Viimastel aastatel on koertenäituste entusiastid hakanud tegelema probleemiga, mida nimetatakse ‘punaseks kasukaks’.
See termin viitab koera karvastiku värvuse märgatavale muutusele ükskőik millisest alustoonist punaseks vői punakaspruuniks. Peamiselt on see probleemiks inimestele, kes aretavad koeri ja/vői esitavad neid näitustel.
Usutakse, et selle ‘haiguse’ põhjustajaks on koera toit vői toidu koostisosa. Viidatud on erinevatele juhtivatele koeratoitudele. Tootjafirma ja toit mida rünnatakse sõltub riigist vői riigi osast, kus loomaomanik elab ja antud jushul probleemiks olevast tőust.
Üheks takistuseks selle probleemi uurimisel on juhtumite hajutatus ja harv esinemine. Huvitav on ka fakt, et loomatoitu tootvad firma, mis on üritanud ‘punast kasukat’ uurida, avastasid kui vähe kaebuseid tuli tegelikult otse kannatanud omanikelt.
Enamikul juhtudest ei olnud kaebaja punase karvavärvuse omandanud koera omanik, vaid sellisest juhtumist kuulnud sõpradelt vői aretajatelt. Samas ei ole ‘punase kasuka’ probleemile ka kindlat kirjeldust. Värvus mida üks kasvataja hindab ja nimetab punaseks, ei pruugi seda olla teise kasvataja arvates. Kokkuvõtteks on uurimiseks esitatud koerte arv olnud väga väike.
Et mõista võimaliku värvimuutuse põhjuseid peab teadma karva normaalse värvuse tekkemehhanismi. Iga karv vajab kasvamiseks 6 kuni 8 nädalat. Kui karv on saavutanud oma lõpliku suuruse järgneb puhkeperiood, mis kestab nädalaid või kuid. Seejärel langeb karv välja tehes ruumi uuele karvale.
Karva värvus on määratud pigmendi tüübi ja hulgaga, mida see sisaldab olles alles karvafollikulis. Follikulis on spetsiaalsed pigmendirakud mis toodavad kas kollakaspunast pigmenti pheomelaniini vői mustjaspruuni melaniini, mis talletub karva.
Teised geneetilised faktorid mõjutavad pigmenti karvatüves – selle lahjendust ja varjutatust ning värvi esinemist erinevates kehapiirkondades. Need faktorid määravadki värvuste laia varieeruvuse, mida näeme erinevate koeratõugude juures. Lisaks geenidele on teisi põhjuseid, mis mõjutavad karva värvust kas kasvu- või puhkefaasis, näiteks ravimid, vanus, väliskeskkond, söök.
Muutus karva värvuses võib tekkida kahel viisil. Sisemine faktor vőib põhjustada muutusi karva värvis, kui see on alles follikulis (näiteks muutused pigmendirakkudes). Karval avaldub see naha tasapinnalt karva tipu suunas ja selle ulatus sõltub teguri toime ajast. Näiteks kui muutused toimusid ainult kahe nädala jooksul, on teine värvus nähtav ringina karvatüvel. Kuna karvad on erinevates kasvufaasides, on muutused täheldatavad kogu kehal, kuid esinevad karvadel erineval kõrgusel.
Vale värvitooni teke ja kadumine võtab nädalaid vői kuid. Kuna karva kasv toimub pidevalt tervel kehal, ei ole värvimuutus üldine, vaid avaldub ainult nendel karvadel, mis olid teguri toimimise ajal kasvufaasis. Puhkefaasis olnud karvad on muutusteta.
Teine põhjus, mis vőib karvavärvust muuta, on ainete sadenemine karva pinnale väliskeskkonnast. Need ained võivad sekreteeruda nahast, olla kantud karvatüvele loomaomaniku poolt või on neid sinna lakkunud koer. Seda tüüpi muutused on märgatavad kogu karvatüvel ja kahjustatud piirkonna kõikidel karvadel. Seetõttu on selised värvimuutused selgelt eristatavad neist, mis on tingitud sisemistest faktoritest.
On palju tuntud põhjuseid, mis võivad mõjutada koera karvastiku värvust ja tekitada sellele punaka varjundi. Karva vananemine põhjustab muutusi selle värvis. Kui karv lõpetab puhkeperioodi ja on valmis välja langema võib must karv muutuda punakaks või punakaspruuniks. See toimub peamiselt karvatipu lähedalt ja karva alumine osa jääb mustaks.
Mõningatel juhtudel, eriti kui surnud karvad ei ole kasukast välja langenud, võib terve karv omandada punaka värvuse. Kui surnud karvad välja harjata taastub looma normalne värvus. Lisaks vananemisele muudab musti karvu punakaks ka päikesevalgus. Sellisel juhul toimub värvimuutus erinevas ulatuses karvatipul, ülejäänud karv säilitab musta värvuse.
Piirkonniti nahale kantud insektitsiide sisaldavad tilgad ja shampoonid võivad samuti anda kasukale punase varjundi. Seda on täheldatud iga loomuliku karvavärvuse korral, kuid rohkem on see märgatav valgetel või heledavärvilistel koertel. Kui põhjustajaks on peale kantud aine on värv muutunud karvajuurest tipuni. Sarnaselt võib karvatoon muutuda ka liiga sagedase shampooniga pesemise ja fööniga kuivatamise korral.
Kõige sagedasemaks karva värvi muutumise põhjuseks on porfüriiniga määrdumine. Porfüriin on aine, mida leidub koerte pisarates ja süljes ning mis muutub päikesevalguse toimel punaseks. See on normaalne hemoglobiini metabolismi lõpp produkt. Porfüriiniga määrdumise tőttu on mőnel koeral silmade ümber punased laigud. Koerad, kes end pidevalt lakuvad, määrivad oma karva seda ainet sisaldava süljega ja kahjustatud piirkond omandab punase tooni. Sellistel juhtudel on punased mingi kindla kehapiirkonna karvad.
Kuigi on teada palju põhjuseid, mis karva värvust muudavad, ei ole leitud seost toidu ja ‘punase kasuka’ vahel. Vase puudus võib põhjustada karva pigmentatsiooni vähenemist, mida võib kirjeldada kui karvastiku muutust punakaks või halliks. Kuid sellisel juhul lisanduvad ka teised haigusnähud nagu aneemia, nahakahjustused, rabe ja tuhm karvastik.
On väga ebatõenäoline, et mingi toitaine puudus või liig põhjustab vaid punast karvavärvust. Sellisel juhul oleks kahjustatud ka teised organid ning ilmneksid kliinilised haigustunnused. Nendel vähestel juhtudel kui ‘punast kasukat’ uuriti leiti sellele ka tekkepõhjus. Nendeks olid näiteks päikesevalgus, porfüriiniga määrdumine, vanade karvade esinemine karvkattes ja nahahaigused. Kuigi see probleem vajab täiendavat uurimist ei ole seni leitud ‘punase kasuka’ ja toidu vahelist seost.
Raamatust "Canine and Feline Nutrition" Case, Carey, Hirakawa, Daristotle, tõlkinud Fox
Tagasi
