Chow Chow on üks vanemaid koeratőuge, pärit on ta Hiinast. Chow Chow üks omapära on tema sinine keel. Neid on kasutatud jahi-, valve- ja veokoertena. Tänapäeval on ta muidugi eelkőige seltsikoer.Teadlased on väga erinevatel seisukohtadel, kust on pärit selline tõug nagu chow chow. Ühtede arvates on ta pärit Hiinast, kust on teada, et juba 3000 aastat tagasi peeti seal sellised karvaseid seltsilisi. Teised arvavad, et chow chow on pärit arktilistelt aladelt ja sealt liikunud edasi Mongooliasse, Siberisse ja Hiinasse.
On inimesi, kes arvavad, et chow päritolumaa ongi Hiina, kuid vanades Hiina manuskriptides kirjeldatakse seda tõugu kui “võõrast chow chow´d”.
Paleontoloogid spekuleerivad, et see tõug on evolutsiooni eksitus ja pärineb Llemicyonist, kes oli vahepealne aste Cynoelesmuse (kes on koerlaste eellane) ja Daphoneuse, (kes on otsene tänapäeva karu eellane) vahel. Spekulatsioonide aluseks on teadmine, et karudel on normaaljuhul 44 hammast, aga koertel 42. Chow chow´del on aga kutsikana just 44 hammast.
Suurel osal imetajatest on roosad keeled, välja arvatud mõned karud ja chow chow´d (muidugi ka shar peidel on sinine keel). Karud, kellel on sinine keel, pärinevad samadelt Kesk-Aasia aladelt, kust chow chow´gi.
Kõikidele erimeelsustele vaatamata peetakse chow chow`d peetakse kindlalt üheks maailma vanematest koeratõugudest, ajaloolased on leidnud kroonikatest, et juba 11.sajandil e.m.a. on kirjeldatud "Tatarikoera", kes on "suur ja pikakarvaline, sirgete tagajalgade ja sinise keelega".
Tangi Dünastia valitsusajal (7.sajandil maj.) olevat elanud valitseja, kellel oli 2500 chow chow´d, kes pidid olema saatajateks 10 000 sõdalasele.
Osad Hiina kirjanikud on küll juhtinud tähelepanu sellele, et Hiinas olid nn. kuninglikud koerad pekingi koer (Pekingese), shih tzu ja lhasa apso ja chow chow oli siiski vaid jahikoer, kuid chow chow´d seostatakse ka palju valitsejate ja ka jumalatega.
Algsed chow chow´d olid punased ja mustad, kes elasid isoleeritult Põhja-Hiina mägedes, sinised ja kreemid loomad on aretatud Lääne-Hiina, Mongoolia, Mandzhuuria ja Tiibeti mungakloostrites.
Kloostrites aretatud koerad olevat olnud “sinisemad kui kõige sinisem pärsia kass” ja nad olid väga kõrgelt hinnatud.
Neid siniseid koeri kasutati mungakloostrite valvurite ja kaitsjatena, loomade karjatajatena ning ka jahikoertena. Need sinised koerad polnud kuulsad mitte ainult oma värvi poolest, vaid nad olid ka parema luustikuga ning kasvult palju suuremad kui nende väljaspool kloostreid elavad sugulased.
Tangi dünastia valitsusaja lõpul olidki mungakloostrid ainsad kohad, kus tegeleti tõuaretusega. Valitsejad ei pidanud enam jahikoeri, ainult mõnedel rikastel ülikutel olid chow chow´d. Jõukamad avasid koerafarmid, kus kasvatati loomi lihaks ja ka karva pärast. Sellised farmikoerad olid Mandzhuurias abielluvatele tüdrukutele heaks kaasavaraks.
Musta värvi koeri peeti kõige toitvamateks, noored kutsikad olid väga kallid, sinine keel oli maius, mille nimel võidi tappa.
1900. aastate algul oli chow chow Hiinas küllalti levinud tõug. Väidetavalt müüdi neid turgudel, kutsikad olid pandud majatrepil olevatesse suurtesse sinivalgetesse anumatesse, kus loomad rahulikult istusid.
Igal juhul oli õnnelik juhus see, et mõned koerad Hiinast välja viidi. Kultuurirevolutsiooni ajal otsustati, et need loomad on kasutud ja suur osa neist hävitati. Uhket koera, keda varem võis kõikjal kohata, võis Hiinas ringireisjija nüüd vaid haruharva kohata.
Kuigi 20. sajandi algul keelati Hiinas koeraliha müümine, müüdi seda edasi, kasutades teatud hüüdnimesid, näiteks “maitsev liha”.
Chow chow Euroopas ja mujal
Esimene teade, mis Euroopasse selliste koerte kohata tuli, oli Marco Pololt (13.sajandil), kes neid loomi oma reisikirjeldustes mainis. Tema kirjutatud raamatust võib lugeda, et põhjapool kasutati neid ka kelgukoertena.
Kuna Hiinas oli sajandeid nn suletud uste poliitika, ei nähtud chow chow´sid mujal maailmas enne kui umbes 1780. aasta paiku.
18. sajandil nimelt läksid Inglismaal ja Prantsusmaal moodi idapärased asjad, vaimustuti Hiina portselanist, ehetest ja maalidest. Selle vaimustuse ajal, 18. sajandi lõpul, jõudsid Inglismaale ka esimesed chow chow`d.
Mõned Hiina päritolu koerad, nende hulgas siis chow chow´d ja pekingi koerad, smuugeldati meremeeste poolt laevale, mis sõitis Inglismaale. Räägitakse, et neid olevat olnud väga keeruline toita, kuna lääne koerad olid harjunud liha sööma, need uued loomad aga olid taimetoitlased. Koeri demonstreeriti Londoni loomaaias kui “Metsikuid koeri Hiinast”, sealt olevat saanud endale koera ka kuninganna Victoria.
Chow chow kingiti kuningannale 1865. aastal. Chow elas palees koos paljude teiste Tema Majesteedi suurte lemmikutega (nende hulgas oli palju skye terjereid). Räägitakse isegi legendi, et kuningannale olevat chow chow kutsikad nii väga meeldinud, et tema rätsepad olevat talle õmmelnud chow-kujulise mänguasja, mis nägi välja nagu väike karuke.
Muide- Victoria ajal ei kasutatud veel nimetust chow chow. Üks nimetus, mida kasutati, oligi karukoer.
Tõukoerana hakati teda esitlema aastast 1879, mil esimene chow chow registreeriti Inglismaal näitusele. Tõug tunnustati Inglise Kennelklubi poolt aastal 1894, esimene spetsiaalne tõuühing asutati aastal 1895.
USA-s esitleti seda koera esmakordselt aastal 1890.
The American Kennel Club tunnustas tõugu ametlikult aastal 1903. The Chow Chow Club of America asutati 1906. aastal.
Allikas: MTÜ Eesti Chow chow Tõuühing
On inimesi, kes arvavad, et chow päritolumaa ongi Hiina, kuid vanades Hiina manuskriptides kirjeldatakse seda tõugu kui “võõrast chow chow´d”.
Paleontoloogid spekuleerivad, et see tõug on evolutsiooni eksitus ja pärineb Llemicyonist, kes oli vahepealne aste Cynoelesmuse (kes on koerlaste eellane) ja Daphoneuse, (kes on otsene tänapäeva karu eellane) vahel. Spekulatsioonide aluseks on teadmine, et karudel on normaaljuhul 44 hammast, aga koertel 42. Chow chow´del on aga kutsikana just 44 hammast.
Suurel osal imetajatest on roosad keeled, välja arvatud mõned karud ja chow chow´d (muidugi ka shar peidel on sinine keel). Karud, kellel on sinine keel, pärinevad samadelt Kesk-Aasia aladelt, kust chow chow´gi.
Kõikidele erimeelsustele vaatamata peetakse chow chow`d peetakse kindlalt üheks maailma vanematest koeratõugudest, ajaloolased on leidnud kroonikatest, et juba 11.sajandil e.m.a. on kirjeldatud "Tatarikoera", kes on "suur ja pikakarvaline, sirgete tagajalgade ja sinise keelega".
Tangi Dünastia valitsusajal (7.sajandil maj.) olevat elanud valitseja, kellel oli 2500 chow chow´d, kes pidid olema saatajateks 10 000 sõdalasele.
Osad Hiina kirjanikud on küll juhtinud tähelepanu sellele, et Hiinas olid nn. kuninglikud koerad pekingi koer (Pekingese), shih tzu ja lhasa apso ja chow chow oli siiski vaid jahikoer, kuid chow chow´d seostatakse ka palju valitsejate ja ka jumalatega.
Algsed chow chow´d olid punased ja mustad, kes elasid isoleeritult Põhja-Hiina mägedes, sinised ja kreemid loomad on aretatud Lääne-Hiina, Mongoolia, Mandzhuuria ja Tiibeti mungakloostrites.
Kloostrites aretatud koerad olevat olnud “sinisemad kui kõige sinisem pärsia kass” ja nad olid väga kõrgelt hinnatud.
Neid siniseid koeri kasutati mungakloostrite valvurite ja kaitsjatena, loomade karjatajatena ning ka jahikoertena. Need sinised koerad polnud kuulsad mitte ainult oma värvi poolest, vaid nad olid ka parema luustikuga ning kasvult palju suuremad kui nende väljaspool kloostreid elavad sugulased.
Tangi dünastia valitsusaja lõpul olidki mungakloostrid ainsad kohad, kus tegeleti tõuaretusega. Valitsejad ei pidanud enam jahikoeri, ainult mõnedel rikastel ülikutel olid chow chow´d. Jõukamad avasid koerafarmid, kus kasvatati loomi lihaks ja ka karva pärast. Sellised farmikoerad olid Mandzhuurias abielluvatele tüdrukutele heaks kaasavaraks.
Musta värvi koeri peeti kõige toitvamateks, noored kutsikad olid väga kallid, sinine keel oli maius, mille nimel võidi tappa.
1900. aastate algul oli chow chow Hiinas küllalti levinud tõug. Väidetavalt müüdi neid turgudel, kutsikad olid pandud majatrepil olevatesse suurtesse sinivalgetesse anumatesse, kus loomad rahulikult istusid.
Igal juhul oli õnnelik juhus see, et mõned koerad Hiinast välja viidi. Kultuurirevolutsiooni ajal otsustati, et need loomad on kasutud ja suur osa neist hävitati. Uhket koera, keda varem võis kõikjal kohata, võis Hiinas ringireisjija nüüd vaid haruharva kohata.
Kuigi 20. sajandi algul keelati Hiinas koeraliha müümine, müüdi seda edasi, kasutades teatud hüüdnimesid, näiteks “maitsev liha”.
Chow chow Euroopas ja mujal
Esimene teade, mis Euroopasse selliste koerte kohata tuli, oli Marco Pololt (13.sajandil), kes neid loomi oma reisikirjeldustes mainis. Tema kirjutatud raamatust võib lugeda, et põhjapool kasutati neid ka kelgukoertena.
Kuna Hiinas oli sajandeid nn suletud uste poliitika, ei nähtud chow chow´sid mujal maailmas enne kui umbes 1780. aasta paiku.
18. sajandil nimelt läksid Inglismaal ja Prantsusmaal moodi idapärased asjad, vaimustuti Hiina portselanist, ehetest ja maalidest. Selle vaimustuse ajal, 18. sajandi lõpul, jõudsid Inglismaale ka esimesed chow chow`d.
Mõned Hiina päritolu koerad, nende hulgas siis chow chow´d ja pekingi koerad, smuugeldati meremeeste poolt laevale, mis sõitis Inglismaale. Räägitakse, et neid olevat olnud väga keeruline toita, kuna lääne koerad olid harjunud liha sööma, need uued loomad aga olid taimetoitlased. Koeri demonstreeriti Londoni loomaaias kui “Metsikuid koeri Hiinast”, sealt olevat saanud endale koera ka kuninganna Victoria.
Chow chow kingiti kuningannale 1865. aastal. Chow elas palees koos paljude teiste Tema Majesteedi suurte lemmikutega (nende hulgas oli palju skye terjereid). Räägitakse isegi legendi, et kuningannale olevat chow chow kutsikad nii väga meeldinud, et tema rätsepad olevat talle õmmelnud chow-kujulise mänguasja, mis nägi välja nagu väike karuke.
Muide- Victoria ajal ei kasutatud veel nimetust chow chow. Üks nimetus, mida kasutati, oligi karukoer.
Tõukoerana hakati teda esitlema aastast 1879, mil esimene chow chow registreeriti Inglismaal näitusele. Tõug tunnustati Inglise Kennelklubi poolt aastal 1894, esimene spetsiaalne tõuühing asutati aastal 1895.
USA-s esitleti seda koera esmakordselt aastal 1890.
The American Kennel Club tunnustas tõugu ametlikult aastal 1903. The Chow Chow Club of America asutati 1906. aastal.
Allikas: MTÜ Eesti Chow chow Tõuühing
Chow Chow on keskmist kasvu, turjakőrgus on 46-56 cm, kaal 20-32 kg. Karvkate on tihe ja paks, ilmastikukindel, Chow Chowsid on pikakaravalisi ja lühikarvalisi. Värvuselt punane, sinine, must, fawn, cream vői valge. Karvkate vajab regulaarset hooldamist.
Tõustandard
PÄRITOLU: : Hiina
KASUTUS: Pere- ja seltsikoer, silmatorkava lastesõbralikkusega, tähelepanelik valvur, rõõmsameelne ja õpihimuline töökoer
FCI KLASSIFIKATSIOON:
Rühm 5
Spitsilaadsed ja algupärased tõud
Alarühm 5
Aasia spitsid ja sugulastõud
Töökatseta.
ÜLDMULJE:
Elav, kompaktne, lühike ja tihke. Eelkõige aga väga harmooniline, lõvitaolise üldise olemusega, uhke ja
väärika hoiakuga, tugeva ja pehmejoonelise kehaehitusega, saba on kantud hästi selja kohal.
KÄITUMINE / ISELOOM :
Rahulik koer, väga valvas, sinkjasmusta keelega, ainulaadne oma jäigalt puise liikumisviisiga. Isepäine, truu, samas ka eemalehoidev.
PEA:
PEAPIIRKOND :
Kolju : Lame ja lai, silmade alt hästi täitunud.
Üleminek laubalt koonule: mitte rõhutatud.
NÄOPIIRKOND :
Ninapeegel : Suur ja lai, alati must (välja arvatud kreemjad või peaaegu valged chow’d, kellel võib ninapeegel olla heledamalt värvunud; nagu ka sinised ja hirvepunased chow’d, kelle ninapeegel on vastavat värvi.)
Koon : Mõõduka pikkusega, silmadest kuni koonutipuni kogu pikkuses lai (mitte pikisuunas ahenev nagu rebasel).
Mokad : Mokad ja suulae limaskestad on mustad (sinkjasmustad). Igemed on eelistatavalt mustad. Keel on
sinetavalt must.
Lõuad / Hambad : Hambad on tugevad ja tasased, tugevad lõuad on perfektse korrapärase ja täiskomplektse
käärhambumusega, kusjuures ülemised lõikehambad ulatuvad vahet jätmata üle alumiste ning hambad väljuvad
lõualuust otse.
Silmad : Tumedad ja ovaalse kujuga, keskmise suurusega ja tihedate silmalaugudega. Sinistel ja hirvepunastel chow’del on lubatud vastavat värvi silmad. Tihedate silmalaugudega ja entroopiumivabade silmade hindamisel ei või hinnet alandada vaid nende suuruse pärast.
Kõrvad : Väikesed, paksud, tipust kergelt ümardunud, jäigalt püstised ja teineteisest küllalt kaugel asetsevad, samas veidi teineteise suunas ning ning silmade kohal ettepoole kaldus, andes sel moel tõule nii iseloomuliku, pahura ilme (Scowl). See ilme ei või aga tekkida pelgalt lõtvadest nahavoltidest laubal.
KAEL:
Tugev, tüse, kuid mitte lühike, kergelt kaarduv ja sujuvalt õlgadele liituv.
KERE:
Selg : Lühike, sirge, tugev.
Nimme (lanne) : Jõuline.
Rind : Lai ja sügav; hästi kaarduvate roietega, kuid samas mitte tünnikujuline
SABA:
Kõrge asetusega ja kindlalt selja kohal hoiduv.
JÄSEMED:
ESIJÄSEMED : Esijalad on sirged, mõõduka pikkusega ja tugevaluulised.
Õlad : Lihaselised ja asetsevad kaldu.
TAGAJÄSEMED : Lihaselised.
Kannaliiges : Asetseb madalal ja on minimaalselt nurgitunud, kuna see on vältimatu iseloomuliku puise
kõnnaku puhul. Kannaliiges ei või aga mingil juhul ette suunas läbi painduda.
Pöiad : Kannast alates püstised.
Käpad : Väikesed, ümarad, kassikäpa taolised ja hästi varbaile toetuvad.
LIIKUMINE:
Lühike ja puine. Esi- ja tagajalad liiguvad omavahel paralleelselt ja otse ettesuunas.
KARVKATE
KARV : Pika- või lühikarvalised.
Pikakarvaline: Rikkalik, tihe, sirge ja püstine. Kattekarv on pigem karmi tekstuuriga ja sellele lisandub pehme, tihe alusvill. Eriti tihe osa ümber kaela moodustab laka või kaeluse. Kintsude tagaküljel on hästi väljakujunenud püksid.
Lühikarvaline: Lühike, rikkalik, tihe, sirge, püstine ja mitteliibuv, plüüsitaolise tekstuuriga. Igasugust kunstlikku karvkatte lühendamist, millega püütakse muuta loomulikke piirjooni või üldmuljet, tuleb negatiivselt hinnata.
VÄRVUS :
Ühevärviline must, punane, sinine, hirvepunane, kreemjas või valge, sageli varjunditega, kuid mitte laiguline või kirju. Saba alumine külg ja püksid kintsude tagaküljel on sageli heledamat tooni.
SUURUS :
Turjakõrgus : Isased: 48 – 56 cm
Emased: 46 – 51 cm
Tagasi
