19. sajandi algusest on mitmeid märke väikestest bullterrieritest Inglismaal.
Selle pőhjuseks oli, et varasemas tőuaretuses kasutati vőitluskoerte parandamiseks bulldogide ristamist erinevate terrieritega, nende suurusest hoolimata. Seepärast oligi pesakondades koerte suurus nii mőnigi kord väga erinev - kaaludes 8 kuni üle 40 naela (1 nael on umbes 454 grammi).
Osa kasvatajaid püüdsid aretada just väiksemaid koeri, kes aga siiski oleksid tüüpilised bullterrierid oma välimuselt ja olemuselt. Mőne kasvataja soov oli saada koguni päris pisikesi bullterriereid, näiteks on kirjeldatud Sir Raymond Tyrriott Wilsoni koera Pony Queen, kes kaalus täiskasvanuna alla 3 naela. Sellised toy-tüüpi koerad aga ei olnud enam bullterrieritega kuigi sarnased, neis ilmnesid selgelt kääbustőugude omadused, pead olid őunakujulised ja silmad punnis.
Väiksematele bullterrieritele spetsialiseerunud kasvatajad aga jätkasid oma aretustööd ning esmakordselt esines "miniature"-suurusklass Inglismaal rahvusvahelisel koertenäitusel Islingtonis mais 1863.aastal, kuhu olid registreeritud koerad alla 10 naelase kaaluga.
Neid koeri vőiks siiski lugeda kääbusteks, sest Miniature Bull Terrieri'te aretajate mőjutusel oli selle klassi kaalulimiit tőstetud 25 naelani Inglise Kennel Klubi 21.näitusel 1883.a. Nelson - esimene bullterrier, kes sai 1873.a. tšempioniks, oleks tänapäeval kehtiva tőustandardi järgi olnud just Miniature Bull Terrier, kaaludes alla 16 naela.
Tema omanik oli Inglise Kennel Klubi esimene juhataja mr.S.E.Shirley. Paraku aga ei saavutanud väiksemad bullterrierid populaarsust. Üks pőhjus oli kindlasti suuruse ja tüübi suur kőikumine.
Kriisiaeg algas I maailmasőja paiku, 1918.a. aga eemaldati Miniature Bull Terrier hoopiski Kennel Klubi tőuregistrist. Algas 20 aastane madalseis tőuaretuses. Väikesi bullterriereid aretati-kasutati edasi sportkoertena vői jahiterrieritega ristamiseks, et need saaksid oma tőugu juurde julgust ja otsustuskindlust.
1938.a. kogunes grupp entusiaste eesotsas kolonel Richard Glynniga, et luua Miniature Bull Terrier'ite klubi. Selle klubi teeneks on, et Inglise Kennel Klubi tunnustab alates 1939.aastast tőugu, kus koerte turjakőrgus jääb alla 14 tolli (1 toll on veidi üle 2,5 cm) ja kaal alla 20 naela. Tőustandard aga on kőigil bullterrieritel sama, erinevus ongi vaid kőrguses ja kaalus.
Bullterrierite algupärane ülesanne oli kakelda-vőidelda teiste loomadega. Selleks aretati nad tugevateks, julgeteks, kartmatuteks, lihaselisteks. Bullterrieri pea on munakujuline ja väikesed silmad asuvad sügaval, et oleksid kaitstud kaklustes.
Koerte nahk on tihe ja madal karv libe, nii on neist raske saada haaret. Tänapäeval aga ei ole kaklused koerapidamises vastuvőetavad, koerte agressiivsus on jäänud tahaplaanile. See on tőstnud esile nende koerte elurőőmu ja liikuvuse, inimsőbralikkuse.
Täna ei ole bullterrier mitte vőitleja, vaid vahva perekoer. Ega sellepärast tal vaprust vähem ole. Ka koduvalvuri-ametis vőib bullterrier kenasti hakkama saada, kuigi inimsőbralikkus on siiski neile väga omane iseloomujoon. Bullterrier ei ole kindlasti iga inimese koer.
Sellise koera vőtmisel peab arvestama, et aktiivne koer vőimsate lőugadega vőib igavuse korral korraliku koduremondi teha. Kui teda ei harjutata pisikesest peale teiste koerte seltsis sőbralikult käituma, vőib hiljem tulla probleeme, sest vőitluskoera veri vőib valel hetkel vemmeldama hakata. Kindlasti ei mőtle ta aga kaks korda, kui keegi tuleb tüli norima.
Bullterrier on sportlik koer, kes sobib vőistlema ka erinevates koolitustes. Arvestama peab aga, et bullterrier on üpris isepäine koer, kelles kindlasti puudub pugejalikkus ja soov igal juhul omaniku meele järgi olla. Sellega peab arvestama, kui valida koolitusmeetodeid.
Parima tulemuse annab see, kui teda kiidetakse hea käitumise ja soovitava tegevuse pärast. Kőrge valutaluvuse tőttu enamasti ei mőju jőuvőtted. Tegevuseta aga ei vői nii aktiivset koera jätta. Őnnelik väike bullterrier aga on silmatorkavalt laia ja vőluva naeratusega. Inimene, kes kord on sellist koera pidanud, vahetab harva tőugu.
Erineva suurusega bullterriereid tänapäeval aretuses enam ei ristata. Algupäraselt eelistatud valgele värvusele on lisandunud mitmed erinevad värvused. Terviseprobleeme bullterrieritel enamasti ei ole, küll aga on populatsioonis mőningal määral hambumuse probleeme.
Näitustel pööratakse sellele suhteliselt harva tähelepanu, lähtutakse peakujust ja koerast, kui tervikust. Olulisemaks peetakse koera iseloomu; esineb nii argu kui ka agressiivseid koeri, Tähtsaks peetakse koera suurust; enamus koeri on kas liiga kőrged vői rasked, sageli aga mőlemat korraga.
Tüüpilised on ilme vead, nagu suured ümmargused silmad, kerge ja kitsas pea ning alalőug. Sageli esineb tőus ka ebapiisvat vői kerget luustiku. Eriti tihti on andestatud viimati mainitud vigu emastele koertele, neid kirjeldatakse kui feminiinset tüüpi koeri, kuid antud tőul ei tähenda feminiinsus kerget luustikku, puudulikku rindkeret ning kitsast tagaosa.
Tervisekontrollist teostatakse kääbus bullterrieril nagu ka standard bullterrieril silma (PLL), pőlve ja kuulmiskontrolli ning kontrollitakse ka neerupuudulikkuse esinemist. Kahjuks enamust eespool mainitud terviseuuringuid Eestis ei teostata. Loodetavasti see vőimalus tulevikus tőuühing abiga ka avaneb.
Pisikesed bullterrierid on samm sammult vallutanud maailma. Nüüdseks on nad jőudnud ka Eestisse.
Esimene "kääbik" tuli Eestisse selle aasta Märtsi kuus Saksamaalt, kennelist Anterrabae Memorial.
Kennel kasvatab miniature bullterriereid aastaid ja igast pesakonnast on tänaseks sirgunud edukaid näituse koeri. Suure edu on taganud kidlasti kasvatajate Dr. Meike Walteri ja Silke Kolbi aretusvalik. Kőik emased koerad kontrollitakse enne paaritamist neerupuudulikkuse suhtes ning kuulmishäirete vältimiseks. Potensiaalseid isaseid sőidetakse ise kilomeetrite taha vaatama, et vältida hilisemaid pettumusi. Samas valitakse hoolikalt ka tulevasi kutsika omanike.
Edu on praeguseks saatnud ka Anterrabae Memorial Indiskret´it, "Tibi", kes on saavutanud Balti vőitja, Leedu ja Läti juunioride vőitja tiitli. Anterrabae Memorial Indigo, "Tibi" vend, vőitis 10-kuuselt Dortmundi näitusel tőuparima tiitli, näitusel oli esitatud 44 Kääbus Bullterrierit.
Tänan kőiki, kes meile on ringi ääres kaasaelanud.
Kohtumiseni näitustel!
Tekst: Helen Tonkson, Kennel Mooncraft´s
Tagasi
