Esmaabi - kuumarabandus

Palaval päeval autosse jäetud koerad on kuumale tundlikumad kui inimesed ja kord juba kuumakahjustuse saanuna vajavad kiiresti abi.

Esmalt tuleb arvestada tõsiasjaga: koertel on enda jahutamise võimalused oluliselt väiksemad kui inimestel – nemad ei higista, vaid jahutavad end lõõtsutades.

Pikakarvalisi koeri ei tohi paljaks pügada

Kunagi ei tohi loomi jätta päikese kätte pargitud autosse, üle kuumeneda võib koer juba mõne minuti jooksul. Isegi vilusse pargitud autos võib temperatuur muutuda koerale ohtlikult kõrgeks, eriti kui koer on kergesti erutuv ja kipub pererahva eemaloleku ajal muretsema. Lemmikloom võib kuumarabanduse saada ka sõitvas autos, kus temperatuur on väga kõrge ja õhk ei liigu.

Kutsikad, vanad ja ülekaalulised, aga ka väikese peaga koeratõud (nt mopsid, buldogid, pekingi paleekoerad) on temperatuuri suhtes eriti tundlikud.

Soojal suvepäeval peaks loomal joogivesi kogu aeg saadaval olema, samuti võimalus varju minna. Hingamisraskustega koeri peaks kuumaga toas hoidma. Pikakarvalisi koeri ei tohi kuumal ajal paljaks pügada, sest nende karvastik toimib isolaatorina, hoides kuumuse koera nahast eemal.

Kuumarabanduse esimesed tunnused on kiire hingeldamine ja värisemine. Koera keel on erkpunane, igemed punased või kahvatud, lisaks võib esineda nõrkust, tasakaaluhäireid, oksendamist ja kõhulahtisust. Kui värinate ja vabisemise ajal ei suudeta koera jahutada, võib ta kaotada teadvuse.

Kuidas kuumarabandust ära tunda?

• Loom on rahutu, hingeldab intensiivselt, kael on ette sirutatud ja keel suust väljas.
• Loom on nõrk ja loid, limaskestad on erkpunased.
• Esineb ka oksendust ja kõhulahtisust, loom võib kaotada teadvuse. Kehatemperatuur on tõusnud üle 41 kraadi.

Alustuseks peab looma kiiresti jahedasse ja varjulisse kohta viima ja talle piisavalt jahedat (mitte jääkülma) vett juua andma. Koera kõhualust ja reite sisekülgi tuleb jaheda veega niisutada, võimalusel oleks selleks hea kasutada voolikut või dušši. Märjaks on kindlasti vaja teha ka looma pea, see alandab kiiresti kehatemperatuur, pelgalt vett seljale valada ei piisa. Vereringe ergutamiseks võib masseerida koera jalgu.

Et kuumarabandust ennetada, võiks võimalusel käia palaval suvepäeval koeraga ujumas. Koeraga pikemaks ajaks välja minnes tuleb kaasa võtta hele rätik, mille saab vajadusel märjaks teha ja loomale pähe panna. Autoga pikki vahemaid sõites peab koerale andma iga tunni tagant juua ning jahutama teda vahetevahel kõhu alt ja reite sisekülgedelt märja rätikuga hõõrudes.

Koera on lihtne kraadida digitermomeetriga (pärakust). Kui koera kehatemperatuur ei ole tõusnud üle 39.5˚C, piisab üldjuhul veega jahutamisest (jaheda veega ülevalamine, katmine märgade rätikutega).  Koer tuleb viia varjulisse kohta ja anda talle piisavalt vett juua. Seejärel hoolitseda, et koer püsiks varjus ja ei liiguks aktiivselt. Jälgida koera ka paaril järgmisel päeval tähelepanelikult.

Kui koera kehatemperatuur on üle 41˚C, siis vajab ta kohest veterinaarset abi. Juhul, kui kliinikusse on üle 5 minuti tee ja koer on teadvusel, tuleks enne transportimist tema kehatemperatuuri alandada vähemalt 39.5˚C-ni. Selleks otstarbeks kasutada jahedat (mitte jääkülma) vett aiavoolikust või dušist, ka võib koera panna veega täidetud vanni. Temperatuuri mõõta iga 10 minuti järel uuesti. Loomakliinikus langetatakse vajadusel veel kehatemperatuuri, manustatakse vedelikke ja uuritakse koera seisundit (võimalikud tüsistused on šokk, hingamishäired, neerukahjustused jms).

Pärast kergekujulise kuumarabandust paranevad koerad enamasti nii, et järelravi vajavaid probleeme ei teki. Tugev ülekuumenemine võib aga põhjustada siseorganite kahjustusi, mis nõuavad pikemaajalist tegelemist, näiteks arsti poolt ette nähtud spetsiaalse dieedi järgimist vms. Kord kuumarabanduse saanud koeral suureneb risk uuesti samasse seisundisse sattuda.