Inimese ja koera suhtlemine ning koostöö olelusvõitluses algas väga ammu, nii ammu, et koera olemasolu inimese majapidamises tundub olevat loomulik ja iseenesestmõistetav. Alles viimase paarisaja aasta kestel on tuntud loodusteadlased G. Buffon, P. S. Pallas ja kuulus rootsi teadlane K. Linne ning nüüd juba paljud tänapäeva teadlased uurinud koera põlvnemist.
Nagu teised koduloomad põlvneb ka koer metsikutest eellastest. Arvatakse, et ta oli esimene koduloom, kelle inimene kodustas juba enne karjakasvatusega ja põllundusega tegelema hakkamist, sest siiamaani hankis inimene endale ülalpidamist peamiselt jahipidamisega. See tegevus muutis palju edukamaks koera appivõtmise järel.
Koera metsik eellane kodustati kauges minevikus mitmel mandril.
Tugevaks tõukeks koera eelajalooliste vormide uurimisel oli koera luustike jäänuste leidmine 1861. aastal Šveitsis ja Tiroolis avastatud kiviaegsete inimasulate väljakaevamisel. Tiroolis leitud koer nimetati soo- ehk turbakoeraks. Muinaskoerte luustikke on leitud nii väljakaevamistel Lõuna- Euroopas kui ka Rootsis ja Taanis. Leitud luustike vanuseks arvatakse olevat 7000…12000 aastat.
Arheoloogiliste luuleidude alusel jõuti järeldusele, et kiviajal elas Euroopas ja Aasia aladel kolme tüüpi koeri. Tänapäeval sarnanevad sookoeraga kolju ehituselt neenetsi laika ja spits. Iseloomulik on kolju lühidus ja järsk üleminek koonult otsmikule. Koon on üsna lühike ning kuklakühm madal.
Hilisemal ajal elanud kõrgema kultuuriga inimeste vaikülade väljakaevamistel on leitud Laadoga järve lähistelt suuremaid ning teistsuguseid koerakoljusid. Mõnes kohas oli ka väiksemaid koljusid, mis meenutavad tänapäevaste pinšerite ja terjerite koljusid.
Sookoerte järeltulijateks peetakse neenetsi, vene- soome ja teisi jahilaikade tõuge, samuti chow-chow´d, spitse, pinšereid ja terjereid.
Teine kiviaja koer on inostrantsevi koer. Inostrantsevi koera luudega sarnaseid luid on leitud Amuuri kallastelt, samuti väljakaevamistel Lääne- Kasashtanis, Krimmis, nig Moskva ning Smolenski oblastis. Ta oli sookoerast suurem, tema otsmik oli lamedam ning üleminek otsmikult koonule sujuvam. Koon oli üsna lühike ja lai, tugevate lõualuudega, hambad olid suured ja tugevad. Inostrantsevi koerast põlvnevad Euroopas ja Aasias levinud suured ja tugevad tiibeti, keskaasia, kaukaasia, bernhardiini, njuufaundlandi, mastifi, dogi, kirdesiberi sõidulaika, mongoli lambakoer ja mõned teised tõud. Need koerad olid abiks karja hoidmisel, jahipidamisel ja hilisemal ajal ka sõjas.
Kolmas kiviajakoer on putjatini koer. Selle koera kolju on sarnane inostrantsevi koera omaga. Tema eellaseks peetakse euroopa hunti. Temast põlvnevad ilmselt tõenäoliselt dingo ja idamaade paariakoerad, võimalik, et ka mõned laikatõud.
Pronksikoera koljusid on leitud Siberist ja Venemaa lõunaosast. Pronksikoera kolju on pika kitsa koonuga, üleminek otsmikult koonule laugjas.. Kuklakühm hästi kõrge. Temast arvatakse põlvnevat saksa, belgia, hollandi, prantsuse ja šoti lambakoerad ning kõrvalharust lõuna-vene lambakoer.
Pronksiajal elas veel ka tuhakoer. Arvatakse, et ta oli jahikoer ning eelajalooline inimene ohverdas teda kui oma kõige kallimat vara jumalatele, paludes neilt jahiõnne. Tuhakoera kolju on sarnane pronksi- ja sookoera omaga. Tuhakoerast arvatakse põlvnevat kõik tänapäeva hagijate, linnukoerte, spanjelite ja takside tõud.
Pika kodustamisperioodi kestel aretati koera valiku ja ristamise teel. Seoses sellega asendati koera need instinktid, mis ei olnud inimesele vajalikud paljude põlvkondade vältel, inimesele vajalike instinktidega. Vastavalt kasutusotstarbele muutusid koera skelett ja lihastik ning kujunesid erineva kehaehitusega tõud.
Kodukoera põlvnemise uurimisel on peale ulukeellaste luuleidude kasutatud ka võrdlust tänapäeval elavate ulukkoerlastega. Kõik praegused koerlased on väga liikuvad kiskjad. Kõik koerlased on arad ja valvsad, kardavad uut ja tundmatut. Sageli on nad öise eluviisiga. Väga hästi on neil arenenud haistmine ja kuulmine ning mõnel liigil ka pimedas nägemine. Saakloomadele karjana, jahipidamine ning oskus hoiduda püünistest annab tunnistust mõnede koerlaste üsna kõrgest intelligentsist.
Kõikidel koerlastel on komme enne magamaheitmist mitu korda magamiskohal ringi tammuda. Kõigil koerlastel on ka hea orienteerumisvaist ja mälu. Kuigi kõik koeratõud erinevad üksteisest välimiku ja suuruse poolest, on neil ka väga palju ühist. See on seletatav ühisest eellasest põlvnemisega. Kõik tänapäevased koeratõud annavad nii üksteisega kui ka ulukkoerlastega ristamisel suguvõimelisi järglasi.
Vaatluste teel on tuldud järeldusele, et karjadesse kogunevaid loomi on hõlpsam kodustada kui erakliku eluviisiga loomi. Egiptuse hieroglüügkirjadest on järeldatud, et egiptuse hurdakoer põlvneb Nuubiast või nüüdse Abessiinia ja teistelt Punase mere ranniku aladelt.
Põhjalike uurimuste alusel on tuldud järeldusele, et dingo on väga lähedane kodukoerale ja põhjamaa hundile ning on kõikidest koeratõugudest kõige lähedasem eelajaloolisele koerale.
Uurijad on pidanud kodukoera eellaseks india šaakalit, hiljem põhjaegiptuse huntšaakalit, keda mõned teadlased peavad lõuna hurdakoerte esiisaks. Kolju ehituselt sarnaneb ta rohkem kodukoeraga kui teiste suurekasvuliste šaakalitega.
Tagasi
