Castro Laboreiro koer ehk Cao de Castro Laboreiro on pärit Portugalist, kus teda kasutati valve-, kaitse- ja töökoerana. Tema ülesandeks oli kaitsta karja varaste ja huntide eest.
Tõug pärineb Castro Laboreiro-nimelisest külast Portugalis, mille nime ta ka kannab. Teda esines juba vanadest aegadest vaid selle piirkonna külades ning on arvukamalt levinud seal ka käesoleval ajal. Kuigi kindlad tõestused puuduvad, kuulub see tõug sarnaselt Estrela mäestikukoeraga Ibeeria poolsaare vanimate koeratõugude hulka.
Tõu levikuala on piiratud Peneda ja Suajo mäeahelike ning Minho ja Lima jõgede poolt, kus seda koera leidub erinevatel kõrgustel kuni 1400 m üle merepinna. Minho-äärsetel aladel ja Duro provintsis leidub samuti mõningaid isendeid. Castro Laboreiro koer on Portugali kesk- ja lõunaosas niivõrd haruldane, et teda võib seal ka üldiselt tundmatuks pidada.
Castro Laboreiro koer on iseloomult julge, kartmatu, tööhimuline ja valvas. Ta on rahulik ning väärikas, oma perekonnale truu, kuid vőőraste suhtes väga umbusklik. Ta on intelligentne ja kergesti koolitatav, kuid algajale ta ei sobi.
Castro Laboreiro koer on keskmist kasvu, turjakőrgusega 52-60 cm, kaal ca 40 kg.
Karv on jäme, vastupidav, käega katsudes veidi kare, üsna matt, sile, peaaegu kogu keha ulatuses tihedalt liibuv ja hästi tihe. Karv on lühike (ligikaudu 2 cm); sellest pikemat või lühemat karva esineb harva.
Tavaliselt on karv tihedam ja lühem peas ja kõrvadel, kus see on ka sarnaselt jalgade alaosadega pehmem ning peenem. Sabas on karv jämedam ja pikem, eriti aga saba alumisel poolel, mistõttu näib saba oma keskosas läbilõikelt jämedam. Reied on tugeva karvkattega. Aluskarv puudub.
Karvkatte värvus on hundihall kõikides intensiivsuse astmetes, heledast üle keskmise kuni tumedate toonideni, kusjuures viimaseid esineb sagedamini. Vahel on kõik kolm värvinüanssi ühel isendil samaaegselt esindatud keha erinevates osad: tume-hundihall peas, õlgadel ja tuharatel, keskmised toonid rinnal, kerel ja reitel, hele toon kõhul ja jalgade alaosas.
Populaarseim värvus, mida kohalikud nimetavad „mägivärviks“ ja mida castro laboreiro aretajad ka tõu iseloomulikumaks põlisvärvuseks peavad, on kombinatsioon hallikast hundihallist, milles on astmeliselt tumedamat, mitte musta, kogu kehal või osal kehast esineb rohkem või vähem pruunikaid (piiniapähkli värvi) või punakaid (mahagoni värvi) karvu.
Tõustandard
PÄRITOLU: Portugal
KASUTUS: Valve- ja karjakoer
FCI KLASSIFIKATSIOON:
Rühm 2
Pinšerid, šnautserid, molossid ja šveitsi alpi karjakoerad
Alarühm 2.2.
Molossid. Mäestikukoerad.
Töökatseteta.
ÜLDMULJE :
Castro laboreiro koer on lupoidset tüüpi mastifitõug, kellel on ligikaudu nelinurksed piirjooned. See on tugev, muljet avaldava välimusega ja sageli üsna omapärase karvkattega. Liikumine on vaba, nõtke ja energiline. Tal on märkimisväärselt iseloomulik haukumine ja vali hääl: „laul“ algab eriliste, tavaliselt sügavate toonidega ja lõpeb üsna kõrgetesse registritesse ulatudes, mis kõlab pigem ulgumise sarnaselt.
KÄITUMINE / ISELOOM :
Truu ja kuulekas kaaslane oma koduses ümbruses, vankumatu karja kaitsja huntide vastu, keda tänapäeval
küll piirkonnas harva esineb. Ta on ideaalne valvekoer, kes tema hoole alla usaldatud ala andunult kaitseb. Selle koera käitumine on väärikas, ilme on terav ja karm, olemus jämedakoeline, nagu mägilasrahvale omane. Ta võib vajadusel ründavalt käituda, kuid ei ole ise riiakas.
PEA :
Keskmise suurusega, pigem kerge kui raskepärane; kuiv kuid mitte kuivetunud; hästi arenenud paks nahk, mis ei moodusta kurde; pea on piklik, peaaegu ristküliku kujuline; peahoiak on rühikas.
PEAPIIRKOND :
Kolju : Märgatavalt hästi arenenud, eestvaates veidi kumer. Külgvaates peaaegu lame. Laubavagu on
vaevumärgatav. Kuklakühm vaid kergelt markeeritud.
Üleminek laubalt koonule : Mitte väga markantne, asub lähemal ninaotsale kui lauba keskpunktile.
NÄOPIIRKOND :
Ninapeegel : Hästi arenenud, lai sirge; sõõrmed on hästi avatud; värv alati must.
Koon : Koonuselg on pikk, tugev, kogu pikkuses sirgejooneline; koon aheneb ninaotsa suunas ühtlaselt,
kuid ei ole kitsas ega terav. Suuava on tihedalt piiritletud.
Mokad : Tihedalt liibuvad, normaalselt arenenud suurusega, mitte rippuvad ega ka lihavad. Suunurgad ei
ole eriti märgatavad. Suu limaskestad, igemed ja mokkade servad on pigmenteerunud ühtlaselt mustaks.
Lõuad / Hambad : Hästi arenenud lõualuud hästi sulguva
hammastikuga. Täiskomplektne, tugev hammastik, kusjuures hambumus on tihe; valged, tugevalihaselistes
lõualuudes hästiistuvad hambad.
Silmad : Viltuse asetusega, mitte välja pungituvad ega ka sügaval asetsevad silmad on mandlikujulised, keskmise suurusega, ühesuurused ja hästi avatud. Ilme on terav ja karm. Vastavalt koera karvkatte värvusele on silmade värv erinevas astmes pruun või pähklipruun heledamatel koertel või sügav-tumepruun, peaaegu must, tumedama karvaga koertel.
Kõrvad : Keskmise suurusega (12 x 12 cm), mõõduka paksusega, peaaegu kolmnurga kujuga, ümaratipulised;
üsna kõrge asetusega, rippuvad; laskuvad loomulikult siledalt ja tihedalt pea külgi mööda ja on omavahel
paralleelsed. Koera tähelepanelikkuse korral pöörduvad välisservadest ette, kusjuures kõrvade välispind jääb ettepoole suunatuks.
KAEL :
Sirge, hea kujuga, lühike, hästi liituv nii pea kui ka õlgadega, hästi proportsionaalse jämedusega. Uhke
hoiakuga. Ilma kealalotita.
KERE :
Selg : Sirge ja keskmise pikkusega.
Nimme (lanne) : Tugev, lai, lühike ja lihaseline, harmooniliselt laudjaks üleminev.
Laudjas : Veidi kaldus asetusega.
Rindkere : Teravkaarja kujuga, kõrge, lai ja üsna sügav.
Alajoon ja kõht : Kõht on üsna lame, samas ka selgelt ülestõmmatud, vahemaa rinnakuluust maani on oluliselt
väiksem kui kubemest maani, mistõttu alumine profiil on märkimisväärselt tahasuunas tõusva joonega.
SABA :
Saba on täispikk, mitte kupeeritud. Rahulikus olekus peab see ulatuma vähemalt kannaliigesteni. Elegantselt saabli kujuline, tüveosas jäme, pikk, alaosas tugeva karvakasvuga; kinnitub kerega tugevasti, tavapärasest
veidi kõrgemal. Saba laskub loomuliku ja elegantse joonega rikkaliku karvakasvuga kintsude kohal, mitte
jalgade vahele tõmmatult. Tähelepanelikkuse korral kerkib saba seljajoonest kõrgemale, kaardub üles ja ettesuunas ning veidi küljele, kuid ilma, et seejuures omakorda jahisarvena allapoole suunduks.
JÄSEMED:
ESI- JA TAGAJÄSEMED :
Nii eest- kui tagantvaates on nii ees- kui tagajalad perfektselt sirged ja püstise seisuga; külgvaates on
esijalad samuti sirged ja püstised, samas on tagajalad kannaliigestest allapoole kuni maani sirgjoonest veidi allaja ettesuunas kaldus (koer hoiab jalgu veidi kere all).
Hästiarenenud luud, kaetud tugevate lihastega, eriti õlavarre- ja reiepartiid, mis moodustavad tagaosas
silmapaistva lihaspaketi. Küünarvarred on üsna silinderjad, sirged ja kitsenevad ühtlaselt ülalt alla
kämmalde suunas, mis omakorda ei ole liiga pikad ega ka liiga tugevalt kaldus (mitte läbi vajunud). Liigesed ja nurgad on hästi arenenud. Liigesenurgad on normaalselt avatud (õlaliiges on üsna sirge, sääre-pöianurk on pigem tömp).
KÄPAD :
Koera suurusega sobivad, pigem ümarad kui pikad, peaaegu kassikäpad. Varbad on tugevad, loomupäraste
nukkidega, ei välja- ega sissepoole pööratud, samuti mitte kitsa asetusega. Käpapadjandid on paksud ja sitked.
Küüned on hästi arenenud, värvilt mustad või tumepruunid, tugevad, siledad, korrapärase paigutusega.
Lubatud on nii ühekordsed kui topeltkannused.
LIIKUMINE :
Liikumine on kerge ja rütmikas; jalad liiguvad kere pikiteljega paralleelselt. Selle tõu loomulik liikumisviis on samm, mis võib kergelt üle minna nõtkeks küliskäiguks, kui miski ei sunni teda võtma traavi või galopi tempot.
KARVKATE:
KARV : Jäme, vastupidav, käega katsudes veidi kare, üsna matt, sile, peaaegu kogu keha ulatuses tihedalt liibuv ja hästi tihe. Karv on lühike (ligikaudu 2 cm); sellest pikemat või lühemat karva esineb harva. Tavaliselt on karv tihedam ja lühem peas ja kõrvadel, kus see on ka sarnaselt jalgade alaosadega pehmem ning peenem. Sabas on karv jämedam ja pikem, eriti aga saba alumisel poolel, mistõttu näib saba oma keskosas läbilõikelt jämedam. Reied on tugeva karvkattega. Aluskarv puudub.
VÄRVUS : Hundihall kõikides intensiivsuse astmetes, heledast üle keskmise kuni tumedate toonideni, kusjuures viimaseid esineb sagedamini. Vahel on kõik kolm värvinüanssi ühel isendil samaaegselt esindatud keha erinevates osad: tume-hundihall peas, õlgadel ja tuharatel, keskmised toonid rinnal, kerel ja reitel, hele toon kõhul ja jalgade alaosas. Populaarseim värvus, mida kohalikud nimetavad „mägivärviks“ ja mida castro laboreiro aretajad ka tõu iseloomulikumaks põlisvärvuseks peavad, on kombinatsioon hallikast hundihallist, milles on astmeliselt tumedamat, mitte musta, kogu kehal või osal kehast esineb rohkem või vähem pruunikaid (piiniapähkli värvi) või punakaid (mahagoni värvi) karvu.
SUURUS :
Turjakõrgus : Isastel 55 kuni 60 cm,
Emastel 52 kuni 57 cm.
KESKMISE KOERA MÕÕDUD JA KAAL
Pea
Kolju pikkus 13,5 cm
Kolju laius 13 cm
Koonu pikkus 11 cm
Rindkere
Ümbermõõt 72 cm
Laius 20 cm
Kõrgus 27 cm
Ülajoon
Kehatüve pikkus 62 cm
Laius 14 cm
Pikkused
Kerepikkus 68 cm
Saba pikkus 38 cm
Kõrgused
Turjalt 60 cm
Esijalg 33 cm
Kõrgus puusalt 60 cm
Kehakaal 40 kg
PÄRITOLU: Portugal
KASUTUS: Valve- ja karjakoer
FCI KLASSIFIKATSIOON:
Rühm 2
Pinšerid, šnautserid, molossid ja šveitsi alpi karjakoerad
Alarühm 2.2.
Molossid. Mäestikukoerad.
Töökatseteta.
ÜLDMULJE :
Castro laboreiro koer on lupoidset tüüpi mastifitõug, kellel on ligikaudu nelinurksed piirjooned. See on tugev, muljet avaldava välimusega ja sageli üsna omapärase karvkattega. Liikumine on vaba, nõtke ja energiline. Tal on märkimisväärselt iseloomulik haukumine ja vali hääl: „laul“ algab eriliste, tavaliselt sügavate toonidega ja lõpeb üsna kõrgetesse registritesse ulatudes, mis kõlab pigem ulgumise sarnaselt.
KÄITUMINE / ISELOOM :
Truu ja kuulekas kaaslane oma koduses ümbruses, vankumatu karja kaitsja huntide vastu, keda tänapäeval
küll piirkonnas harva esineb. Ta on ideaalne valvekoer, kes tema hoole alla usaldatud ala andunult kaitseb. Selle koera käitumine on väärikas, ilme on terav ja karm, olemus jämedakoeline, nagu mägilasrahvale omane. Ta võib vajadusel ründavalt käituda, kuid ei ole ise riiakas.
PEA :
Keskmise suurusega, pigem kerge kui raskepärane; kuiv kuid mitte kuivetunud; hästi arenenud paks nahk, mis ei moodusta kurde; pea on piklik, peaaegu ristküliku kujuline; peahoiak on rühikas.
PEAPIIRKOND :
Kolju : Märgatavalt hästi arenenud, eestvaates veidi kumer. Külgvaates peaaegu lame. Laubavagu on
vaevumärgatav. Kuklakühm vaid kergelt markeeritud.
Üleminek laubalt koonule : Mitte väga markantne, asub lähemal ninaotsale kui lauba keskpunktile.
NÄOPIIRKOND :
Ninapeegel : Hästi arenenud, lai sirge; sõõrmed on hästi avatud; värv alati must.
Koon : Koonuselg on pikk, tugev, kogu pikkuses sirgejooneline; koon aheneb ninaotsa suunas ühtlaselt,
kuid ei ole kitsas ega terav. Suuava on tihedalt piiritletud.
Mokad : Tihedalt liibuvad, normaalselt arenenud suurusega, mitte rippuvad ega ka lihavad. Suunurgad ei
ole eriti märgatavad. Suu limaskestad, igemed ja mokkade servad on pigmenteerunud ühtlaselt mustaks.
Lõuad / Hambad : Hästi arenenud lõualuud hästi sulguva
hammastikuga. Täiskomplektne, tugev hammastik, kusjuures hambumus on tihe; valged, tugevalihaselistes
lõualuudes hästiistuvad hambad.
Silmad : Viltuse asetusega, mitte välja pungituvad ega ka sügaval asetsevad silmad on mandlikujulised, keskmise suurusega, ühesuurused ja hästi avatud. Ilme on terav ja karm. Vastavalt koera karvkatte värvusele on silmade värv erinevas astmes pruun või pähklipruun heledamatel koertel või sügav-tumepruun, peaaegu must, tumedama karvaga koertel.
Kõrvad : Keskmise suurusega (12 x 12 cm), mõõduka paksusega, peaaegu kolmnurga kujuga, ümaratipulised;
üsna kõrge asetusega, rippuvad; laskuvad loomulikult siledalt ja tihedalt pea külgi mööda ja on omavahel
paralleelsed. Koera tähelepanelikkuse korral pöörduvad välisservadest ette, kusjuures kõrvade välispind jääb ettepoole suunatuks.
KAEL :
Sirge, hea kujuga, lühike, hästi liituv nii pea kui ka õlgadega, hästi proportsionaalse jämedusega. Uhke
hoiakuga. Ilma kealalotita.
KERE :
Selg : Sirge ja keskmise pikkusega.
Nimme (lanne) : Tugev, lai, lühike ja lihaseline, harmooniliselt laudjaks üleminev.
Laudjas : Veidi kaldus asetusega.
Rindkere : Teravkaarja kujuga, kõrge, lai ja üsna sügav.
Alajoon ja kõht : Kõht on üsna lame, samas ka selgelt ülestõmmatud, vahemaa rinnakuluust maani on oluliselt
väiksem kui kubemest maani, mistõttu alumine profiil on märkimisväärselt tahasuunas tõusva joonega.
SABA :
Saba on täispikk, mitte kupeeritud. Rahulikus olekus peab see ulatuma vähemalt kannaliigesteni. Elegantselt saabli kujuline, tüveosas jäme, pikk, alaosas tugeva karvakasvuga; kinnitub kerega tugevasti, tavapärasest
veidi kõrgemal. Saba laskub loomuliku ja elegantse joonega rikkaliku karvakasvuga kintsude kohal, mitte
jalgade vahele tõmmatult. Tähelepanelikkuse korral kerkib saba seljajoonest kõrgemale, kaardub üles ja ettesuunas ning veidi küljele, kuid ilma, et seejuures omakorda jahisarvena allapoole suunduks.
JÄSEMED:
ESI- JA TAGAJÄSEMED :
Nii eest- kui tagantvaates on nii ees- kui tagajalad perfektselt sirged ja püstise seisuga; külgvaates on
esijalad samuti sirged ja püstised, samas on tagajalad kannaliigestest allapoole kuni maani sirgjoonest veidi allaja ettesuunas kaldus (koer hoiab jalgu veidi kere all).
Hästiarenenud luud, kaetud tugevate lihastega, eriti õlavarre- ja reiepartiid, mis moodustavad tagaosas
silmapaistva lihaspaketi. Küünarvarred on üsna silinderjad, sirged ja kitsenevad ühtlaselt ülalt alla
kämmalde suunas, mis omakorda ei ole liiga pikad ega ka liiga tugevalt kaldus (mitte läbi vajunud). Liigesed ja nurgad on hästi arenenud. Liigesenurgad on normaalselt avatud (õlaliiges on üsna sirge, sääre-pöianurk on pigem tömp).
KÄPAD :
Koera suurusega sobivad, pigem ümarad kui pikad, peaaegu kassikäpad. Varbad on tugevad, loomupäraste
nukkidega, ei välja- ega sissepoole pööratud, samuti mitte kitsa asetusega. Käpapadjandid on paksud ja sitked.
Küüned on hästi arenenud, värvilt mustad või tumepruunid, tugevad, siledad, korrapärase paigutusega.
Lubatud on nii ühekordsed kui topeltkannused.
LIIKUMINE :
Liikumine on kerge ja rütmikas; jalad liiguvad kere pikiteljega paralleelselt. Selle tõu loomulik liikumisviis on samm, mis võib kergelt üle minna nõtkeks küliskäiguks, kui miski ei sunni teda võtma traavi või galopi tempot.
KARVKATE:
KARV : Jäme, vastupidav, käega katsudes veidi kare, üsna matt, sile, peaaegu kogu keha ulatuses tihedalt liibuv ja hästi tihe. Karv on lühike (ligikaudu 2 cm); sellest pikemat või lühemat karva esineb harva. Tavaliselt on karv tihedam ja lühem peas ja kõrvadel, kus see on ka sarnaselt jalgade alaosadega pehmem ning peenem. Sabas on karv jämedam ja pikem, eriti aga saba alumisel poolel, mistõttu näib saba oma keskosas läbilõikelt jämedam. Reied on tugeva karvkattega. Aluskarv puudub.
VÄRVUS : Hundihall kõikides intensiivsuse astmetes, heledast üle keskmise kuni tumedate toonideni, kusjuures viimaseid esineb sagedamini. Vahel on kõik kolm värvinüanssi ühel isendil samaaegselt esindatud keha erinevates osad: tume-hundihall peas, õlgadel ja tuharatel, keskmised toonid rinnal, kerel ja reitel, hele toon kõhul ja jalgade alaosas. Populaarseim värvus, mida kohalikud nimetavad „mägivärviks“ ja mida castro laboreiro aretajad ka tõu iseloomulikumaks põlisvärvuseks peavad, on kombinatsioon hallikast hundihallist, milles on astmeliselt tumedamat, mitte musta, kogu kehal või osal kehast esineb rohkem või vähem pruunikaid (piiniapähkli värvi) või punakaid (mahagoni värvi) karvu.
SUURUS :
Turjakõrgus : Isastel 55 kuni 60 cm,
Emastel 52 kuni 57 cm.
KESKMISE KOERA MÕÕDUD JA KAAL
Pea
Kolju pikkus 13,5 cm
Kolju laius 13 cm
Koonu pikkus 11 cm
Rindkere
Ümbermõõt 72 cm
Laius 20 cm
Kõrgus 27 cm
Ülajoon
Kehatüve pikkus 62 cm
Laius 14 cm
Pikkused
Kerepikkus 68 cm
Saba pikkus 38 cm
Kõrgused
Turjalt 60 cm
Esijalg 33 cm
Kõrgus puusalt 60 cm
Kehakaal 40 kg
Märksõnad:
Tagasi
