Ma sooviksin sosistada midagi Sinu kõrva.
Ma tean, et teie, inimesed, elate kiiret elu. Mõned käivad tööl, teistel on lapsed kasvatada. Tundub, nagu te alati tormaksite kuhugi, sageli liigagi kiiresti, märkamata tõeliselt suuri asju selles elus.
Vaata mind nüüd, kui Sa seda kirja loed! Vaata, kuidas minu tumepruunid silmad Sind jälgivad. Need on natuke tuhmid, kuid see on tingitud vanusest. Hallid karvad on hakanud ilmuma minu pehmetele mokkadele. Sa naeratad mulle, ma näen armastust Sinu silmades.
Mida Sina näed minu omades?
Kas Sa näed hinge, sisemist tuld, mis armastab Sind nii nagu ei keegi teine siin maailmas? Hing, mis andestab Sulle kõik vead ja puudused ainsa hetke eest Sinu väärtuslikust ajast. See on kõik,mida ma palun.
Peatu hetkeks, vaid mõneks minutiks ja ole koos minuga. Nii palju kordi oled Sa kurvastanud, lugedes teistest minutaolistest, kes on lahkunud. Mõnikord me sureme noorelt ja kiiresti, mõnikord nii järsku, et Su süda on lõhkemas.
Mõnikord me vananeme aeglaselt Su silme ees ja Sa ei paistagi märkavat kuni päris lõpuni, kuni vaatame Sulle otsa hallide koonude ja kaega varjutatud silmadega. Kuid armastus on alati seal, ka siis kui vajume sellesse pikka unne ja jookseme neil kaugetel radadel. Ma ei pruugi siin olla homme, võib-olla olen lahkunud juba järgmisel nädalal.
Ühel päeval pühid Sa silmadest selle vee, mis tekib sinna, kui Sinu hinge täidab sügav valu ning oled enda peale vihane, et Sul ei ole veel ühte päeva koos minuga. Kuna ma armastan Sind nii väga, puudutab see kurbus mu hinge ja teeb haiget.Meil on praegune hetk - koos. Tule, istu siia põrandale minu kõrvale ja vaata sügavale mu silmadesse. MidaSa näed?
Kui vaatad hoolega ja küllalt sügavale, saame me rääkida - Sina ja mina, südamest südamesse. Tule minu juurde mitte kui “Alfa” või “Treener” ega isegi “Emme või Issi”, tule nagu elav hing, silita mu kasukat ning lase meil vaadata sügavale teineteise hinge.
Ma võin Sulle rääkida, kui lõbus on püüda tennispalli või jutustada midagi endast, ehk isegi elust üldiselt. Sina otsustasid võtta mind oma ellu (ma loodan), sest soovisid kedagi, kellega jagada just kõike seda. Keegi Sinust nii väga erinev, siin ma olen - koer, kuid siiski elusolend. Mul on tunded ja meeled ning minagi mõistan meie maailmade erinevust. Ma ei arva, et Sa oled “koer kahel jalal”, ma tean, kes Sa oled.
Sa oled inimene koos kõigi oma naeruväärsete mõtete ja tegudega, kuid ma armastan Sind siiski. Tule, istu koos minuga põrandal. Tule minu maailma ja lase ajal peatuda kas või ainult veerand tunniks. Vaata sügavale mu silmadesse ja sosista mulle kõrva. Räägi oma südame ning tunnetega ja ma näen tõelist Sind.
Meil ei pruugi olla homset ja elu on oi kui lühike …
Tagasi
