Lemmikloomast võib saada vanuri pärija
Eesti on hakanud veel ühes detailis sarnanema jõukama maailma iseärasustega — eakamad inimesed on hakanud mõtlema oma lemmikutele või siis ihu ja hingega loomade eest välja astunud inimestele kui oma pärijatele.  

Tallinnas elav vanaproua Theresa, kes on viimased 25 aastat elanud koos oma koertega, soovib oma maja pärandada loomakaitsja Heiki Valnerile.

Theresa loodab,  et Valner koerte eest peale tema surma edasi hoolitseb.
Vanaproua usub et koerad on vahest paremad kui inimesed, tema ainus tingimus on, et tema koerad saaksid oma elu lõpuni tema majas elada, ning et neid ei viidaks varjupaika.

Tallinnas koos mitme kassi ja ühe pimeda ning ühe maksavähki põdeva koeraga elav 77-aastane vanaproua Aino on loomade pärast naabritega pahuksisse läinud, kirjutab Postimees.


Kuigi pole veel selge, kui kauaks Aino üldse oma koju elama jääda saab, soovib temagi, et ta surma korral läheks korter Valnerile ja selle müügi raha eest rajatakse loomakliinik või varjupaik. «Armastan loomi nii väga,» ütleb Aino. «Nad on mulle ainsad pereliikmed ja kaaslased.»


Mujal maailmas, näiteks Inglismaal, on seesugust pärandamispraktikat ette tulnud, kuid Eestis puudub selline kogemus täiesti.

 

Eesti Loomakaitse Seltsi (ELS) juhatuse liige Heiki Valner ütleb, et pärandamismõte on positiivne selles plaanis, et meie ühiskond on jõudnud tasemele, kus inimesed oskavad ja tahavad juba ka loomadele mõelda.


«Aga üllatavalt palju on unarusse jäetud vanainimesi, kel on loomad ja kes valutavad väga südant, et mis pärast nende surma lemmikutest saab,» tõdeb ta ja soovitab, et vanainimesed peaksid esmalt ikka katsuma lastega kokku leppida, mis neile ainsateks kaaslasteks olnud loomadest saab. «Pärandamine on inimlik ja arusaadav ning vanainimesele päästerõngaks, mis mujal maailmas aktsepteeritud, aga meil vastavat kogemust pole, ja sel aastal siis kohe korraga neli soovijat,» imestab Valner.


Ta palub ette vabandust kõigi heade inimeste käest, kui ütleb, et tegelikult ei tohiks inimesed telepildi järgi otsustades kedagi usaldama hakata. «Ma ei ole tore inimene!» naerab ta. «Niimoodi pärandamine haiseb kahtlaselt ja paneb turjale ka palju kohustusi.»


Nii näiteks ootavad pärandajad, et pärast surma hooldataks nende ja nende lähedaste haudu, ja lisaks tuleb hoolitseda ka alles jäänud loomade eest.Ühe juhtumi puhul näiteks 20 kassi eest, keda praegu järjest steriliseeritakse, sest hetkel vägagi vitaalse vanaproua surma järel võib neid kokku olla juba sada.


Üks proua on valmis pärandama maad-metsad tingimusel, et puid ei tohi maha võtta, sest seal elavad linnud, ning kära ei tohi teha, sest sellega häiritakse loomade elu. Samuti on rangelt keelatud jahipidamine.


«Aga mis on sellisel juhul seltsi huvi?» küsib Valner, sest maad ei saaks ju ka maha müüa. «Kui tuleb palju kohustusi ja midagi teha ei saa, siis pole meil ju ka huvi võtta koormat enda kanda ja maksta maamaksu.»

 


Vaata TV3 “Seitsmesed uudised” videot.

Samal teemal:
USA kinnisvaramagnaat pärandas 79 miljardit krooni koertele
Koer-miljonärilt võeti raha vähemaks
Maailma 7 rikkaimat koera.

Tagasi

Kommentaarid 

 
0 #1 Mõistan 2008-11-14 23:38
Südamlik inimene, ma teeksin tegelikult ise samamoodi. (Pole ka sugulasi keda oma varanduse vääriliseks peaksin)
 

Kommenteerida saavad ainult registreerinud kasutajad.