Koerte rünnakud

Ootamatud olukorrad, mis kardinaalselt muudavad meie arusaamu oma koertest, on reeglina just need, kus inimese poolt sildistatud ja kardetud „metsik“ loomus koeras välja lööb. Olukorrad millede peale öeldakse: „Koer on su parim sõber aga ära unusta, et ta on ikkagi loom ning looma käitumist alati ette teada ei ole võimalik“. Tegelikkus aga räägib vastupidist, ootamatule käitumisele annab loom reeglina väga palju eelnevaid hoiatavaid signaale, meie, inimesed, ei oska neid lihtsalt kahjuks õigel ajal näha või õigesti tõlgendada.

Koera ja inimese vaheliste arusaamatuste ja nö „möödarääkivuste“ tõttu leiame me aga endid tihti olukorrast, mida on väga raske endale tunnistada; olukorrast, mida soovime, et ei oleks kunagi meie ja meie koeraga juhtunud; olukorrast, kus me oleme näinud oma koera tumedamat poolt; olukorrast, kus me tunneme endid abitute ja tegutsemisvõimetutena; olukorrast, mille käigus on kasutatud hambaid!

Olgu olukord siis igapäevane või kriitiline, hammaste kasutus meie lemmiku poolt, on see siis kellegi teise või meie endi vastu, on enamasti meile šokiks. Tegelikkuses on see aga stressi väljendumine ning tihti tulemus šokeeriv ka meie lemmiku jaoks. Mõlemad vajavad aega, et peale rünnet rahuneda ja enda jaoks õiged seosed paika panna ning järeldused teha. Järeldused oma tegevuse kasulikkusest meile ja meie karjale.

Tahame me või mitte, igal asjal on põhjused ja toimunul tagajärg.

Kuidas meie, inimestena, selle olukorra lahendame, oleneb suuresti meie kogemustest ning eelnenud kujunenud refleksidest. Kriisiolukorras on meie mõttetegevus halvatud ning esimestena lülituvad sisse eelmistest kogemustest väljakujunenud refleksid. Nii ei oska näiteks tihti ründava koera eest sekundiga üle tooli hüpanud ja kaitseks midagi ette haaranud inimene hiljem seletada kuidas ta seda tegi, rääkimata sellest, mismoodi ta selleks võimeline oli.

See on ellujäämisinstinkt, mis on kujundanud meis esmased refleksid ellujäämiseks ning võimaldavad meil adrenaliinihoo abil korda saata midagi meie jaoks enneolematut. Sama võiks paralleelis tuua ka koera kohta, vajadusel on nurka aetud koera reaktsioon väga kiire ja ootamatu, selline, mille puhul tundub et koer hiljem kahetseb.

Kas on võimalik, et koer, samuti nagu meie, ei teadvusta enda jaoks antud tegevust vaid reageerib puhtalt instinkti alusel? Loomulikult! Sellest tulenevalt näeme me ka tihti kuidas oma koera hammaste vahele jäänud šokis omanik saab hetk hiljem näha kuidas nende koer äärmist allumist väljendades nende juurde tuleb, meie tõlgendame seda „andeks palumisena“. Hilisem lipitsev käitumine on järelkaja mõtte liikumisele peale refleksi, kokkuvõetud tihti üldtuntud sõnaga „kahetsema“.

Fakt on, et koer käitub ka antud olukorras instinkti ajendil, ta tajub hiljem, et tegi midagi lubamatut ning palub luba karja tagasi saamiseks, ta tajub, et antud tegevus võib lahutada teda ellujäämiseks vajaliku karjaliikme juurest. Seetõttu on ka loomulik, et koer, kes on rünnanud võõrast või temast allpool olevat karja liiget, ei tunne nende ees „kahetsust“ ning on võimeline hetkepärast vajadusel rünnakut kordama.

Tihti arvavad omanikud egoistlikult, et kriisiolukorras mõttetegevuse lukustanud loom suudab vahet teha liikuval omaniku käel ja rünnatava kehaosadel, nii kohtab tihti šokis lausutud sõnu „Kuidas ta võis Mind hammustada!“, „Ta teadis küll, et see on Minu käsi ja ikkagi hammustas!“. Nördimus, pettumus ja valu kõik koos psühholoogilise stressiga loovad meile oma koerast hetkega hoopis teise pildi. Sellistel hetkedel oleks hea tulla maa peale tagasi ja teadvustada endale, et loom, nagu meiegi, ei suuda sekundiga kriisi hetkel mõelda ja analüüsida, kui ta ei ole selleks ette valmistunud (töökoerad, kes on treenitud haardega ning kontrolli all).

Näiteks, kui karateka püüab trennis vastasele pihta saada, vastase ette liigub murdosa sekundiga teine objekt, siis tabab ta loomulikult teist objekti, soovis ta seda või mitte ja siinkohal oli tegemist inimesega, kes on keskendunud ja mõtetega valmis iga sekundilisteks muudatusteks liikumises ning harjunud vastase tegevust ennetama (rääkimata siis baarikaklustest kus kogemata mõni naine rusika ette jääb) - löögi tehnika toimib tingeliste refkeksidena ning nendeks kasutatakse võimalikult vähe ajutegevust. Minu jaoks oleks raske mõelda, et loomad ajutegevuse juures meist üle oleksid :)

Alati tasub meeles pidada, et rünnakute põhjuseid on iseenesest nii palju kui on erinevaid olukordi peredes, ning ainsaks turvaliseks rünnaku tõrjeks on alati rünnaku ennetamine. See eeldab aga koerakeele õppimist ning oma koera lugemisoskust, kehakeele lugemisoskust.

Kuidas oleks kõige targem sellises ootamatus olukorras käituda?

Selle all pean silmas käitumismalli, mis oleks üheselt selge tulemusega nii inimese kui koera jaoks, käitumismalli, millest oleks võimalik mõlemal saadud kogemusest õppida ja teinekord sellist olukorda vältida.

Tegelikkuses ei ole ju instinktide järgses käitumises midagi metsikut, see on lihtsalt esimene kõige kiirem ja loomulik viis reageerimiseks. Nagu juba mainitud: kriitilises olukorras just nii toimitaksegi, refleks on kiirem kui mõte. Seetõttu suudab kriitilises olukorras ka ainuõigelt reageerida ainult isik, kes on seda eelnevalt harjutanud ja kelle kehal tegevusest mälupilt, millele kiirelt refleksina toetuda. Seetõttu ei ole mõtet end hurjutada kui reaktsioon ei olnud kõige parem või käitumine ründe ajal selline nagu oleks tahtnud, süüdistada ennast, et oleks võinud seda ja toda teha, et olukorda päästa.

Ka meie põhiliseks instinktiks on ellujäämisinstinkt ja kui selle mõjul me võtame kriitilisel ajal hetke aega reageerimiseks ei ole selles midagi erakorralist. Keegi ei ole sündinud koerte kaklusi lahutama ega end rünnakute eest kaitsema. Edaspidiste väärsammude vältimiseks on aga oluline peale rünnakut püüda meeles pidada seda käitumismalli ja meeleseisundit, mida kuvate koerale peale rünnakut.

Püüa hoida oma liigutused ja tegevus kindlameelne ja rahulik.

Vastavalt ründe tugevusele muutub ka tegevuskava ja järjekord aga üldpiiris võib põhilised tegevusel liigitada järgmisteks:

Tee endale kohe tegevuskava - on sul vaja haavu puhastada, siduda, arstile minna?

Kas koer on veel vabaduses ja kontrollimatu või ära viidud, sulgetud rahunemis alale?

Peale rünnet on hea koer koheselt eemaldada antud kohast ning ohvrist (kui ise olete ohver siis paluda kellegi abi, oma koera puhul viia ta rahumemis alale). See annab teil võimaluse enda väljaelamiseks ja tegutsemiseks ilma koerale sellest negatiivset võimendavat seost loomata, ning aitab hiljem oluliselt puhtamalt lehelt alustada olukorra analüüsi ning võimalikku kontrollialla võtmist.

Psühholoogiline šokk:

Kui sind on rünnatud, helista endale kedagi toeks kui läheduses puudub selline inimene. Kui keegi osutus sinu koera ohvriks, siis paku ise ohvrile tuge. Oluline on kui keegi vahetult peale šokki saab käest või ümbert kinni hoida, kontakt rahustab ja toob kindlustunnet tagasi. Kindlasti on vaja aga kedagi, kes ära kuulaks (kordamata hirmutunnet võimendavaid detaile) ja seeläbi tuge annaks. Kui ilmneb talitsematu aktiivsus, on oluline ohvrile mingi käepärane tegevus leida või lihtsalt kõndida, jalutada koos temaga (nt. rünnaku olukorrast arstile, koju.).

Šokis olnud hakkavad alles peale väikest rahunemist jõudma olukorda, kus nad hakkavad alles täie teravusega tajuma, mis tegelikult toimus. Tekivad tugevad tundeelamused: hirm, kurbus, süütunne, viha oletatava põhjustaja/te vastu, rõõm pääsemisest, endasse tõmbumine, nutt ja lohutuse otsimine. Selles olukorras on kindlasti vajalik taaskord tugi ja osavõtlikkus, teise isiku sügav mõistmine ja talle kaasaelamine, kaasaelamine ja ka kibestumise või raevu väljaelamise võimaldamine, ärakuulamine (Väga tähtis on toimunust põhjalikult rääkida, tuua esile oma hirmud, eelaimused, tagantjäreletarkuse jne. rääkimine rahustab, aitab ängistusest vabaneda).,.

Meeles tuleb pidada, et tasakaalu taastamine on küllaltki individuaalne, selleks läheb väiksemate hammustuste korral inimesel umbes kuu, tugevate rünnakute puhul aga mitte vähem kui pool aastat, mõnikord aga palju kauem aega.