Kui koeral on üksindusahistusKas teie koer armastab teid nii palju, et ei suuda taluda, kui te ta vahel üksi jätate? Kas ta närib ja lõhub, teeb korterile uue sisekujunduse, pissib ja kakab või oksendab tuppa, ulub või niutsub, lakub ennast meeleheitlikult, kui te ära olete?
Ja teie kohalolekul on tegemist ideaalselt käituva koeraga...

Kui nii, siis on tõenäoline, et teie koer põeb üksindusärevust. Eri andmetel võib selliseid koeri olla 10–15%.

Kindlasti tuleb vahet teha, kas tegemist on üksindusärevuse all kannatava või lihtsalt halvasti käituva koeraga.

Üksindusärevust põdev koer ei sigatse kunagi omaniku juuresolekul, alati juhtub see siis, kui omanikku ei ole kodus, samuti siis, kui omanik on näiteks teises ruumis, uks on kinni ning koer ei pääse tema juurde. Sageli saadab selline koer omanikku varjuna kõikjal ning peremehe saabudes tervitab teda liialdatud agarusega. Selline koer ei taha üksi õue jääda ning kipub põgenema või väljumisteid (uksi-aknaid, aeda, väravat) lõhkuma.

Üksijätmisega seotud käitumisprobleemid ilmnevad tavaliselt praktiliselt kohe, kui koer on üksi jäänud (see on hea võimalus eristada üksindusärevust teistest käitumisprobleemidest), kuid alati ei pruugi see nii olla.

Mis on põhjuseks?

Miks teil on just selline koer ning kõigil sõpradel täiesti normaalsed koerad? Mõnel koeral lihtsalt ei ole piisavalt enesekindlust, et ta suudaks üksi jääda. Mõnel juhul on põhjuseks asjaolu, et koera on kutsikana jäetud üksi liiga pikaks ajaks. Mõni koer on saanud väärkohtlemise või mahajätmise osaliseks.

Üksindusärevus on väga levinud varjupaigast võetud koerte puhul, kellele elu on õpetanud, et omanik võib mitte tagasi tulla. Üksindusärevus on noorte ja vanade koerte haigus, keskealistel seda tavaliselt ei esine. On välja pakutud, et seoses kuulmise ja nägemise halvenemisega vananedes suureneb koera sõltuvus omanikust ning koer erutub, kui ta omaniku silmist kaotab. Samuti võivad oma rolli mängida kolimine, muutused kodustes tavades (ema läheb tööle tagasi, lapsed lähevad kodust kaugele kooli, uus pikema tööajaga töö), isegi puhkus ja puhkuselt tagasitulek.

Mis aitaks?

Üks, mida kindlasti teha ei tohi, on koera karistamine. Üksinda olemisest ärevusse sattunud koer ei ole sõnakuulmatu, vaid stressis ning tema käitumine on lihtsalt vastus stressile. Karistamine võib probleemi isegi suurendada, sest koeral tekib stress nii seoses omaniku lahkumise kui ka tagasitulekuga. Koera stressisolekut omaniku saabumisel tõlgendatakse sageli valesti (“Aga ta saab ju aru, et on süüdi! Näe, kuidas lömitab!”). Koer läheb passiivseks (hakkab lömitama, läheb peitu), sest kogemus ütleb talle: saabuv omanik võrdub kuri omanik.

Kui probleem ei ole väga suur, võiks proovida vahetada harjumuspärane toit väiksema valgusisaldusega toidu vastu ning tegeleda koeraga rohkem, eriti kui on teada, et peate ära minema. Siiski ei tohi harjutusi teha vahetult enne lahkumist, koer peab saama enne teie äraminekut maha rahuneda ning lõõgastuda. Lahkumine ise peaks olema võimalikult väheemotsionaal­ne, samuti saabumine, soovitatav on umbes 15 minutit enne lahkumist ja pärast saabumist koerale mitte eriti tähelepanu pöörata.

Hea on harjutada koera oma lahkumisega järkjärguliselt: panete riidesse, lähete ära, tulete kohe tagasi. Esimesed ajavahemikud võiksid olla sekundites. Äraoleku-aega tuleks aeglaselt pikendada, kuid ajavahemikud peaksid olema võimalikult juhuslikud. Kui koer hakkab uuesti ärevuse märke ilmutama, tuleb jätkata taas väga lühikeste ajavahemikega. Lisaks võiks kasutada mõnd koerale väga kallist mänguasja, mis antakse talle rahulikult kätte vahetult enne lahkumist ja tagasi tulles pannakse ära. Hästi sobivad toiduga seotud mänguasjad, näiteks Busteri kuubik.

Kui on tegemist koeraga, kes kogu aeg omanikul sabas käib, võiks teha kodus lihtsat “istu ja jää paigale” harjutust ning kui koer suudab olla natuke aega paigal, lähete koera juurde ja premeerite teda. Selle harjutuse eesmärk on, et saaksite minna ühest ruumist teise, ilma et koer kannul oleks. Tegelikult aitab üksindusärevuse tunnuseid leevendada ka lihtsalt koeraga tegelemine, koertekoolis käimine, kodus harjutuste tegemine. Koer, kellele pole pakutud piisavalt ajutegevust, ei suuda stressi ega pinget taluda.

Järgmise sammuna vaadake üle enda tegevused: mida teete siis, kui olete kodust lahkumas. On nende tegevuste hulgas midagi sellist, mida teete alati? Võtate koti, panete kingad jalga, haarate võtmed... ikka samas järjekorras. Iga järgmine teadaolev liigutus suurendab koera ärevust: nüüd ta läheb! Proovige muuta oma tegevuste rutiini: pange näiteks raadio mängima, kõndige akna juurde vms.

Kindlustage oma liidripositsioon. Kui koeral on tugev karjajuht, tunneb ta ennast kindlalt ja turvaliselt. Kui te ei ole õige juht, ei ole te ka võimeline koera ärevusseisundit kontrolli all hoidma. Kohtusin hiljuti prantsuse buldogiga, kes püüdis omanikku hammustada, kui see tahtis uksest välja minna. Koer lihtsalt üritas käituda domineerivalt, takistada omanikku lahkumast, püüdis vältida tekkivat pinget. Parim meetod oma liidripositsiooni kindlustamiseks on kuulekustreening.

Mida te ka ette ei võtaks, ärge kaotage lootust – see tee on väga pikk ja nõuab palju kannatust. Konsulteerige spetsialistidega: loomaarsti ja koertetreeneriga. Koos leiate kindlasti õige lahenduse. Kõik koerad on erinevad, aga teie oma on eriline.


Tagasi