Politseikoer Jost
Saksa lambakoera tõugu politseikoera igapäevasteks ülesanneteks on kadunud inimeste ja esemete ülesleidmine. Harva saab öelda, et sünnitakse kellekski kindlaks, Josti on aga sünnist saadik ees oodanud karjäär politseis, kirjutab Tartu Postimees.

«Mina ise töötan politseis, olen varem ka koertega tegelenud ja siis ma ta võtsingi. Kohe kutsikast peale sai hakata välja õpetama. Ta on kogu aeg minuga kaasas olnud,» rääkis Josti omanik, Lõuna politseiprefektuuri konstaabel Peeter Vister.


Kuulutuse kaudu leitu

Konstaabel Vister ise valis Josti kuulutuse kaudu leitud pesakonnast. Puhtatõulise saksa lambakoera Kennelliidu paberitelt loeb välja ta täisnime – Jost Kronis.

Treeningutel õpetas Vister oma kaaslasele selgeks teenistuskoera põhireeglid ja -tõed. On umbes 30 käsklust, mida koer peaks oskama täita. Neid omavahel sidudes tekivad kombinatsioonid, mida koer jätab juba refleksina meelde, selgitas mees.

Käsklused on nii verbaalsed kui þestid, et koer ka pikemate vahemaade tagant neid märkaks. «Ta jälgib mind kogu aeg,» rääkis Vister, jagades Jostile käsklusi, mille mõjul koer muu hulgas istus, lamas ja haukus.

Eraldi tuli läbida paugu- ja kaitsekoolitus, püstolipauku Jost praegu ei karda. Kui üldse midagi, siis natukene kõrgust.

Josti töö üks olulisimaid ülesandeid on jälje avastamine. «Kui on jälg olemas, siis ta saab ilusti järele minna,» kinnitas Josti partner.

Maa-alalt eraldab Jost uute esemete ja inimeste lõhna keskkonna omast. Kui ese on leitud, toob koer selle tagasi oma partnerile. Inimest leides hakkab Jost aga haukuma. «Siis ta peab andma mulle häälega märku, et vot siin ta on, tule nüüd siia,» ütles mees.

Ilm mängib jäljeajamisel tähtsat rolli.

Visteri sõnul on õrnalt tibutav vihm tööd soodustav, raskem on hoopis siis, kui päike ja tuul koos mõjuvad, sest jäljed kaovad kiiresti ära.

Arukas ja tasakaalukas

Praegu on Jost viieaastane ja kõige paremas tööeas. Vister toob võrdluseks, et inimeas oleks ta keskealine. Josti puhul pole aga märgata mingisuguseid keskeakriisi tunnuseid.

«Ta on rahulik koer, tasakaalukas. Ta teab, mis temalt nõutakse, ta on kindel,» jätkub Visteril oma partnerile ainult kiidusõnu. «Mina olen selle koeraga väga rahul.»

Võõraste inimeste suhtes ei näita ta aga üles vähimatki huvi. Vister kirjeldas, kuidas Jostiga tänaval käies on koer täiesti ükskõikne, kui just mees ise möödakäijatele tähelepanu ei osuta.

«Kui ma neile tähelepanu pööran, siis vastavalt ka koer. Nii, kuidas peremees käitub, nii käitub ka koer,» selgitas konstaabel lihtsat tõde.

Inimesi, keda Jost oma töös otsib, olgu nad siis süütud metsa eksijad või tahtlikud kadujad, kohtleb politseikoer olenevalt inimeste enda käitumisest. Rahuliku tüübi kõrval on ka Jost vaikne. «Kui inimene ise hakkab vehkima ja tõmblema, siis on ta kohe küljes,» rääkis Vister.

Teenistusvälisel ajal elab Jost oma peremehe juures Elvas. «Ta on minuga koos kodus, väljas. Nagu tavaline koer,» lisas Vister.

Lemmiktoiduks on Jostil, nagu hundikoertel ikka, liha. «See on ikka põhiline, mis ta tahab,» ütles Vister.

Politsei poolt on teenistuskoerale ette nähtud ka kindel kuivtoit. Kahtlemata pole see Jostile aga nii meeltmööda kui liha.

Koos pensionile

Aja jooksul on Peeter Visteri märkmikusse kogunenud lehekülgede viisi lugusid väljakutsetest, kus Jost on oma jäljeajamisega silma paistnud. Neid lisandub sinna veel umbes kolme aasta jagu. Siis ootab Josti ees väljateenitud pensioniaeg.

«Kaheksanda eluaastani on ta veel teenistuskoer. Mul on ka siis samamoodi teenistus läbi. Koos läheme pensionile,» naeris Vister südamest.

Igatahes on politseikoeral nüüd tükk tööd ees – Josti teenistuses on käimas kiirem hooaeg, sest seenelised ja marjulised kipuvad just praegu järjest rohkem metsa ära eksima.

Josti nina ulatub inimsilmadest kaugemale

• Üks värskeimaid väljakutseid oli Jostil kolmapäeva hilisõhtul, kui Luunja vallas tervisehädadega naine seeni korjates oma mehest eemaldus ja metsa ära eksis. Seenelist otsis kaheksa politseitöötajat ja Jost oli see, kes naise pärast paaritunnist otsimist lõpuks pimedusest üles leidis.

• Mõni nädal tagasi oli Tamme gümnaasiumi juurde õhtusel ajal väljakutse. Probleemiks oli seal lärmav kamp. Politsei saabudes jooksid nad aga pimedas kiiresti laiali. «Jõudsin koolimaja ette ja panin koera otsima,» rääkis Vister. «Koer läks pimedas ja leidis kaks meest prügikastist. Nad olid politsei eest prügikasti hüpanud. Ja sina võid seal taskulambiga otsida, eks ole, need istuvad vaikselt prügikastis, mitte keegi ei leia üles sealt. Aga, noh, koera sellega ära ei peta,» teatas konstaabel kindlalt.

• Paar aastat tagasi jahedal septembriööl oli Kasepää külas üks mees metsa kadunud. Kella kahe-kolme ajal läks konstaabel Vister Jostiga teda otsima. Ilmselt võlgneb mees koerale ka oma elu. «See mees oli küll omadega läbi, ta olekski metsa jäänud, kui teda ei oleks leitud,» jutustas Vister.

Allikad: konstaabel Peeter Vister ja Tartu politseiinfo

Maarja Pakats, Tartu Postimees

Tagasi

Kommenteerida saavad ainult registreerinud kasutajad.