Kas masu karistab kutsikaid?
Ettevaatust: ärge laske ennast ahvatleda sellest, kui mõne koera hind on taskukohaseks kukkunud! Ahvatlusele alistudes võite saada selle, keda te tegelikult ei taha, kirjutab Tarbija24.

Kujutate ette suure ja sõbraliku berni alpi karjakoera kutsikaid, tervelt tosin pesakonnas? Hirmus nunnud ju. Aga püüdke omanikuna neile kodu leida, kui hind küünib 17 000 krooni kanti. Ometi polnud see Tallinna lähedal Kuusalus elavale Inge Aunile mingi probleem. Viiele kutsale leidus tahtja juba enne, kui nad ilmale tulid. Kolmele soovijale, kes elasid korteris, oli Aun sunnitud koguni ära ütlema, sest õuekoer kitsastesse tingimustesse ei sobi. Igatahes kui kutsikad oli saanud kahekuuseks ehk jõudnud loovutamiseani, polnud vaid üks neist omale uut pere saanud.

Aga see kõik juhtus eelmisel aastal, kui masu veel tunda ei andnud.
Kas nüüd, mil kõigil rahaga kitsas käes, saab ihaldatud tõukoera poolmuidu?
Umbes 20 eri tõugude kasvatajat, kes Arterile oma tähelepanekuid jagasid, ei püüdnud sugugi väita, nagu oleks üleüldine surutis lemmikloomad puutumata jätnud.

Tõutunnistusega koeri on Eesti Kennelliidu registrisse kantud tänavu kaheksa kuuga 1980, mis jätab vähe lootust, et mullusele arvule 4118 võiks sügisega ligilähedalegi jõuda.
«Kliinikus töötades tundub, et osa pesakondi on teadlikult tegemata jäetud,» märgib loomaarst Janne Orro. «Masupaanika algas tegelikult juba aasta tagasi ja inimesed siiski mõtlevad ette. Et kas ostetakse või ei.»

Orro ise kasvatab Jack Russelli terjereid. Eelmine pesakond kaks aastat tagasi leidis uued omanikud ilma, et oleks pidanud reklaami tegema. Sedapuhku on tulnud ostjate leidmiseks ka internetikuulutused appi võtta.

Ehitusbuumi mõjud

Aga vale oleks tõukoerte kutsikate müügi keerukamaks muutumist pelgalt masu kontosse kirjutada. Tõsi, raha on jätkuvalt keskne küsimus, sest miks muidu küsivad ostjad kasvatajailt üha rohkem pikaajalist järelmaksu või püüavad hinda järjest agressiivsemalt alla tingida. Ent samavõrd palju nagu raha, külvavad siinses koertemaailmas segadust – koguni paanikat – mitmed teised tegurid.

Üks ootamatumaid neist, mis, muide, seostub kaude samuti masuga, on ehitusbuumi vaibumine. Paljud, kes soetasid põllu servale aiaga karpmaja, leidsid, et elu unelma juurde kuulub kindlasti neljajalgne suur sõber, nagu berni karjakoer või tiibeti mastif . Nüüd on ehitus seiskunud ja nõudlus majakoerte järele kahanenud.

Mari Nõmmemaa, Eesti Bokseriühingu president, oletab, et just majanduse ja kinnisvaraarenduse õitseaeg on andnud viimase viie aastaga hoobi bokserite populaarsusele. «Paljud, kes on unistanud suuremat tõugu koerast ning kes korteris elades ehk langetaksid otsuse bokseri kasuks,» nendib ta, «soetasid maja ja sinna juurde mõne trendika suurekasvulise ja karvase tõukoera, keda saab aasta ringi õues pidada.» Tagajärg: bokser on tasapisi muutunud nišitõuks.

See tähendab, et masu ei puuduta ühtviisi sugugi kõiki koeratõuge. Nii nagu Soome majanduslanguse ehk lama aegu kaks kümnendit tagasi hoogustus seal väiksemate koerte müük, leiavad need Eestiski praegu suurtest paremini uue kodu, nendib kennelliidu nõukogu esimees Marko Lepasaar.

Näiteks yorkshire’i terjereid , chihuahuasid ja teisi nn daamikeste sülekoeri otsitakse tema väitel jätkuvalt innuga. Mitte üksnes seetõttu, et nad söövad ja jooksevad vähem kui inimese vööni ulatuvad suured koerad, vaid ka seepärast, et nad on parajasti moes ning neid sünnib vähe.

Eestlaste eelistused on viimasel ajal muutunud ka kurjuse-sõbralikkuse skaalal. Veel mõni aasta tagasi, olgu turvalisuse kaalutlustel või ühiskonnas levinud matšolikkuse ajel, valitses kasvatajate sõnul suurem nõudlus rottweilerite ja kaukaasia lambakoerte järele. Siis sai uhkusega kinnitada koduväravale sildi «Kuri koer». Nüüd on hinda tõusnud sõbralikud tõud, näiteks berni alpi karjakoer. Nende kasvav populaarsus seletab, miks Inge Auni sel nädalal kahekuuseks saanud seitsmesest pesakonnast – ja hoolimata masust – ootab omale uut pere veel vaid üks.

Sõimlevad ostjad

Siiski pole hinnad masu tõttu enam päris need mis mullu. Viljandimaal alaska malamuute kasvataval Gerli Tammel on mais sündinud kahest pesakonnast, kokku kolmeteistkümnest kutsikast, alles veel kaks. Möödunud aastal, tunnistab ta, läks kuuene pesakond palju kiiremini kodunt välja. Mis siis, et kutsika hind küündis tollal 18 000 – 20 000 kroonini. Tänavu on malamuutide hind tulnud alla 13 000 – 15 000 kroonini. Olenemata suurest hinnalangusest üritavad ostjad ikkagi veel 1000–2000 krooni alla tingida. Mõned helistajad on Tamme koguni sõimanud, kuidas ta nii kallilt julgeb müüa.

Aga korralikud aretajad ja kasvatajad, kes ei näe koertes rahamasinat, vaid hoolitsevad ennekõike tõu jätkusuutlikkuse eest, ei tiku hinda kukutama, peaasi et kutsikaist lahti saaks.

Tartu külje all koeraaretusega tegelev Kersti Paju, kel tuleb parajasti hoolt kanda kuldse retriiveri , labradori ja sel nädalal sündinud puudlite pesakonna eest, on valmis pool aastat, kas või aasta neid oma majapidamises hoidma, kuni leiab koertele väärilise kodu. Seetõttu, tänu kannatlikkusele, saab ta väita, et tema pole masu mõju küll näinud.

Üksjagu kergendab koerakasvatajate elu see, kui ostjaid õnnestub leida välismaalt. Tallinnas Nõmmel afganistani hurtasid kasvatav Iren Naarits on mais kolmepäevase vahega sündinud kahe pesakonna liikmeid saatnud Šveitsi ja Itaaliasse, Tšehhi ja USAsse, Soomest ja Rootsist rääkimata. Ta annab endale aru, et siinmail pole tema meelistõug nagunii populaarne. Sellegipoolest hoiab ta kahte neljakuust kutsikat ikkagi enda juures, lootes, et äkki leidub neile Eestis tahtjaid.

Ostjad saavad targemaks

Kuid need, keda korralikud kasvatajad kutsuvad isekeskis paljundajateks – ehk need, kes üritavad koertega hõlptulu teenida –, ei läbe müügiga nii kaua oodata. Kui parim loovutusaeg mööda saab, on aretajate tähelepanekuil haaranud noid lausa paanika: äkki jäävadki koerad kätte, masu ju!

Nemad siis lasevadki hinna varmalt alla. Näiteks pidi alaska malamuutide turgu solkima välismaalane, kes müüb tõutunnistuseta kutsikaid 6000 krooni eest, väites, et nad on malamuudid. 15 000 krooni maksvate Jack Russelli terjerite kõrval müüakse veterinaar Orro andmeil Saksamaalt, Hollandist ja mujalt Euroopast toodud paberiteta nn tallirusselle, kes maksavad ligi poole vähem.

Ent nagu elu näitab, pole ülisoodsast hinnast enam sageli abi: ei aita see koertest kiiremini lahti saada. Sedasi ilmselt vaid süvendab arvamus, et masu pitsitab koerandust üha halastamatumalt. Ent see arvamus on petlik.

Küsimus pole niivõrd hinnas, kuivõrd üha rohkem hoopis muus. «Puhtalt koerte paljundamise peal väljas olevate inimeste kutsikaid väga ei osteta enam,» võtab kasvatajate tõdemused kokku kahe noore Cavalier King Charles spanjeli omanik Reelika Reinomägi, kutselt teatrikriitik. «Ostja on muutunud kriitilisemaks, tahab, et kutsika vanemad oleksid tõulised, tahab, et kutsikale oleks tehtud tõutunnistus.»

See tähendab, et kui veel kord küsida, kas masu annab tõukoerte seas tunda, kõlab vastus igal juhul «jah, annab küll!». Nimelt need, kes peavad koera, inimese parimat sõpra, rahamasinaks, saavad valusalt pihta ja tõmbuvad kõrvale. Nagu mujal eluski, tõotab masu teha koertegi hulgas tänuväärse puhastustöö.
Tagasi

Kommentaarid 

 
0 #1 simmu ja sirru 2009-10-26 14:45
meie ei karistaks loomi:sad:
 

Kommenteerida saavad ainult registreerinud kasutajad.