27 Juuni 2009
Kuidas tuli Teie perekonda esimene koer? Kuidas Teist sai "koerainimene"?
Minu esimese koer oli pikakarvaline collie. Sain ta kingiks 14. sünnipäevaks. Arvan, et "koerainimene" saigi minust siis, sest oma vaba aja veetsin alati koos koeraga koertekoolis, koerashowdel, jalutamas vms. tegevusel. Isegi maale vanaema juurde sõitsime kahekesi koos rongiga.
Tiibeti mastifitega hakkasin tegelema täiskasvanuna, 5 aastat tagasi.
Kuidas sai alguse mõte alustada teadliku aretustööga?
Kuna minu omandusse sattus tõeliselt hea tõu esindaja, siis olen kohustatud tõule temast ka midagi pärandama. Nii sai tehtud otsus teda tänavu paaritada.
Kuidas sündis Teie kenneli nimi?
Kenneli nimi on Gemmas Co ning see on pandud minu esimese ja tõeliselt eduka tiibeti mastifi - Gemma - järgi. Co tähendab inglise keeles kaudu, vahendusel, kaasnev. Kennelis, kus tiibeti mastifi tõu aretus saab alguse Gemmast, oli temaga seotud nimi minu jaoks ainuõige variant. Kõik siin kennelis saab alguse Gemmast.
Mida Te oma aretustöös oluliseks peate?
Aretustöös jälgin, et tasakaalus oleksid hea iseloom, tugev tervis ja ilus välimus.
Milline on Teie poolt aretatav tõug - iseloom ja kasutusala, tervis, liikumisvajadus, koolitatavus? Kas Teie tõug on lapse-ja lemmikloomasõbralik või sobib ta rohkem koos elama täiskasvanutega ning ei armasta enda kõrval rivaalitsevaid neljajalgseid?
Tiibeti mastifit iseloomustab kõige paremini ütlus "sina ära puutu mind ja mina ei puutu sind". See tähendab, et tiibeti mastifil on oma perekond ja teiste inimeste tähelepanu ta ei taha ega vaja. Oma perekonnaga on ta väga hell ja hea. Ta on õnnelik selle üle kui teda võetakse täieõigusliku pereliikmena ning pererahvas talle oma aega kulutab, näiteks iga päev jalutades. See on tema aeg omadega. (Perekonna all mõtlen ma siin täiskasvanuid, lapsi ja ka teisi loomi, kellega tiibeti mastif koos elab ja kellega ta pidevalt suhtleb ja lävib)
Tiibeti mastif on eelkõige valvekoer. Kui ta oma valdusi kaitseb, siis ei saa temalt nõuda pehmust. Ja ühtegi võõrast inimest ilma peremehe nõusolekuta ei lase ta kindlasti oma valdustesse sisse.
Teiste loomadega elab tiibeti mastif väga edukalt koos, kui lähebki omavahel "ütlemiseks", siis on peremees see, kes reeglid paika paneb. Võõraid neljajalgseid oma territooriumil ta ei salli ja need võib ta tõesti sealt ära peletada (tiibeti mastifi territoorium ei pruugi piirduda ainult aia piiridega, siia alla võib kuuluda ka näiteks tema jalutamise trajektoor). Väljaspool oma territooriumi ei ole ta agressiivne teiste neljajalgsete vastu.
Tiibeti mastifidel pole nõuet, et neid peab koolitama, kuid kui peremees tunneb, et tal jääb vajaka teadmistest, kuidas ja millised reeglid oma koerale kehtestada, siis soovitaks küll kooli minna.
Teie poolt kasvatatav tõug Eestis – esindatus, tervislik seisund, populaarsus jms.
Tiibeti mastif on Eestis väga populaarne tõug ning seetõttu aretatakse seda siin ka jõuliselt. Tõu populaarsus seisneb ilmselt selles, et nad on tugeva tervisega õuekoerad, kes ei karda külma, tuult, vihma ega teisi loodusjõudusid. Samuti on tiibeti mastifid oma olemuselt üsna rahulikud ning leplikud kehtestatud reeglite suhtes.
Tervislik seisund on tõul üldjuhul heal ja vastutustundlik kasvataja jälgib, et see sellisena ka püsib.
Millised on olnud Teie edukamad ja õnnelikumad hetked näitustel, aretuses? Kuhu on viinud Teid kaugeim näitusereis?
Kõige õnnelikeim näitusehetk minu elus oli siis kui Gemma tuli Rootsis Maailma Võitjaks 2008. See on nii särav ja uhke tiitel, et ka Gemma kõrgemad saavutused kahvatuvad selle kõrval. Selle tiitliga tehakse ajalugu.
Reisinud olen Gemmaga väga palju ning kõik transpordivahendid - auto, buss, laev, lennuk - on ära proovitud.
Kas Teie kenneli kasvandikud on leidnud omaniku ka väljaspool Eestit?
Jah, on küll.
Kas on konkreetselt midagi, mida Te koerakasvatajana väldite ja hukka mõistate? Positiivset ja negatiivset Eesti koeranduses?
Kadedus on hukkamõistu väärt.
Kuidas hindate koerapidamise kultuuri Eestis? Teie soovid koer.ee lugejatele?
Kui tõuseb inimeste vastustustunne, siis tõuseb ka koerapidamise kultuur Eesti ühiskonnas. Konkreetselt võin välja tuua, et probleemiks on koerad, kes õhtuti jalutavad omapead, sest peremees ei viitsi nendega koos jalutada. Samuti on metsas/pargis jalutades paljud koerad lahtised, kes siis omakorda tulevad nuusutama neid koeri, kes on rihma otsas. Sealt tekib konflikt kahe koera vahel.
Koer.ee lugejatele soovin häid ja terveid koeri ning jõudu ja jaksu nende kasvatamisel.
Küsimustele vastas Monika Sulengo, kennel Gemmas Co
Tagasi
