31 Oktoober 2008

Me esimene koer (idakas) sai võimaluse me elus koha hõivata tänu mu isa ja minu (13.a)ühisele, hästi kavalalt kavandatud vandenõule. Isa tõstis beebi põrandule ja teatas, et kui see kuts siin kodu ei saa, siis oleme kolmekesi tänaval. Ema võttis tuure maha ja me saime viisa ja alalise elamisloa. See väike tegelane ei oodanud, kuna ta vaikselt mind vallutab, ta võttis põhimõtteliselt kohe mult mu parima. Pidasin täiesti loomulikuks pakkuda Bessyle haridust ja karjääri.
Kahjuks ta suri varakult. Tol ajal oli kaitsevaktsineerimine rohkem vist külla kodaniku manitsemiseks, mitte kutsika kaitseks. Sedamoodi ma siis tulin koolist, ranits seljas ja jalad jooksmisest väsinud........silmad vees....hing tol hetkel küll niidiga küljes rippumas. Sealt sai katkematu järjepidevus oma alge.
Kuidas sai alguse mõte alustada teadliku aretustööga?
Kuidas sai alguse mõte alustada teadliku aretustööga?
Teadlik aretustöö,hmm see polnudki niiväga teadlik. Mingil hetkel näis, et meie tüdrukul võiks olla ka lapsi. Isegi ei tea ma vastust, miks tol ajal valisin oma esimese pesakonna isaks välispaarituse isase? Tartus oli siis väga soe ja nakatav koerainimene Heli Talvik. Temaga mõtteid vahetades me selle välisriigi isase valisimegi. Usun, et suurem kaal oli Helil, sest omal mul puudus igasugune kogemus.Tarka inimest kuulata mulle aga meeldis ja end sellistega ümbritseda - nii paistan ka ise vanem ja targem välja.
Kuidas sündis Teie kenneli nimi?
Rääkides kennelnimest...oo jaa. Kes mind teab, see on kursis ka minu veidruse -nimedepanekuga. Nagu oma lapsed ja mõningate tuttavate lapsed, olen osavalt suutnud ka tuttavate kutsikaid ristida. Mul on olnd nimed valmis veel enne kui tean seda, kuna ja keda ma paaritama üldse hakkan. Niisiis oli tavapäraselt kenneli nimesi ikka mitu.
Kõige tähtsamad 2 punkti olid: meeldejäävus ja võimalikult sarnane kirjapilt hääldusele. Ja muidugi ei tea mis tõug võib mu südame röövida 20-ne aasta pärast - seega oli välistatud tõu nimetus kennelnimes. Isikupära polnud teps mitte vähem olulisem. Nii sündis 1 variantidest, mis ka kinnituse sai. Nimelt on põhimõtteliselt kõik koerad üks nelivedu (iseäranis malamuudid) ja et ka hästi meelde jääks, lisasin Quattro ette tehissõna, mida kokkuleppeliselt peetakse auto margiks. Päris identne ei taha ja saa olla, nõnda siis minu Llexus topelt L-tähega.
Mida Te oma aretustöös oluliseks peate?
Mida Te oma aretustöös oluliseks peate?
Oma aretuses isase valikul pean oluliseks mittelahkumist oma tüübilt!!On palju muid olulisi nüansse, kuid pinnapealsemalt ja lühidamalt vastates soovin tegeleda justnimelt selle vana ja väärika USA vereliiniga mida nüüdseks euroopa tähtsamatest kennelitest võimalik kätte saada.
Milline on Teie poolt aretatav tõug - iseloom ja kasutusala, tervis, liikumisvajadus, koolitatavus? Kas Teie tõug on lapse-ja lemmikloomasõbralik või sobib ta rohkem koos elama täiskasvanutega ning ei armasta enda kõrval rivaalitsevaid neljajalgseid?
Meie kennelist sünnivad alaska malamuudid. Mitte ammu lisandus meile ka bullterjer. Kui üks tõug elab väljas ja on nn.laisa inimese koer, siis lapsed tahtsid tuppa omale nunnut. Minu nõue oli, et mitte karvane ega ka kerge luustikuga. Ja eriliselt ilus peab ka olema. Kes muu siis saaks olla niivõrd kaunite näojoontega ja niivõrd äge jackass :)!
Lisaks väljavalitud tõu välisele poolele asun hakkima koheselt tema närvikava.Need 2 tõugu on meile sobilikud. Nende tõuge ühendab see, et nad on paslikud teraapiaks. Kuna diagnoose on väga erinevaid, siis ka raviks vajaminevad tõud on erinevad.
Alaska malamuut on hästiarenenud maades rohkem vaimse ja füüsilise puudega inimese nn.ravim ja bullterjer paslikum nt.depressiooni raviks. Samas tean juhumit, kus autismi raviks võeti justnimelt bullterjer, mitte malamuut. Parima lahendi näitab siiski patsient ise ja see on hoopis eraldi ja hoopis pikem teema. Seega pole vist mõtet üldse küsima hakata, kas need tõud võiksid armastada lapsi
Teie poolt kasvatatav tõug Eestis – esindatus, tervislik seisund, populaarsus jms.
Teie poolt kasvatatav tõug Eestis – esindatus, tervislik seisund, populaarsus jms.
Kuna meie kenneli tõud pole just igast aiast vastu jooksmas, siis oleme harjunud aeg-ajalt pressikonveretsidega poe taga, mere ääres, pargis jne. Meenub ka vist kõige kummalisemad küsimused kummagi tõu kohta. Malamuudi kohta on päritud, et kuis ma sain teda lõpuks hundiga siis ära paaritatud? Bullterjeri kohta aga, et miks siis tal kärssa otsa ei kasvanud? Lugeja võtku seda küll lihtsalt väga võhiklike ja koerakaugete inimeste loba. Neid küsimusi kuulates ei suutnud ma isegi naeru pidada. Lapsed on nutikamad ja nii tundis üks laps me bullikas ära muumitrolli. Malamuute süüdistatakse Punamütsikese nahkapistmises...

Rääkides meie koerte karjäärist pean ma pealtnäha tagasihoidlikku esinemist väga suureks debüüdiks ja õnnestumiseks. Meie emane oli 2 kuud peale poegimist maailmavõitja näitusel ja suutis Sellisel näitusel, Sellise taseme juures saavutada chempionite klassis hinde suurepärane! Võttis sõnatuks ja see on minu elu suurim saavutus näituseareenilt. Tiitlite võidud on emotsionaalselt ja füüsiliselt hoopis väiksema kaaluga!
Bullterjer on meil ainuke ja tema on veel nii noor, et saavutused on tulemas veel. Kui mõelda kaugeima näitusereisi peale, siis edasi-tagasi kulgemiseks kulus umbes 2600 km. Kui rääkida kaugeima paaritusreisi kilomeetritest, siis oma Sitsiilia väljavalituga kohtusime Belgias, Prantsuse piiri külje all. Nii,et päris vulkaanideni välja minema ei pidanud, peig tuli vastu.
Kas Teie kenneli kasvandikud on leidnud omaniku ka väljaspool Eestit?
Kaugeim punkt hetkel, kust meie kutsikat leida võib on Itaalia.Aga maailm on väike ja piirid kaotavad ses mõttes oma kindlad piirjooned.
Kas on konkreetselt midagi, mida Te koerakasvatajana väldite ja hukka mõistate? Positiivset ja negatiivset Eesti koeranduses?
Eesti koeranduse positiivse poolena tooksin välja kindlasti meie koerte kõrge taseme. Pole kellegile aktiivsele teadmata me ülikõrge tase Do-Khy (Tiibeti mastif) ridades. Eestlasi võid kohata kõigil maailma koeranduse tähtsündmustel(loe näitustel), välispaaritused on saanud täiesti tavalisteks, agility võistluste meistrivõistlustel on samuti meie trikoloor esindatud.
Me oleme väike rahvas, kuid isegi koertega suudame ennast maailmakaardile kirjutada. Arvan, et meie rahvaarvu protsent, viies vastavusse koeraomanikega, võiks üllatada oma arvukuse ja ka saavutatuga nii mõndagi siniverelist. Koertekasvatajana mõistan hukka nt.haiguste vastu vaktsineerimata jätmist. Meie ühine pingutus ja vastutustunne on viinud selleni, et meil ei saa rääkida koerte/loomade massilisest haigestumisest marutaudi, katku.
Kuidas hindate koerapidamise kultuuri Eestis? Teie soovid koer.ee lugejatele?
Koerapidamise kultuur on tõusnud au sisse. Omaltpoolt sooviksin koer.ee lugejatele hoida end kursis toimuvaga. Lugeda seda netiväljaannet.
Et miks? Siit saab abi algaja, siit saab abi nö.vana tegija, siit saab värskeid uudiseid, siit võid leida kaotsilänud sõbra, siit võid leida kohvikõrvast silmadele ja meeletele.
Küsimustele vastas Reet Sisask, kennel Llexus Quattro
Küsimustele vastas Reet Sisask, kennel Llexus Quattro
Tagasi