolevalt sabas.

Kodustes oludes pole inglise hurt sugugi tülikas koer. Hoolimata oma suhteliselt suurest kasvust oskab ta ennast mahutada diivanile või tugitooli, kuskohast siis pere toimetustel silm peal hoitakse.

Valvekoerteks pole hurtasid kunagi aretatud, kuid uksekella peale kohale ilmuvad greyd oma suure koguga on piisavalt aukartustäratavad.

Pärilikke terviseprobleeme inglise hurtadel täheldatud pole ja loomaarstid peavad neid üheks tervemaks koeratõuks.
Kokkuvõtteks võib öelda, et hoolimata oma aastatuhandete pikkusest ajaloost ja elust koos vaaraode ja lordidega, on greyhoundid ääretult mõnusad seltsikoerad, kes sobivad nii värskesse õhku koos perega sportima kui ka diivanile laisklema. Nad võtavad suhteliselt hästi õppust ning õpetavad ka ise oma perele paar lõbusamat lugu inglise peenest huumorist.

Kogemused on näidanud, et peale esimese greyhoundi majja toomist tuleb sinna varsti lisaks veel üks kuninglik inglane.

Inglise hurt on iseloomult vaikne, hellahingeline ja tagasihoidlik. Truu ja kiindunud oma peremehesse. Vajab palju liikumist ja sobib aktiivsele inimesele. Ta on väga sotsiaalne ja vajab inimese lähedust, ei talu üksindust. Sobib ideaalselt seltsikoeraks.

Inglise hurt on suursugune, elegantne ja ilus, turjakőrgus 68-76 cm, kaal 27-32 kg. Karvkate on lühike ja sile, värvidest on kőik värvused lubatud.
Märksõnad:

Tagasi