Koer
Tartus toimus Suur Koerapäev. Paaril Viljandi kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikul tärkas taas lootus viia vähemalt üks sealne koer näitusele, eriti kuna show nii lähedal toimub. Valima hakates sai koerte arvuks tervelt kolm (Reksu, Muri ja Johanna) kel potentsiaali ühel või teisel moel näitusel särada.

Esmalt oli igasugune minek siiski suure küsimärgi all osalustasu, vaktsineerimiste ja muude probleemide tõttu: ühel koeral oli jooksuaeg algamas, üks pontu mõtles kuidas rihma otsast igal võimalikul moel minema joosta ja ühel tekkis karvkattega probleeme. Põgenemisplaanidega koera pärast oli kõigil tõsine hirm, et too võib end Tartus lahti rabeleda ja kaose korraldada. Otsustasime Murit mitte kaasa võtta tema mitte-nii-silmapaistva välimuse pärast ja registreerisime teised kaks koera ära. Hiljem tungis aga kahetsus hinge ja panime ka Muri viimasel õhtul hilja võistlusele kirja kuna tema oskas neist kõigist kõige paremini seista.

Vaid nädal aega harjutamist ja näitusepäeva hommik oligi käes. Näituse ametlik algusaeg oli kell 11. Väljusime Viljandist alles peale kella kümmet, sest üks osalistest oli 10ni tööl, üks elas linnast väljas ja ühel jäi eelmisel päeval selja taha raske koolilõpupidu. 5 koera (2 isiklikku), 4 inimest, 1 Hyundai, 80 kilomeetrit, 45 minutit ja lugematul hulgal kartusi, ootusi ja lootusi. Sõit kulges nii, nagu ta sellistes oludes kulgeda saab: 2 koera ühes puuris ja ruumi on piisavalt, ent kui ühel süda pahaks läheb siis on mõlemad äsjapestud koerad eelmise päeva pooleldi seeditud söögiga koos; viisakalt riietatud kahejalgsed ei jää karvavabaks ja käpajälgedeta tänu ühele ülisõbralikule sülekoerale ning varajasest hommikust hellad kõrvad saavad vett ja vilet ühe koera kaebelaulu näol, kes pole üldse rahul oma sõidukohaga põrandal, kui teised liigikaaslased saavad süles, vaibal ja puuris sõitu nautida.

Saabusime stiilse hilinemisega sest ebaõnneks oli Tartu-Viljandi üsna pikal maanteelõigul remont alanud ja see lükkas saabumisaega kõvasti edasi. Kartsime parkimiskoha puudumise pärast, kuid see mure oli asjatu. Niigi hilinenuna tuli nüüd 5 koera veterinaarsesse kontrolli viia ja osalemisnumbrid kätte saada. Pika sõidu läbi teinud koerad leidsid aga, et häda ei anna häbeneda ja hakkasid järgemööda paneelmaja esisele, tol hetkel tiheda liiklusega sõiduteele end kergendama. Koristatud ja saime lõpuks ometi näituseplatsi suunas sammuda. Tervise- ja kohalolekukontroll edukalt läbitud, ootasime ärevusega oma võistluskorda, mis saabus kahetsusväärselt ruttu.

Esimesena läks ülepõlve koerte ringi Johanna ja sai punase lindi. Järgmisena läks samal ajal kõrvalringi allapõlve koer Muri, kes tuli välja sinise lindiga. Peale seda tegi etteaste uljas Reksu ja teenis punase  lindi. Suuremate koerte klassis valiti "punastekoerte" seast parimat ja kaelamurdvas konkurentsis saavutas algaja Johanna esikoha. Allapõlve "siniste koerte" hulgast sai parimaks Muri ning allapõlve "punaste koerte" ringis jäi Reksu edasise saavutuseta ja sai puhkama minna. Teisel kahel tuli vastamisi astuda parimate üle- ja allapõlve koertega ning mõlemas ringis nopiti taas esikohad. Nüüdseks oli valitud tihedas konkurentsis parim veteran, parim kutsikas, parim ülepõlve koer, kelleks sai Johanna ja parim allapõlve koer Muri ja juba selleks hetkeks oli ka meie näitusel käik läinud kõvasti paremini kui keegi eales oodanud oleks. Siiski tuli ootama jääda show parima koera valimist, kus 4 priimust, sealhulgas 2 Viljandi varjupaiga koera koos üles astuvad. Enne ürituse kõrghetke tuli veel pool tundi küüsi närida ja kaasa elada händleritele ning agility ja kuulekuse harrastajatele. Lõpuks nimetati nelja osaleja-konkurendi numbrid ja mindi üksteise järel ringi. Koheselt oli kohtunike nägudelt näha, et otsus ei saa kerge olema. Koerad, väsinud pikast päevast, pidid veel seisma, kõndima, pikki ringe jooksma, veel seisma, jooksma.

Neljas koht anti suurepärase etteaste teinud ja kutsikate võidu saanud Eesti esimesele Romagna veekoer Josiasele ja omanik Karoliinale, kes olid osaks Viljandi pundist. Veel pikalt vaagitud ja koeri hinnatud, langetasid kohtunikud otsuse anda kolmas koht veteranide võitjale, pisikesele ja tublile Tartust pärit Tellale ja omanik Jaanale. Kohtadeta olid jäänud vaid kaks Viljandi varjupaiga koera. Niiviisi siis seistigi kohtunike ees: sõbrad koerajuhid, saatusekaaslased ja semud koerad külg külje kõrval ja näod naerul edukast esinemisest, hoolimata kohe-kohe üle kohtunike huulte tulevast otsusest sest halvasti ei saanud enam midagi minna. Lõpuks avasid kohtunikud taas suud ja laususid: "Mõlemad koerad on nii tasavägised ja tublid, et tahaks teha võimatut ja esikoht jagamisele panna aga kuna seda teha ei saa, siis sel korral jääb teine koht suuremale koerale Johannale ja tänase päeva võitja on Muri". "Meie Muri!!!" mõtlesime neljakesi ja ei suutnud rõõmu tagasi hoida.

Väheseks jäänud publikust hoolimata hõisati, vilistati ja plaksutati kahele, vaevalt nädala jagu koolitust ja kaksikvõidu saanud Viljandi varjupaiga koerale ja teistele show parimatele, kes seljatasid arvukad takistused ja konkurendid. Kõige suuremad hõiskajad olime mõistagi meie ise oma poodiumikohtadel, jagades enda, oma koerte ja teiste rõõmu nii mitmekordselt korda läinud päeva pärast.

Rohkem pilte Koerapäevast leiab siit.

Võidukast päevast tegi kokkuvõtte Viljandi varjupaiga vabatahtlik Silvi Kiin.

Tagasi

Kommentaarid 

 
0 #2 koer.ee 2009-06-24 23:30
Lisasin veel 2 pilti - ülejäänud pilte saab vaadata varjupaiga galeriist (link on selle artikli lõpus)
 
 
0 #1 suvepealinlanna 2009-06-24 12:54
Leidsin sama artikli ka www.varjupaik.ee lehelt. Siin jutu all võiks olla ka võitjate pildid eraldi, mis eelneval lehel on, kus rosetid ja auhinnad näha. Oleks efektsem. Aga nii tublid koerad, kahju, et ise sel ajal Tartusse ei sattunud, oleks vb oma spanjeliga ka osa võtnud. Ehk siis järgmisel aastal.
 

Kommenteerida saavad ainult registreerinud kasutajad.