Pőhjus tavaliselt selles, et koera ei ole kutsikana sotsialiseeritud st. tal ei ole lihtsalt suhtlemiskogemusi.
Teine pőhjus on mingi läbielatud ebameeldiv kogemus, tihti just kutsikapőlves, mis on koerale mällu jäänud.
Et argusest jagu saada, tuleb koera enesehinnangut ja enesekindlust tősta.
Tuleks endalt küsida, kas ma käitun nagu karjajuht, kas ma pakun oma koerale kindluse- ja turvatunnet?
Kui koer on hirmunud, kas ma käitun őigesti vői tahtmatult teen asja hullemaks? Kas ma tegelen oma koeraga piisavalt, kiidan teda? Palju ma pakun oma koerale positiivseid emotsioone, tunnet, et ta on millegi toredaga hakkama saanud? Palju ma pakun talle meeldivaid kogemusi?
Kui koer on harjunud elama vaid oma aias vői toas nelja seina vahel, on täiesti loomulik, et uus ümbruskond teda hirmutab!
Seega - käi oma koeraga erinevates kohtades, alguses loomulikult rahulikes – kui koer tunneb ennast juba kindlalt ja näeb et midagi halba ei juhtu, mine järk järgult tema jaoks raskematesse kohtadesse.
Tähtis on ise käituda rahulikult ja loomulikult. Kui koer kardab, peab tal vőimaldama leida sinu juurest turvatunnet!
Ole rahulik, haiguta ja ringuta demonstratiivselt mitu minutit. Haigutamine on koertekeeles väga tugev rahustamissignaal. Samuti pea pööramine.
Kui koer on rahunenud, mängi temaga! Tee kasvői imelikke häälitsusi vői hulla temaga, peaasi, et ta tähelepanu ebameeldivast kaoks.
Tagasi
