Iga kogemustega jahikoerte koolitaja teab, et just veelinnujahil võivad koerad enda üle kontrolli kaotada. Nagu vanasti, nii ka praegu, vajame me koeri, kes just vees ja veekogude ääres oleksid usaldusväärsed, kartmatud, innukad ning töötaksid iseseisvalt partide ujumisjäljel, linde kinni võtaksid ja jahimehele tooksid.
Samas ei tohi koerad lasta end segadusse ajada, kui part nende nina ees tabamuse saab ning lind kinnihaaramise ajal veel tugevasti tiibadega peksleb. Selleni jõudmiseks on koolitustel käia pikk tee ning nõuab koolitajalt palju kannatlikkust ning sihikindlust.
Meie kontinentaalsed linnukoeratõud saavad aastakümnetepikkuse tulemustele suunatud aretamise kaudu kaasa parimad omadused karmi jahipidamise jaoks, aga sellest üksi ei piisa. Paljude heade eelduste äratamise ja rakendamise kaudu muutuvad need tulemusteks ja alles sihipärase ja asjatundliku koolituse kaudu saavutatakse lõpuks edu.
Tänapäeval on palju koerakasvatajaid, kes viivad pesakonna kutsikaid koos nende emaga vee äärde. Kartust selle märja elemendi ees siis praktiliselt pole. Kui aga teie kutsikas pole veel vett tundma õppinud, peate selle vea parandama nii pea, kui te koerakese kasvatajalt saate.
Mida varem kutsikas veega tutvust teeb, seda vähem probleeme tal sellega tekib. Vesi ja õhk ei tohi liiga külmad olla. Vesi peaks alguses olema tunduvalt üle 10 kraadi C.
Sügiseste pesakondade puhul peab toimuma jalutuskäik vee juurde enne, kui talvine külm seda tervislikel põhjustel takistama hakkab. Samas peab püüdma end kutsika olukorda panna. Tema kui maismaaelaniku jaoks on vesi, nagu väikeste lastegi jaoks, alguses midagi täiesti ebatavalist, mille ees ta loomulikult ehmub või isegi hirmu tunneb. Eriti siis, kui ta sügavas vees pinna - harjumuspärase kindla toe - jalge alt kaotab, nõuab see teie noorelt koeralt suurt eneseületamist! Juba esimeste ujumisliigutuste juures saab selgeks: kuigi kõik koerad juba sünnipäraselt ujuda oskavad, väljendab esimestel kordadel sügavamasse vette mineku puhul suurt ebakindlust just pladistamine ja pritsimine ning enamasti siis kiire tagasipöördumine kindlale maale.
Suure kannatlikkuse ja empaatiavõimega tuleb see kartus nii vara kui võimalik ületada.
Mõned kasulikud nõuanded
Laske oma koeral madala vee ääres vabalt joosta. Sel ajal kui te koeraga mängite, minge aina rohkem vee poole ja sammuge lõpuks ise kalda lähedal mänguliselt läbi madala vee. Teie kutsikas jääb enamikel juhtudel teie lähedusse ja saab nii oma esimese kogemuse märja substantsiga. Kui kahejalgne "karjakaaslane" läheb ees, järgneb kutsikas igal juhul palju kindlamalt madalasse vette, mis on tema jaoks uudne ja harjumatu.
Kui kogu pesakond viiakse 7-8 nädala vanuses koos emakoeraga vee äärde, ei ole nii lihtne kutsikale ujumist selgeks õpetada, sest pesakonnakaaslased viivad mõtted hoopis mujale. Siis nad lähevad enamasti ainult kõhuni vette. Palju kiiremini saab asjad toimima, kui võtta 3-4 kutsikat korraga veekogu juurde kaasa.
Ükshaaval pannakse nad ettevaatlikult 5 meetri kaugusele vette ja igaüks ujub nagu väike rott tagasi kaldale, kus ees ootavad rõõmsad õed-vennad. Eelduseks on, nagu juba öeldud, et vesi pole liiga külm. Kui kõik koerad on juba märjaks saanud, tehakse kogu protseduur uuesti läbi. Kutsikad pannakse ükshaaval vette, nad ujuvad kiiresti kaldale, raputavad end kuivaks ja müravad seejärel koos. Lõpuks on ( nii öelda mänguliseks tunnustamiseks) maal veel väike "apporteerimisharjutus". Haraka või tuviga on kutsikad juba kodus tutvust teinud. Iga kutsikas saab nüüd "oma" tuvi ( või midagi muud toomise jaoks huvitavat) ja võib selle siis 5-6 meetri kauguselt kohale tuua. Vahetevahel imestatakse, et kõik kutsikad ka siis midagi toovad, kui abiline umbes 30 m. kaugusel püssiga õhku laseb.
Mõned päevad hiljem minnakse uuesti vee äärde. Sageli ujub üks või teine koer siis juba ise vähemalt paar meetrit, kuid ehmudes oma julgusest, pöördub ta ruttu tagasi. Kolmandal või neljandal korral ujuvad 8-9 nädalased kutsikad tihti mitu meetrit rõõmsalt ära. Tähtis selle juures on, et inimese ja koera suhe- ja loomulikult ka vastupidi- oleks täiuslik. Vee juures ei tohiks kunagi karistada, vaid ainult kiita.
Paljudes kohtades kujunevad tänapäeval ka hästi organiseeritud kutsikate mängu-ja õpetuskohad välja. Siin aitavad tihti teised
vett armastavad liigikaaslased, kes kutsikaid - ilma et neid eriliselt suunama peab - ühises mängus märga elementi kaasa meelitavad.
Enamikel juhtudel lasevad nad ennast sellisel viisil ka hiljem ujuma õhutada. Aga ka siin peab koolitaja väga taktitundeliselt käituma, sest ka "kaudne surve" võib vee noore koera jaoks kiiresti vastikuks muuta!
Mul on hästi meeles üks selline juhtum. Ühel kutsikal mängugrupist oli algusest peale tunduvalt vähem hirmu vee ees kui kõigil teistel ja ta lasi ennast juba esimestel ujumiskordadel vette "ahvatleda", samas kui teised kutsikad ka madalat vett pelgasid.
Tema "uhke" omanik aga muutus seeläbi kannatamatuks ja tahtis oma koera kõige lühema ajaga (enne kõiki teisi!) imetlusväärseks
ja ideaalseks ujujaks teha. Iga päev otsis ta mingi veekogu ja meelitas kutsika igasuguste trikkidega vette. Juba peagi näitas õppija selgeltnähtavaid märke, et see käib tal üle jõu. Kui ta lõpuks end ka enam muidu palavalt armastatud maotükkidega meelitada ei lasknud, kahlas ta juht ühele väikesele saarele madala veekogu keskel. Koer järgnes - kuigi aina suureneva vastumeelsusega - ja pärast pikemat niutsumist; lõpuks ei töötanud ka see enam ning mahajäetud kutsikas hakkas end koolitaja maha lebama jäetud riietega "trööstima". õnneks sai koera peremees aru, et ta pingutab üle ega viinud kutsikat enam tükk aega vee äärde. Pärast puhkepausi aga arenes see noor koer peatselt kõige vett armastavamaks koeraks nende kutsikate seas.
Tekst: Hans von Stackelberg
Tõlkinud: Mare Lillemäe
Allikas: ajakiri Eesti Jahimees november/detsember 2010
Tagasi
