Tőu ajaluguTőu algusajaks vőib lugeda 19. sajandi keskpaika Saksamaal Apoldas, kus Friedrich Louis Dobermann aretas omale sobiva koera ühendades ja sobitades kokku palju erinevaid koeratőuge. Dobermann on ainus saksa tőug, mis kannab oma esialgse aretaja, Friedrich Louis Dobermanni (02.01.1834 - 09.06.1894) nime.
Teatakse, et ta oli maksukoguja ja lihunik, kes kőrvaltööna tegeles koerapüüdjana, kel oli seaduslik őigus kinni püüda hulkuvaid koeri. Aretusmaterjalina kasutas ta kőige teravamaid koeri sellest kontingendist. Need nn. "lihuniku koerad", milliseid peeti juba tollal küllalt puhtatőulisteks, mängisid tähtsaimat rolli dobermanni tőu tekkimisel.
Need koerad olid segu varasemast rottweileri tüübist ja Thüringi aladelt pärinevast roostepunaste märkidega lambakoera tüüpi koertest. Nii saavutas hr. Dobermann "oma tőu", mis polnud mitte ainult vilgas, vaid ka kőrgete kaitseomadustega ja hästi kodustatud.
Neid kasutati tihti valve- ja politseikoertena. Ulatusliku kasutamise tőttu politseitöös saidki nad hüüdnime "sandarmikoer". Neid kasutati ka jahil röövloomade leviku piiramiseks.
Nende asjaolude tőttu oli enesestmőistetav, et dobermann oli selle sajandi alguseks ametlikult tunnustatud politseikoerana.
Tőu iseloomustus
Dobermann peab olema keskmise suurusega, jőuline, muskliline koer. Massist hoolimata on ta elegantne ja noobel, mis väljendub tema keha joontes. Ta peab olema erakordselt sobiv seltsi-, kaitse- ja töökoeraks, samuti ka perekoeraks.
Arvestades dobermanni pikka ajalugu valve-, sőja- ja politseitöös ei ole üllatav, et sőnad tuline, äge ja metsik seostuvad temaga sageli. Kuid iga dobermanniomanik vőib kinnitada, et tulisus iseloomustab enam tőu lojaalsust ja kiindumust. Nagu härra Dobermann vőiks öelda: "Dobermann aretati ideaalseks kaaslaseks ja mitte ainult valvuriks."
Dobermann on väga ustav ja armastav oma perekonna suhtes ning tahaks kogu aeg kőigiga igale poole kaasa minna. Seda tősist kiindumust ei oska ette kujutada enne, kui pole seda oma nahal kogenud ja see on üks ootamatutest rőőmudest, mis esmakordset dobermanniomanikku üllatab.
Muidugi on dobermann oma loomult valvas ning vahetevahel oma perekonda liigagi kaitsev, kuid see tuleb peamiselt ustavusest, mitte tigedusest. Paljudel dobermannidel oma ettekujutus sellest, keda lasta koju ja keda mitte, kuid nad tervitavad peremehe sőpru suure rőőmuga.
Inimene, kes soovib iseseisvat koera, kes ei hooli omanikuga suhtlemisest, peaks tősiselt kaaluma, kas dobermann ikka sobib talle. Dobermann vajab pidevat tähelepanu ja inimestega suhtlemist, ning mitte ainult omaniku, vaid ka teiste inimeste ja koeraga. See on dobermanni jaoks hädavajalik.
Dobermann vajab heas vormis püsimiseks piisavalt liikumist. Vähemalt üks jalutuskäik päevas peaks olema tunnipikkune, sellest osa peaks ta veetma joostes. Ka ujumine on väga kasulik. Samuti vajab dobermann koolitust, seda nii omaniku kui tema enda elu lihtsustamiseks. Dobermann, kellele antakse vőimalus piisavalt liikuda ning vajalikul hulgal vaimset tööd, on palju tervem ja őnnelikum koer.
On ka üks asi, mis ei vaja dobermanni puhul väga palju tähelepanu, see on karva eest hoolitsemine. Kord nädalas harjamisest piisab täiesti, see hoiab naha ja karva tervena ning pőhimőtteliselt likvideerib ka vajaduse vannitamise järgi.
Tőu standardid
Dobermann on keskmist kasvu, tugev ja muskilise kehaehitusega. Oma elegantsete joonte, uhke hoiaku ja temperamentse iseloomu ning meelekindla ilme tőttu vastab ta koera ideaalpildile.
Dobermanni kere näib peaaegu ruudukujulisena, eriti isastel. Karv on lühike, karm ja tihe, aluskarv ei ole lubatud.
Värvustest on Euroopas lubatud must ja tumepruun (Ameerikas ka sinine ja isabella e. koorekohvivärv), roostepunaste selgepiiriliste puhaste värvimärkmetega.
Märgid koonul on täppidena pőskedel ja kulmude peal; kőril, kaks märki rinnal; kämblal, pöial ja käppadel, tagajäsemete siseküljel, küünarvartel ja saba all.
Turjakőrgus on isastel 68 - 72 cm, emastel 62 - 68 cm (soovitav on keskmine kasv).
Tekst: Maris Siilmann
Tõustandard
PÄRITOLU: Saksamaa
KASUTUS: seltsi-, kaitse- ja töökoer
FCI KLASSIFIKATSIOON:
Rühm 2
Pinšerid ja šnautserid, molossid ja šveitsi alpi karjakoerad
Alarühm 1:
Pinšerid ja šnautserid
Töökatsetega
Dobermann on ainus saksa tõug, mis kannab oma algse aretaja, Friedrich Louis Dobermanni (021.01.1834-
09.06.1894) nime. Arvatakse, et Dobermann oli maksukoguja, tapamajade juhataja (ülesostja), kes kõrvaltööna tegeles koerapüüdmisega, kellel oli seaduslikõigus püüda hulkuvaid koeri. Ta aretas loomi selle materjali baasil, kasutades vaid erakordselt teraseid koeri.
Nn “lihunikukoerad”, keda sel ajal peeti võrdlemisi puhtatõulisteks, olid kõige tähtsamal kohal dobermanni tõu kujunemisel. need koerad olid varajase rotweileri ja Thüringeni mustade roostekarva märkidega lambakoerte segu. Härra Dobermann tegeles selliste segatõugu koerte aretamisega 1870. aastatel. Nõnda saavutas ta “oma tõu”, mis ei olnud üksnes ergas, vaid ka väga tugeva kaitseinstinkiga töö- ja majakoer. Neid kasutati sageli valve ja politseiteenistuses. Nende ulatuslik kasutamine politseitöös andis neile hüüdnume “sandarmikoer”. Neid kasutati ka suurte kahjurite tõrjel. Kõike nimetatut arvestades oli loomulik, et dobermanni tunnustati ametlikult sajandi algul politseikoerana.
Dobermann on keskmist kasvu, võimas lihaseline koer. Toekusest hoolimata on ta elegantne ja noobel, mis
avaldub tema kehakujus. Ta peab olema erakordselt sobiv seltsiline, kaitse-ja töökoer ning perekoer.
ÜLDMULJE:
Dobermann on keskmist kasvu, tugev ja lihaseline. Oma elegantse kehakuju, uhke hoiaku ja otsusekindla ilmega vastab ta koera ideaalpildile.
OLULISED PROPORTSIOONID:
Dobermanni kehaehitus, eriti isase oma, on peaaegu ruutjas. Kere pikkus õlanukist istmikuni ei tohi isase puhul ületada turjakõrgust enam kui 5% ja emase puhul enam kui 10%.
KÄITUMINE/ISELOOM:
Dobermanni meelelaad on sõbralik ja rahulik, kiindunud perekonda ja lastesse. Soovitakse mõõdukat
temperamenti ja mõõdukat terasust (erksust). Nõutav on keskmine ärrituslävi ja hea kontakt omanikuga.
Dobermann võtab hästi õppust ja naudib tööd, ta peab olema hea töövõimega, julge ning visa. Eriti nõutavad on enesekindlus ja kartmatus, kohanemisvõime ja tähelepanelikkus, et sobituda sotsiaalsesse keskkonda.
PEA:
PEAPIIRKOND:
tugev ja kerega proportsioonis. Ülalt vaadatuna on pea nüri kiilu kujuline. Eest vaadatuna on pealagi peaaegu tasane ja ei lange kõrvade suunas. Koonujoon ulatub peaaegu sirgelt kolju ülemisse liini, mis langeb õrnalt ümardatuna kaelajooneks. Kulmukaar on hästiarenenud, kuid ei tungi esile. Otsmikuvagu on märgatav. Kuklakühm ei ole silmatorkav. Eest ja ülalt vaadatuna ei tohi pea küljed olla kumerad. Kerge kaar ülalõualuu tagumise osa ja põseluu vahel harmoneerub pea kogupikkusega. Pealihased on hästi arenenud.
Üleminek laubalt koonule: nõrk, kuid märgatav.
NÄOPIIRKOND:
Nina: sõõrmed on hästi arenenud, pigem laiad kui ümarad, suurte avadega, mis ei tungi esile. Mustadel koertel on ninapeegel must, pruunidel vastavalt heledamates toonides.
Koon: peab olema õiges suhtes peaga ning hästi arenenud. Koon on sügav ja suu avaneb laialt, kuni purihammasteni. Nii ülemiste kui ka alumiste lõikehammaste piirkonnas peab koon olema parajalt lai.
Mokad: on vastu lõualuud liibuvad, mis võimaldab suul tihedalt sulguda. Igemete pigment on tume; pruunidel
koertel vastavalt heledamat tooni.
Lõuad/hambumine/hambad: võimsad laiad üla-ja alalõualuud, käärhambumine, 42 õige asetusega ja normaalsuurusega hammast.
Silmad: keskmise suurusega, ovaalsed ja tumedad. Pruunide koerte silmad võivad olla heledamad. Tihedalt
liibuvad laud. Silmalaud peavad olema karvadega kaetud. Karvutus silmaäärise ümber on ülimalt ebasoovitav.
Kõrvad: kõrge asetusega, kikkis ja kupeeritud peaga sobivasse pikkusesse. Riikides, kus kupeerimine on
keelatud, tunnustatakse võrdselt lõikamata kõrva. (Eelistatakse keskmist suurust, mille eesmised ääred ripuvad tihedalt vastu põske.)
KAEL:
Peab olema hea pikkusega ja vastavuses kere ning peaga. Kael on kuiv ja lihaseline, välisjoon tõuseb sujuvalt ning on õrnalt kaardu. Kaelahoiak on püstine ja suursugune.
KERE:
Turi: on kõrgused ja pikkusega silmapaistev, eriti isastel koertel, mistõttu seljajoon tõuseb laudjast turjani.
Selg: lühike ja pingul, hea laiusega ning hästi lihaseline.
Nimme(lanne): hea laiusega ja hästi lihaseline. Emased võivad olla landmest pikemad, kuna vajavad imetamiseks ruumi.
Laudjas: langeb kergelt, vaevumärgatavalt ristluust sabajuureni, tundub ümarana, olemata sirge ega
märgatavalt laskuv, hea laiusega ja hästi lihaseline.
Rind: rinnakorvi pikkus ja sügavus peavad olemaõiges vahekorras kerepikkusega. Sügavus kergelt kaardunud
roietega peaks olema ligikaudu 50% koera turjakõrgusest. Rind peab olema paraja laiusega ja eriti hästi arenenud eesrinnaga.
Alajoon: on rinnakukeha otsast vaagnani märgatavalt üles tõmmatud.
SABA:
On kõrge asetusega ja kupeeritud lühikeseks, mistõttu nähtavale jääb vaid kaks sabalüli. Riikides, kus lõikamine on seadusega keelatud, võib saba jääda loomuliku pikkusega.
JÄSEMED:
ESIJÄSEMED:
Üldmulje: esijalad on igast küljest vaadatuna peaaegu sirged, maa suhtes püstloodis ja hästi arenenud.
Õlad: abaluu asetseb tihedalt vastu rinnakorvi ning selle mõlemad küljed on tugevalt lihaselised ning ulatuvad üle rindkere sekgroolülide, olles võimalikult kaldu ja taha
suunatud. Nurk horisondiga on ligikaudu 50°.
Õlavars: hea pikkusega ja väga lihaseline, nurk abaluuga on ligikaudu 105-110°.
Küünarnukid: tihedalt sisse-, mitte väljapoole pööratud.
Küünarvars: tugev ja sirge, hästi lihaseline. Pikkus kooskõlas terve kerega.
Ranne (carpus): tugev.
Kämmal: tugevate luudega. Eest vaadatuna sirge, küljelt vaadatuna ainult kergelt kaldu, kõige enam 10°.
Esikäpad: lühikesed ja tihedasti koos hoidvate varvastega. Varbad on ettepoole kaardunud (kassikäpp). Küüned on lühikesed ja mustad.
TAGAJÄSEMED:
Üldmulje: tagant vaadates näib dobermann oma puusadel ja ristluudel olevate hästiarenenud vaagnalihaste tõttu laia ja ümarana. Lihased, mis kulgevad vaagnast reie ja sääre
suunas, tagavad hes laiuse nii reie-, põlveliigese kui ka säärelihastikule. Tugevad tagajalad on sirged ja
paraleelsed.
Reied: hea pikkuse ja laiusega, väga lihaselised. Head nurgad puusaliigesega. Nurk horisondiga on 80-85°.
Põlv: põlveliiges on tugev, selle moodustavad reie- ja sääreluu ning põlvekeder. Põlvenurk on ligikaudu 130°.
Säär: keskmise pikkusega ja kooskõlas tagajäsemete kogupikkusega.
Kannaliiges: keskmise tugevusega ja paralleelne.
Sääreluu ühineb kannaliigeses pöiaga (ligikaudu 140° nurga all).
Pöiad (metatarsus): lühikesed ja maaga risti.
Tagakäpad: nagu esikäpad, lühikeste varvastega, mis on kaardunud ja tihedalt kooshoidvate varvastega. Küüned on lühikesed ja mustad.
LIIKUMINE:
Liikumine on erilise tähtsusega nii töövõimele, kui ka välimikule. Kõnnak on elastne, vilgas, vaba ja
maadhaarav. Tagajalad sirutuvad välja nii kaugele kui võimalik. Tagajäsemed tagavad kaugeleulatuva ja
nõutavalt elastse tõuke. Ühel ajal liiguvad ühe külje esijalg ja teise külje tagajalg. Selg, kõõlused ja liigesed peavad olema stabiilsed.
NAHK:
Tervikuna tihedasti liibuv ja hea pigmendiga.
KARVKATE:
Karv: on lühike, karm ja tihe. Karv on liibuv ja sile ning on ühtlaselt jaotunud üle terve välispinna. Aluskarv ei ole lubatud.
VÄRVUS:
On must või pruun, selgelt piiritletud ja puhaste
roostekarva märkidega. Märgid on koonul, laikudena
põskedel ja kulmudel, kurgul, kahe laiguna eesrinnal,
kämblal ja käppadel, reie siseküljel, küünarvartel ning
saba all.
SUURUS JA KAAL:
Turjakõrgus on isastel 68-72 cm, emastel 63-68 cm.
Soovitakse keskmist suurust.
Kaal: isastel koertel on ligikaudu 40-45 kg ja emastel 32-35 kg.
Tagasi
