Lemmikloom varjupaigast
Eestis tegutseb kümmekond loomade varjupaika. Suurim neist on Loomade Hoiupaik Tallinnas Liival. Üha rohkem inimesi otsib perelemmikut just sealt.

Tallinna Loomade Hoiupaigas käib nädalas 400–500 külastajat. Koeri on hoiul tavaliselt 50–70, kasse 100–150.

Vastab MTÜ Loomade Hoiupaik arendusjuht Rein Kikerpill.

Kuidas suudab MTÜ Loomade Hoiupaik kulud katta?

Vastavalt seadusele kannavad kuni 14 päeva hoidmiskulud koos vaktsineerimisega kohalikud omavalitsused, kust loom toodud. Tallinn maksab ka kasside kastreerimise/steriliseerimise eest ning osa koerte kastreerimisi/steriliseerimisi.

Muu tegutsemiseks vajalik raha laekub annetustest. Või siis ei laeku.

Projektide kirjutamine on nõrk koht ja seda pea kõigis varjupaikades. Töötasufond on imeväike ning töökoormus hiigelsuur, rattast lihtsalt ei pääse välja, kuigi tahaks. Ideid on. Kui leiduks keegi, kes tuleks meile appi ideid projektideks vormistama, oleksime ülimalt õnnelikud.

Loomade Hoiupaiga rajamisele eelnenud Tallinna riigihange oli varjupaiganduses esimene taoline ja seetõttu ei saa hanke tingimusi kõige õnnestunumaks pidada – lihtsalt linnal ega varjupaigandusega tegelnuil ei olnud piisavalt kogemust. Üks miinuspooli, mis praeguse masu ajal end valusasti tunda annab, on see, et me oleme oma tööd liiga hästi teinud – järjest suurem protsent hoiupaika sattunud loomadest (eriti koertest) läheb samal või järgmisel päeval oma koju tagasi. Kuna sissetulek sõltub aga nn loomapäevadest, st mida kauem (kuni 14 päeva täitumiseni) loom meil on, seda rohkem laekub arvele raha. Mida vähem loomade hülgamisi ja rohkem korralikke omanikke, seda suurem puudujääk on meie eelarves. Kui 2006. aastal jõudis igast Tallinnas püütud kümnest koerast oma koju tagasi üks, siis praegu läheb juba 6–7 lemmikut.

Millised on nõuded, kui keegi soovib endale loomade varjupaigast looma võtta?


Ketikoeri loomade varjupaik ei paku, küll aga võimalust leida oma perre uus lemmik.

Väiksemad varjukad jõuavad rohkem end soovijate sobivusega kurssi viia, meil käib nädalas 400–500 külastajat ja administraator tihti ei jõua pikka juttu ajada. Põhiline on, et loomi ketti me ei anna, paaritamiseks-kutsikateoks samuti mitte.

Uurime inimeste allergiat, laste olemasolu, kas kõik pereliikmed on nõus looma võtma, kas elatakse oma kodus või üüripinnal (ja kas viimasel juhul üürileandja on teadlik ning nõus), kas ei kavatseta välismaale kolida jms.

Kogemused on sellised, et ükskõik, kui palju sa ei räägi, sajast koerast kümme tahetakse esimese paari nädala jooksul tagasi tuua. Põhjustest esikohal ongi ehk allergia. Hästi palju on veel selliseid inimesi, kellele on üllatuseks, et kutsikas vajab õpetamist ning ka häda tegemist õue tuleb õpetada-õppida.

Millised ohud võivad kaasneda, kui võtta loom varjupaigast?

Eelnev elu, vanemad ja mõjutused on teadmata, tihti ka tegelik iseloom – koer on väga sotsiaalne olend ning püüab end tavaliselt inimese järgi kohandada, eriti kooselu algul, kui ta alles uue koha reegleid õpib. Enesekehtestamine algab 3–4 nädala pärast ning kui omanik on veetnud need esimesed nädalad n-ö päästetud koera haletsedes ja talle kõike lubades, siis võib kuu aja pärast selguda, et elu toimub looma dikteerimisel.

Valmis tuleb olla igasugu kiiksudeks, üksindusahistus näiteks. Varjupaigast võetud koera kohe lahtiselt uude koju jätta pole kindlasti soovitatav.

Miks peaks eelistama just varjupaigalooma?

Oleneb, millega võrreldes eelistama – turuväravast või ajalehekuulutuse peale ostetud loomal ei ole tihti tehtud vaktsineerimisi. Samuti on ikka veel olemas inimesi, kes usulistel või ärilistel põhjustel oma emaseid segaverelisi ei steriliseeri ning kui turul on nõudlus selliste kutsikate järele, siis need nn kutsikaveskid ka töötavad.

“Taaskasutus” on ju ka üks ütlemata ilus ja loodussäästlik asi. Täiskasvanud koera võtmisel saab temaga enne tutvuda – käia jalutamas ja veenduda, et iseloomud kokku kõlksuvad.

Vanema koera võtmisega kaasnevad plussid, millest valdavalt kutsikaid soovivad eestlased tihti arugi ei saa. Erinevalt kutsikast ei vaja vanem koer nii palju aega, ta ei ole nii pealetükkiv ega hakka igavusest lollusi tegema: korterit “remontima”, jalatseid “disainima” jms.

Kas inimeste suhtumine varjupaigaloomadesse on muutunud?

Jah, on küll, seda näitab ka meie külastajate arv. Palju on neid, kes sõbra-tuttava-naabri soovitusel tulevad looma võtma just varjupaigast.

Meie miinus on see, et me ei ole veel hästi läbi löönud vene kogukonnas – seal liiguvad endiselt hirmu- ja õudusjutud varjupaigast kui tapamajast. Sügisel on plaanis üles panna venekeelne koduleht, eks me pea aktiivsemalt venekeelsesse meediasse oma sõnumit levitama.

Allikas: Maaleht, Kairi Oja

Märksõnad:

Tagasi