Ja ongi sügis käes. Vihma sajab, aga see mind ei häiri, tegelikult lausa meeldib, kuna niiske ilmaga on lõhnad intensiivsemad ja ninatööd jagub ja jagub.

Käisime mere ääres öisel jalutuskäigul koos ühe tiibeti spanjeli ja toreda segaverelise koera kutsikaga. Jooksime rannas ja mängisime tagaajamise mänge. 12.10 oli oluline päev, nimelt peale pikka salajast piilumist pererahva käitumise suhtes, õppisin kuidas uksi avada...Neile see millegipärast ei meeldi, samas sai perenaine aru, et see tõesti on tõu omapära.

Pahandusi teen veel ka - tunnen vastupandamatut huvi kirjanduse vastu, hommikuti kui mul igav on ja perenaine magab, tegelen lugemisega. Alguses huvitas mind Eesti kirjandus, kuid viimasel ajal tutvun ka muu maailma kirjandusega -viimati siis uurisin Kafka teost. Kahjuks hammastega sirvimine jätab raamatutele omad jäljed ja see just perenaist ei rõõmusta. Üritan kaval olla ja mitte vahele jääda ega näidata, kuidas ma raamatuid riiulist valin ja mismoodi see lugemisprotsess täpselt välja näeb. Ma tean, et karistust ei järgne, kui just otseselt pahateolt vahele ei jää.

On veel üks asi, mis mulle väga meeldima on hakanud - kõrvade puhastamine. Naudin seda täiega - mõnust panen silmad kinni ja ootan. Peale puhastamist järgneb kõrvade sügamine, mis on selle protseduuri kõige mõnusam osa.

Rutiiniks võib ka nimetada igaõhtust helluse-ja-armastuse-välja-näitamise avaldust oma kallileperenaisele. Nimelt passin peale kui ta toolil istub, siis saab esikäppadega tema sülle ronida (kogu kehaga kahjuks ei mahu :o( enam) ja pea tema õlale panna. Nii me siis istume, see on MEIE hetk. Tema silitab mind ja mina nohisen suurest mõnust...

 Novembris on meil Tacomaga plaanis Lätti sõita, koertenäitusele. Ma polegi nii pikka reisi ette veel võtnud. Kuidas meil läheb, pajatan hiljem.