Rodeesia Ridgeback on pärit Lőuna-Aafrikast. Teda kasutati seal enamjaolt metssea- ja lővijahil. Tänapäeval kasutatakse teda tihti valvekoerana aga ka harrastus- ja seltsikoerana.
Algupära
Hollandist väljarännanud pioneerid võtsid 18. saj algul Lõuna-Aafrikasse siirdudes kaasa ka oma koeri, kes Kaplinna koloonia lähistel ristusid kohalike poolmetsikute nn hotentottide koertega. Viimastel oli seljal omapärane karvaharjas.
Tekkinud koerapopulatsioon oli vastupidav nii piirkonnas esinevale leitsakule kui kõrbekuivusele ning kõlbas jahipidamiseks igat liiki loomadele. Kunagi kutsuti seda koera aafrika lõvihagijaks.
Koerad, kes julgesid paari kaupa või kolme-nelja-koeralise kambana rünnata isegi lõvi, olid vabal ajal äraostmatud külavalvurid. Kui neid toodi 20. sajandi algupoolel Inglismaale, sai tõug nimetuse rodeesia koer (Rodeesia on nüüd Sambia ja Zimbabwe), kuigi tõu kodumaaks peetakse Lõuna-Aafrikat.
Esimese tõustandardi koostas dalmaatsia koera eeskujuks võttes aastal 1926 F. R. Barnes Bulawayost, Rodeesiast ja selle kinnitas samal aastal Lõuna-Aafrika Kennelunioon. Sealt edasi jõudis koer Inglismaale ning 1955. aastal tunnistas tõugu ka USA Kennelklubi.
Isaste turjakõrgus on 63 kuni 69 cm, emastel 61–66 ning keskmine kehakaal vastavalt 36,5 kg ja 32 kg.
Standard kirjeldab rodeesia ridgebacki kui imposantset, lihaselist ja iseteadlikku koera, kelles avalduvad nii kiirus kui ka vastupidavus. Koljuosa on lame ja võrdlemisi lai, koon sügav ja tugev. Silmad säravad ning on karvavärvusele vastavalt kas heledama või tumedama merevaigu karva. Intelligentne ilme. Tugev luustik, hästiarenenud lihastik ja mahukas rinnakorv ning hästi nurgitunud jalad.
Selle tõu olulisimaks tõuliseks tunnuseks on “ridge” – harjasjoon seljal, mis moodustub üldisele karvasuunale vastupidises suunas kasvavatest karvadest.
Seljaharjas peab olema selgepiiriline, kulgema sümmeetriliselt piki selja ülajoont ja teravatipuliselt lõppema. See algab vahetult õlgade tagant kahe vastassuunalise sümmeetrilise karvapöörisega, mida nimetatakse krooniks (“crowns”), ja nende välismõõt ei tohi ületada ühte kolmandikku kogu harjase pikkusest. Harjase laius on kuni 5 cm ning see ulatub umbes puusanukkideni.
Selle tõu tavatu seljaharjas on ka tema õnnetuseks – sellest johtuvad mitmed tervisehädad ja sünnipärased arengudefektid. Vahel sünnib “ridge’i” ees või taga täielikult sulgumata seljaaju-kanaliga kutsikaid, kes tuleb hukata, näitusel diskvalifitseeritakse puuduliku või ebakorrapärase harjasega koerad.
Karvkate on lühike ja tihe, sile ja läikiv. Selle tõu värvust nimetatakse nisukarva, mis varieerub heledast kuni punakani, eelistatakse ilmekat tumedamat maski ning tumedamaid kõrvu.
Iseloom
Rahulik ja heatahtlik, kuid võõraste suhtes sageli kas ükskõikne või veidi eemalehoidev. Hea õppimisvõimega. Koeral on suhteliselt tugev jahikirg, kuigi nüüdisajal on ta tuntud rohkem seltsikoerana, suure kasvu ning tähelepaneliku olemise tõttu ka mitmekülgse valvekoerana. Väga truu perekoer, saab lastega hästi läbi. Sobib ka korterikoeraks. Iseloomult tark, julge ja aktiivne.
Tagasi
