Ameerika akita ajalugu kattub jaapani akita ajalooga. Alates aastast 1603 leidsid Akita piirkonnas kasutamist "Akita Matagis" (keskmise suurusega karujahi-koerad) ka koertevõitlustel. Aastast 1868 hakati Akita Matagis’id ristama ka Tosa’de ja mastifidega. Selle tulemusel lisandus tõule suurust, kuid iseloomulikud jooned, mis kuulusid špitsitüübi juurde, läksid kaduma.
Aastal 1908 keelustati koertevõitlused. Kuid tõug elas selle üle, kosus ja arenes suurekasvuliseks jaapani tõuks. Üheksa suurepärast selle tõu isendit tunnistati siis aastal 1931 "Loodusmälestisteks". Teise maailmasõja ajal (1939-1945) oli tavaline, et koera nahkasid kasutati militaarrõivaste valmistamiseks.
Politsei korraldas kõigi koerte püüdmist ja rekvireerimist, välja arvatud saksa lambakoerad, kes olid seoses kasutamisega sõjalisteks eesmärkideks eelistatud seisundis. Paljud asjaarmastajad otsisid siiski võimalusi olukorrast välja tulemiseks, sealhulgas kasutati ka koerte ristamist saksa lambakoertega.
Kui Teine maailmasõda lõppes, oli akitade hulk drastiliselt vähenenud ja nende seas esines kolm erinevat tüüpi : 1) matagi-akitad, 2) akitad koertevõitlusteks ning 3) lambakoer-akitad. See oli tõu jaoks väga segane aeg.
Puhta tõu sõjajärgses taastamises oli Kongo-go, Dewa vereliinidega koer, ületamatult tohutu populaarsusega. Dewa-liini akitasid, kes oma välimuses lasid aimata nii mastifi kui ka saksa lambakoera iseloomulikke omadusi, toodi sõjaväelaste vahendusel kaasa ka koju, Ühendriikidesse.
Intelligentseid ja mitmesuguste elutingimustega kohanevaid Dewa-liini akitasid arendasid edasi kasvatajad USA-s ning üheaegselt kasvas nii koerte kui ka selle koeraliini kasvatajate arv.
Ameerika Akita-klubi asutati aastal 1956 ja Ameerika Kennelklubi (AKC) tunnustas tõugu oktoobris 1972 (tõuraamatusse kandmine ja osalemisluba näitustel). Kahjuks ei tunnustanud tookord Jaapani Kennelklubi(JKC) ja AKC vastastiku teiste põlvnemistunnistusi ning seetõttu polnud ka võimalik USA-sse uute jaapani vereliinide juurdetoomine. Sellepärast arenesid Ühendriikide akitad oluliselt teisiti kui päritolumaal
Jaapanis. Nii tekkis USA-s oma variatsioon, millel on alates aastast 1955 muutumatud karakteersed ja tüüpilised tunnusjooned. See areng erines järsult Jaapani omast, kus akitasid ristati matagi-akitadega, et taasluua esialgne puhas tõug.
Ameerika akita koer on oma olemuselt enesekindel, julge ja rahulik. Tal on tugevad valveinstinktid, kuid ta ei ole vőőraste suhtes väga umbusklik, pigem ükskőikne. Oma perekonda hoiab ta väga, ka lastega saab ta hästi läbi. Seega sobib ta hästi perekoeraks. Vaatamata oma rahulikule olekule, armastab ta siiski palju liikuda, seega sobib aktiivsemat tüüpi inimesele.
Ameerika akita on keskmist kasvu, turjakőrgus on 61-71 cm.
Karvkate on kahekihiline. Alusvill on paks, pehme, tihe ja kattekarvast lühem. Kattekarv on sirge, kare/jäik ja veidi kerest eemalehoiduv. Peas, jalgade alumistel osadel ja kõrvadel on karv lühem. Turjal ja laudjal on karva pikkus ligikaudu 5 cm ning seega ka veidi pikem kui ülejäänud kerel, peale saba, kus karv on kõige pikem ja kõige lopsakam.
Kõik värvid nagu punane, liivakarva, valge jne on lubatud, kaasa arvatud vöödiline ja laiguline. Värvid on säravad ja selged, märgised on harmooniliselt jaotunud, koos maskiga või lauguga või ilma nendeta. Ühevärvilistel valgetel koertel ei ole maski. Laigulistel koertel asuvad valgel taustal suured, korrapäraselt paigutunud laigud nii, et pea ja rohkem kui kolmandik kerest on kaetud. Alusvill võib olla kattekarvast erinevat värvi.
PÄRITOLU: Ameerika Ühendriigid
KEHTIVA ORIGINAALSTANDARDI AVALDAMISE
AEG:
1.10.2002
korrigeeritud 25.09.2002
KASUTUS: Talu-ja karjakoer
Soovituslik F.C.I. KLASSIFIKATSIOON:
Rühm 2
FCI KLASSIFIKATSIOON:
FCI poolt tunnustamata
ÜLDMULJE:
Algupäraselt kasutati ameerika buldoge USA lõunaosariikides karja ja kodu valvamisel ning jahil.
Tänapäeval kasutatakse valve- ja teenistuskoerana. Ta peab olema võimeline töötama nagu tõeline farmikoer -
piisavalt tugev võitlemaks härja või metsseaga ning samal ajal kiire ja nobe jahiotstarbeks. Jahil peab olema võimeline töötama paaris. Sel põhjusel ei tohi ameerika buldog olla agressiivne. Ta peab olema sõbralik ja leplik kõigiga, kes elavad tema peres.
Keskmist kuni suurt kasvu koer, tugev, lihaseline, kuid mitte ülekaaluline. Temperamentne, kuid mitte
agressiivne. Isased koerad on tugevama luustikuga ja lihaselisemad, kui emased. Sotsiaalne ja sõbralik kõigi oma pereliikmete suhtes.
Esineb kahte tüüpi koeri :
klassikalisi (bully) ja standardseid. Enamik tänapäeva koeri on hübriidid mõlemast tüübist.
KÄITUMINE/ISELOOM:
Tähelepanelik, vapper, aktiivne ja temperamentne, võõraste suhtes ülimalt umbusklik, oma peremehesse väga kiindunud.
PEA:
Keskmise pikkusega. Suurte proportsioonidega võrreldes kerega. Rõhutatud üleminekuga laubalt koonule ja hästi arenenud põskedega. Kolju peab olema pealt lai ja lame.
Silmad: Keskmise suurusega, ümarad või mandlikujulised, laia asetusega. Eelistatud on tumepruunid silmad mustade silmateradega. Sinised silmad on lubatud, kuid arvestatakse puudusena.
Kõrvad: Kupeerimata ja keskmise suurusega. Hoiduvad pealigi, rippuvad või rooskõrvad.
Nina: Eelistatult must. Maksavärvi pruun või hall on lubatud, samuti mõned pigmenteerumata laigud, kuid loetakse puuduseks.
Mokad: Täidlased, kuid mitte rippuvad, soovitavalt pigmenteerunud, suletud suuga peavad katma hambaid.
Lõuad: keskmise pikkusega (5-10 cm), tugevad ja laiad.
Alalõug peab olema piisavalt lai, et hambad ei oleks ebakorrapäraselt kokkusurutuna või topeltasetuses.
Hambad: Standard tüüp: eelistatult tagurpidi käärhambumus. Ala-, otse- või käärhambumus on lubatud.
Klassikaline tüüp: eelistatult alahambumus. Tagurpidi käär-, otse- ja käärhambumus on lubatud.
Hambaid peab olema täiskomplekt, 42 hammast.
Diskvalifitseerivaks veaks loetakse mõlemal tüübil: rohkem kui 4 lõikehamba puudumist, äärmuslikku üla- või
alahambumist. Sissepoole suunatud kihv. Ka teised valesti kasvanud hambad ning anomaaliad lõualuu ehituses loetakse veaks.
KAEL:
Keskmise pikkusega, lihaseline, kergelt kaardus, laienev õlgade suunas. Veidi vaba kaelanahka on lubatud.
KERE:
Ülajoon: Selg keskmise pikkusega, tugev ja lai. Nõgus selg loetakse tõsiseks puuduseks sõltuvalt nõgususe
astmele.
Rindkere: Rind sügav ja lai, kuid mitte ülemääraselt.
Alajoon ja kõht: Lanne on lühike, lai ja kergelt kaarjas,
kõrgus vastavuses turja kõrgusega.
Tagaosa: Lai ja lihaseline. Peab olema proportsioonis õlgadega, mitte laiem. Kitsad puusad loetakse tõsiseks veaks.
SABA:
Kupeerimata. Madala asetusega, tüvest jäme, kuid otsast kitsenev. Rahulikus olekus ulatub kandadeni. Ei tohi olla rõngas.
JÄSEMED:
Jäsemed: tugevad, sirged ja raske luustikuga. Keskmise suurusega. Keharaskus peab olema võrdselt jaotunud
kõigi jalgade peale. Põlvenurk peab olema selgelt märgatav.
Kämblad: Sirged ja tugevad. Kergelt kaardus kämblad on lubatud. Nõrgad või lamedad kämblad loetakse tõsiseks veaks.
Õlad: labaluud väga lihaselised ja längus asetusega, küünarnukid ei tohi mingil juhul olla rinnakorvist
eemalehoidvad.
LIIKUMINE:
Jõuline ja aktiivne, maad võitev. Tugev tagajalgade tõuge on vastav esijalgade ulatuvusele. Ülajoon kindel (vastand pehmele, lõdvale) ja sirge, paralleelne liikumisjoonega.
KARVKATE:
KARV: Lühike, tihe ja liibuv.
VÄRVUS: valge või tiigerjate või pruunide laikudega valgel põhjal. Valget peab olema vähemalt 10%. Pea on alati osaliselt valge.
SUURUS ja KEHAKAAL:
Isased: 57-67 cm, 35-55kg
Emased: 53-65 cm, 30-45 kg
Kaal peab olema proportsionaalne suuruse ja tüübiga. Klassikalist (bully) tüüpi koerad on kuivemad ja
lihaselisemad.
VEAD:
Vigade suurust tuleb hinnata nende raskusastme järgi. Kosmeetiline viga on vähese tähtsusega. Tõsised vead on seotud koera töö omadustega.
KOSMEETILISED VEAD:
Nina ja silmade värvi, kõrvu, saba, vähem kui 4 lõikehamba puudumist, muid hammastega seotud pisivigu.
TÕSISED VEAD:
Suur ülekaal; liiga lühike või liiga pikk koon; hammaste ja lõua anomaaliad; vastupidavuse puudumine; kalduvus agressiivsusele või argusele, eriti argus tulistamise ajal.
DISKVALIFITSEERIVAD VEAD:
- kurt koer
- must mask, must värvus, sinise või tähnilise sinise
värvusega laigud
- roosa nina
- agressiivsus või argus
- kosmeetilised parandused
- rohkem kui 4 lõikehamba puudumine
- pikk karv
- hammaste või lõualuu anomaaliad
Märkus: Isastel peab olema kaks nähtavalt normaalselt arenenud ja täielikult munandikotti laskunud munandit
Tagasi
