Ringkonnaprokurör Leelet Kivioja selgitab, miks ta koerte Pätu ja Vudi tapjatele kohtus reaalset vanglakaristust ei nõudnud, kirjutab Maaleht.

Kas teie olete ainus prokurör, kes väärkoheldud loomade juhtumeid menetleb?

Minu menetleda on kõik Põhja Ringkonnaprokuratuuri tööpiirkonnas - Tallinnas ja Harjumaal - avastatud juhtumid, mille puhul alustatakse kriminaalmenetlus. Lõuna, Lääne ja Viru ringkondades tegelevad selliste juhtumitega teised prokurörid.

Kas Pätu ja Vudi juhtumid on ainsad, mis on kohtuseinte vahel lahenduse saanud?

Ei ole. Neid juhtumeid on ikka veel olnud, aga minu tööpraktikas on need siiani ainsad.
Töös on mul hetkel aga üsna mitu uut juhtumit.

Pole saladus, et loomade väärkohtlemist esineb ebameeldivalt sageli. Kuid miks neist juhtumeist siiski nii väike osa kohtusse jõuab?

Tõenäoliselt lahendatakse enamus juhtumeid, nii palju kui neid muidugi üldse menetlejani jõuab, väärteomenetluse korras kohtuväliselt. Kohtusse läheb asi siis, kui alustakse kriminaalmenetlus. Ning kriminaalmenetluse saab alustada juhul, kui tegu pandi toime avalikus kohas, julmal viisil või inimese poolt, keda on varem sellise teo eest juba karistatud.

Tavaliselt alustatakse kriminaalmenetlus kas kellegi avalduse alusel või siis, kui juhtumi on avalikkuse ette toonud meediakanalid. Kurb tõsiasi on see, et avaldusi suurt ei kirjutata. Inimesed kas ei julge või ei taha või valitsebki teatud ringkondades siiani suhtumine, et loomi võib kohelda nagu heaks arvatakse.

Pätu juhtumi puhul naabrid teadsid, nägid ja kuulsid, et koer nälgib. Kas nad teatasid politseile? Kas mitteteatamine teeb teadjast kaasosalise?


Pätu omanik oli korra varem trahvi saanud, kuid trahv kirjutati talle välja koerte ja kasside pidamise eeskirjade rikkumise eest, mitte seoses Pätu näljutamisega.

Loomulikult teeb kuriteost mitteteatamine teadjast mingis mõttes kaasosalise, eelkõige nende endi südametunnistuse ees. Kuid tegelikult ei saa naabreid süüdistada. Nemad ei kanna vastutust, seda teeb loomaomanik.

Mis te arvate, kas nad said rahulikult magada, teades, et seina taga vaevleb koer kohutavates näljapiinades?


Ma ei tea seda, sest mulle ega politseinikele nad sellest rääkima ei tule. „Reporteris" räägivad, aga avaldust ei kirjuta.

Hiljuti ütles politseikomissar Ly Kallas Postimehe veergudel, et loomad on Eestis paremini kaitstud kui lapsed. Mida teie arvate?


Minu arvates on tegemist kohatu võrdlusega.

Loomade osas on asjad märksa paremaks läinud. Nende pidamisele ja kohtlemisele pööratakse palju enam tähelepanu, kui aastaid tagasi. Väärkohtlemiste kohta kirjutatakse avaldusi julgemalt ning ka meedias näeb taolisi juhtumeid varasemast enam. Tõendamatuse tõttu siiski kõik asjad kohtusse ei jõua.

Ning loomapidamise kultuuri tõstmise teel on meil veel pikk maa käia.

Kui inimene läheb politseisse ja kirjutab avalduse, et tema naaber peksab avalikus kohas - maja ees näiteks - iga päev oma kassi. Siis mis saab sellest avaldusest edasi?

Politsei võtab avalduse vastu ning hakkab juhtumit uurima. Kui nad suudavad koguda piisavalt tõendeid, saadetakse materjalid edasi prokuratuuri, sest tegemist oli avaliku kohaga ning kassi kohtlemisega julmal viisil.

Kuid kui keegi nõus tunnistama pole, siis menetlus enamasti lõpetatakse. Kassi kehalt võib hulgaliselt peksmisjälgi avastada, kuid loomad ju ei räägi ega kirjuta avaldusi. Ning seetõttu pelgalt jälgedest ei piisa. Tunnistusi peavad andma ikkagi inimesed.

Pätu ja Vudi juhtumite puhul leidus küllalt rahuolematuid, kes arvasid, et karistused olid liiga leebed. Nõuti süüaluste vangipanekut. Miks teie neile reaalset vangistust ei nõudnud?

Väga lihtne on öelda, et karistus on leebe. Need ütlejad ei näe toimikuid ega saa seetõttu hinnata tõendite „vettpidavust".

Kui isik on eelnevalt karistamata ja oma tegu kahetseb, siis tänase kohtupraktika kohaselt talle üldjuhul reaalset vangistust ei mõisteta.

Kui tahta, et loomade väärkohtlejad saaksid oma tegude eest karistada, peaksid tunnistajad andma kohtukõlbulikke ütlusi. Teisisõnu peavad nende ütlused olema võimalikult täpsed. Anonüümsed vihjed ja loomalaip ei aita kurikaelu süüdi mõista. Ning meediakanalitesse jooksmise asemel tuleks pealtnägijatel esmalt politseisse minna.

Kuid siiski - miks te läksite üldmenetluse asemel kokkuleppemenetlusele? Pikem kohtuprotsess ja kohtuniku poolt mõistetud karistus oleksid ehk mõjusamad olnud?

Asi on lihtne. Kui toimik lahti teha ja tõenditele otsa vaadata, on üldiselt kohe näha, kas asjal on üldmenetluse potentsiaali või mitte.

Üldmenetluses loevad need ütlused, mida tunnistajad ja süüdistatav kohtus annavad, mitte need, mis on antud eeluurimise ajal. Ja kui nad kohtus ütlevad, et ei mäleta midagi, siis nii ongi - suure tõenäosusega pääseb süüalune ilma igasuguse karistuseta. Sest tema tegu ei leidnud tõendamist.

Minu praktika näitab, et tunnistajad on selliste juhtumite puhul kehva mäluga ning ei suuda tihti meenutada sedagi, mida nad on pool tundi tagasi rääkisid. Sageli kipub olema ka nii, et telesaates hoobeldakse, mismoodi kõik oli ja kes tegi, kuid ülekuulamisel on hooplejatel suu järsku vett täis ning mälu kehv. Või tuleb välja, et päris nii nagu esimese hooga meedias praaliti, asi ikkagi ei olnud. Nii juhtubki, et ütlusi, millel oleks ka tõenduslikku kaalu, praktiliselt justkui polegi.

Kokkuleppemenetluses peavad prokurör ja süüdistatav karistuses kokku leppima. Kuid kes tahab vabatahtlikult kokku leppida reaalse vangistuse, kui on võimalik kanda ka kergemat karistust? Kuigi - ka kokkuleppemenetluse käigus on võimalik selline kokkulepe sõlmida.

Peamised tõendid on kas surnud või piinatud loom ning pealtnägijate - näiteks naabrite - ütlused. Sageli on nii, et avaldus küll kirjutatakse ja uurimise käigus antakse ka tunnistusi, kuid üldmenetluses enam mitte. Tuleb ju kohtus tunnistada süüdistatava juuresolekul ning seda ei ole meeldiv teha, palju lihtsam on mitte mäletada. Seda enam, et tihti tuleb kohtualusel ja tunnistajal naabritena kõrvuti edasi elada.

Tutvudes toimikuga ning tuginedes töökogemusele, on prokuröril mingil määral võimalik ette ennustada, kui palju tal olemasolevatest tunnistajatest kohtus abi olema hakkab. Kui tunnistajad ei tundu piisavalt usaldusväärsed, nende jutt on ebatäpne ja ajas muutuv, siis on kokkuleppemenetlus tihti n-ö kindla peale minek. Sest parem juba kokkuleppemenetlus ja natuke leebem karistus, kui üldmenetlus ja üldse ilma karistuseta.

Kui teie töölauale maandub järjekordne loomapiinamise juhtum, mida te tunnete. Mida te tahaksite teha inimesega, kes on koera surnuks piinanud?

See võib kõlada veidralt, aga ma ei tunne midagi. Ma ei saa võtta oma tööd emotsionaalselt.

Loomulikult mul on tunded, aga tööl lülitan need välja. Ma ei saaks seda tööd muidu teha.

Karistused, mida võidakse kohaldada looma suhtes lubamatu teo toimepanemise eest avalikus kohas, julmal viisil või inimese poolt, kes on varem sellise teo eest karistatud:

    * Rahaline karistus
    * Tingimisi vangistus - koos kriminaalhooldaja järelevalve all olemisega või ilma
    * Vangistus kuni üks aasta, mis asendatakse üldkasuliku tööga
    * Reaalne vangistus kuni üks aasta

Lisaks põhikaristusele saab lisakaristusena ära võtta loomapidamisõiguse üldiselt või teatud liiki looma osas kuni viieks aastaks.

Samal teemal:
Koera kägistanud ja uputanud mees kohtu ees
Kohus mõistis koera korterisse surema jätnud naise süüdi (videod)
Kohtunik nõuab koeratapjale reaalset vanglakaristust
Peremees ja sulane lähevad koeratapu üritamise eest kohtu alla
Nälginud koera omanik sai väärteo kahtluse


Tagasi

Kommenteerida saavad ainult registreerinud kasutajad.