Briard ehk prantsuse keeles Berger de Brie on pärit Prantsusmaalt. Tegu on vana koeratőuga, keda kasutati eelkőige lammaste karjatamisel ja valvamisel.Üks legend 14. sajandist räägib sellest, kuidas ühest briardi moodi koerast sai tõeline kangelane. Aubry de Montdidier oli koera peremees, kes jõhkralt tapeti. Koer jälitas mõrvarit seni, kuni ta kätte sai ja kuningas lubas pidada duelli koera ja mõrvari vahel. Duelli võitis koer. Toona tunti seda lambakoera kui Aubry’ koer, siis siit tuleb tänapäevane de Brie, mis häädub ju peaaegu nagu d’Aubry.
Napoleon jumaldas seda koera, tal oli koguni kaks seda tüüpi koera. USA president Thomas Jefferson tõi tõu üsna varakult ka USAsse. Kõige esimesel prantsuse koertenäitusel Pariisis 1863 oli briard juba esindatud.
Tõustandard avaldati aastal 1897 ja prantsuse briardide tõuühing loodi aastal 1909. 1928. a rajati USA briardide klubi. Suurbritanniasse jõudis tõug alles 1960ndatel aastatel, kuid sai seal üsna ruttu populaarseks.
Suurbritanniasse tuli esimene koer Iirimaalt 1966. aastal ja Prantsusmaalt imporditi esimene alles 1969. aastal. Esimene pesakond sündis Suurbritannias 1969. aasta märtsis. Esimest briardi näidati Inglismaal näitusel aastal 1967 ja 1969. aastal jõudis kaks briardi ka kuulsale Crufts-näitusele. 1973. aastal loodi Briti briardi klubi.
Napoleon jumaldas seda koera, tal oli koguni kaks seda tüüpi koera. USA president Thomas Jefferson tõi tõu üsna varakult ka USAsse. Kõige esimesel prantsuse koertenäitusel Pariisis 1863 oli briard juba esindatud.
Tõustandard avaldati aastal 1897 ja prantsuse briardide tõuühing loodi aastal 1909. 1928. a rajati USA briardide klubi. Suurbritanniasse jõudis tõug alles 1960ndatel aastatel, kuid sai seal üsna ruttu populaarseks.
Suurbritanniasse tuli esimene koer Iirimaalt 1966. aastal ja Prantsusmaalt imporditi esimene alles 1969. aastal. Esimene pesakond sündis Suurbritannias 1969. aasta märtsis. Esimest briardi näidati Inglismaal näitusel aastal 1967 ja 1969. aastal jõudis kaks briardi ka kuulsale Crufts-näitusele. 1973. aastal loodi Briti briardi klubi.
Tänapäeval on ta peamiselt perekoerja harrastuskoer. Oma liikuvuse tőttu sobib ka agilitykoeraks.
Briardis on väga elavad, iseseisvad, liikuvad, kiired ja energilised. Tema liikumisvajadus on suur, seega sobib ta ainult aktiivsele inimsele. Briard on erakordselt truu ja kiindunud oma perekonda, tal on väga head valvuriomadused. Teda on kerge koolitada ja ta naudib töötamist. Lastega saab ta hästi läbi, kui ta on kutsikast peale nendega harjunud. Briardi sotsialiseerimine on väga tähtis.
Briard on suurt kasvu, turjakőrgus 56-68 cm, kaal umbes 35 kg. Karvkate on pikk ja kare, värvuselt standardi järgi lubatud kőik sügavad ühevärvilised ja kahevärvilised toon toonis. Valge värv ei ole lubatud, samuti mahagoni- ja kastanipruun. Karvkate vajab regulaarset hooldust.
Tõustandard
PÄRITOLU: Prantsusmaa.
FCI KLASSIFIKATSIOON:
Rühm 1
Lamba- ja karjakoerad (välja arvatud šveitsi alpi karjakoerad)
Alarühm 1
Lambakoerad.
Töökatsetega.
ÜLDMULJE:
Koer on rustikaalne, nõtke, lihaseline ja hästi proportsionaalne, vilka ja elava liikumisega,
tasakaalustatud temperamendiga, mitte agressiivne ega arg.
SUURUS:
Isased 62 cm kuni 68 cm,
emased 56 cm kuni 64 cm.
Kerepikkus on olulisem kui turjakõrgus : briard on pikliku formaadiga.
PEA:
Tugev, pikk, hästi markeeritud laubalõige, mis asetseb samal kaugusel nii ninapeeglist kui kuklakühmust
mõõdetult, pead kattev karvastik moodustab habeme, vurrud ja veidi silmi peitvad kulmud.
LAUBAOSA:
Veidi kumerduv.
NINAOSA :
Sirge koonuselg.
NINAPEEGEL :
Pigem kandiline kui ümar, on alati must, suur ja avatud sõõrmetega.
HAMBAD :
Tugevad, valged ja hästi arenenud.
SILMAD :
Horisontaalsed, hästi avatud, üsna suured, mitte viltuse asetusega, tumedavärvilised, intelligentse ja leebe ilmega. Hallide koerte hallikaid silmi ei loeta veaks.
KÕRVAD:
Kõrgele kinnitunud, soovitavalt lõigatud ja püstised, lõikamata ja rippuvad kõrvad peavad olema loomulikus
asendis. Välimiku hindamisel on samaväärsete koerte puhul eelistus lõigatud ja püstiste kõrvadega koeral.
Lõikamata kõrvade pikkus on umbes pool pea pikkusest või veidi vähem. Kõrvad liibuvad tihedalt põskedele ja on üleni kaetud pika karvaga.
KAEL :
Hästi lihaseline ja sujuvalt kerega liituv.
RINDKERE :
Lai (küünarnukkide kohalt kämblalaiune), mahukas ja sügavuti küünarnukkideni ulatuv.
SELG :
Sirge.
JÄSEMED :
Jalad on hästi lihaselised, tugevate luudega ja sirgelt püstised.
KANNAD :
Kannad asetsevad maa suhtes mitte liiga madalal, nurgitunud sarnaselt küünarliigestega ja pöiad on peaaegu
püstised.
SABA :
Täispikk, koheva karvaga, tipust konksuga, madala asetusega, ei pöördu küljele, ulatub kannani või kuni 5 cm sellest allapoole.
KÄPAD :
Tugevad, ümardunud kujuga (kassikäpa ja jänesekäpa vahepealsed).
KÜÜNED :
Mustad.
KÄPAPADJANDID :
Tugevad.
VARBAD :
Kooshoitud.
KARV :
Koolduv, pikk, karm (meenutab kitsevilla) koos peene alusvillaga.
VÄRVUS :
Lubatud on kõik ühevärvilised värvused, välja arvatud allpool loetletud värvid. Eelistatud on sügavad toonid.
Kahevärvilisuseks ei saa pidada jäsemetel heledamaks muutuvat tooni, mis on tegelikult värvitooni depigmentatsioon. See heledam värvivarjund peab jääma ülejäänud värviga samasse toon-toonis skaalasse (tume fauve ja hele fauve, sügavmust ja tuhm-must, tumehall ja helehall jne). Liivakarva (fauve) värvus peab olema soojatooniline, mitte hele ega valastunud.
Briardis on väga elavad, iseseisvad, liikuvad, kiired ja energilised. Tema liikumisvajadus on suur, seega sobib ta ainult aktiivsele inimsele. Briard on erakordselt truu ja kiindunud oma perekonda, tal on väga head valvuriomadused. Teda on kerge koolitada ja ta naudib töötamist. Lastega saab ta hästi läbi, kui ta on kutsikast peale nendega harjunud. Briardi sotsialiseerimine on väga tähtis.
Briard on suurt kasvu, turjakőrgus 56-68 cm, kaal umbes 35 kg. Karvkate on pikk ja kare, värvuselt standardi järgi lubatud kőik sügavad ühevärvilised ja kahevärvilised toon toonis. Valge värv ei ole lubatud, samuti mahagoni- ja kastanipruun. Karvkate vajab regulaarset hooldust.
Tõustandard
PÄRITOLU: Prantsusmaa.
FCI KLASSIFIKATSIOON:
Rühm 1
Lamba- ja karjakoerad (välja arvatud šveitsi alpi karjakoerad)
Alarühm 1
Lambakoerad.
Töökatsetega.
ÜLDMULJE:
Koer on rustikaalne, nõtke, lihaseline ja hästi proportsionaalne, vilka ja elava liikumisega,
tasakaalustatud temperamendiga, mitte agressiivne ega arg.
SUURUS:
Isased 62 cm kuni 68 cm,
emased 56 cm kuni 64 cm.
Kerepikkus on olulisem kui turjakõrgus : briard on pikliku formaadiga.
PEA:
Tugev, pikk, hästi markeeritud laubalõige, mis asetseb samal kaugusel nii ninapeeglist kui kuklakühmust
mõõdetult, pead kattev karvastik moodustab habeme, vurrud ja veidi silmi peitvad kulmud.
LAUBAOSA:
Veidi kumerduv.
NINAOSA :
Sirge koonuselg.
NINAPEEGEL :
Pigem kandiline kui ümar, on alati must, suur ja avatud sõõrmetega.
HAMBAD :
Tugevad, valged ja hästi arenenud.
SILMAD :
Horisontaalsed, hästi avatud, üsna suured, mitte viltuse asetusega, tumedavärvilised, intelligentse ja leebe ilmega. Hallide koerte hallikaid silmi ei loeta veaks.
KÕRVAD:
Kõrgele kinnitunud, soovitavalt lõigatud ja püstised, lõikamata ja rippuvad kõrvad peavad olema loomulikus
asendis. Välimiku hindamisel on samaväärsete koerte puhul eelistus lõigatud ja püstiste kõrvadega koeral.
Lõikamata kõrvade pikkus on umbes pool pea pikkusest või veidi vähem. Kõrvad liibuvad tihedalt põskedele ja on üleni kaetud pika karvaga.
KAEL :
Hästi lihaseline ja sujuvalt kerega liituv.
RINDKERE :
Lai (küünarnukkide kohalt kämblalaiune), mahukas ja sügavuti küünarnukkideni ulatuv.
SELG :
Sirge.
JÄSEMED :
Jalad on hästi lihaselised, tugevate luudega ja sirgelt püstised.
KANNAD :
Kannad asetsevad maa suhtes mitte liiga madalal, nurgitunud sarnaselt küünarliigestega ja pöiad on peaaegu
püstised.
SABA :
Täispikk, koheva karvaga, tipust konksuga, madala asetusega, ei pöördu küljele, ulatub kannani või kuni 5 cm sellest allapoole.
KÄPAD :
Tugevad, ümardunud kujuga (kassikäpa ja jänesekäpa vahepealsed).
KÜÜNED :
Mustad.
KÄPAPADJANDID :
Tugevad.
VARBAD :
Kooshoitud.
KARV :
Koolduv, pikk, karm (meenutab kitsevilla) koos peene alusvillaga.
VÄRVUS :
Lubatud on kõik ühevärvilised värvused, välja arvatud allpool loetletud värvid. Eelistatud on sügavad toonid.
Kahevärvilisuseks ei saa pidada jäsemetel heledamaks muutuvat tooni, mis on tegelikult värvitooni depigmentatsioon. See heledam värvivarjund peab jääma ülejäänud värviga samasse toon-toonis skaalasse (tume fauve ja hele fauve, sügavmust ja tuhm-must, tumehall ja helehall jne). Liivakarva (fauve) värvus peab olema soojatooniline, mitte hele ega valastunud.
Märksõnad:
Tagasi
