Islandi lambakoer (tuntakse ka nime all islandi spits) ehk islandi keeles Islenskur Fjárhundur on spitsiline kes on oma kodumaa, Islandi, ainuke koeratõug. Ta saabus maale koos viikingite, esimeste saare asustajatega (aastatel 874 kuni 930).
Islandi lambakoer on aastasadade jooksul oma tööviisilt sobitunud paikkonna maastikuga, kus põlluharimisega tegeldi, samuti islandi rahva karmi olelusvõitlusega ellujäämise nimel ning muutunud talumeestele asendamatuks kaaslaseks karjakasvatuses. Neid kasutati nii hobuste, lammaste jm karjatamisel, samuti koduvalvuritena.
Head tõuomadused on teinud sellest koerast asendamatu lambakarjuse Islandi laiadel maa-aladel. Aedu ei ehitatud karjamaade ümber enne viimast aastasada.
18. sajandil eristati kolme eri tüüpi islandi lambakoeri: hästi tiheda karvkattega hele lambakoer, kõrgejalgne koer, kes sobis hästi jahipidamiseks, ning kääbuskoer.
19. sajandi keskpaiku vähenes islandi lambakoerte arv 25 000-lt 10 000ni, kuna arvati, et koer levitab inimesele usse.
20. sajandi vahetusel leidus lambakoeri rohkem vaid eraldatud talupidamistes, kuna riiki oli välismaalt palju muid tõuge lisaks toodud. 1901. aastal keelati koerte sissetoomine.
Islandi lambakoer tunnistati Taanis iseseisvaks koeratõuks aastal 1892 ja The English Kennel Club märkis koera tõuregistrisse 1905. aastal. Lambakoerte järjepideva aretusega tehti Islandil algust 1967. a ning Islandi Kennelliit e Hundaræktafélag Íslands loodi aastal 1969.
Islandi lambakoera populaarsus on kasvanud viimaste aastakümnete jooksul ja kuigi omal ajal oli seda tõugu säilinud vaid loetud isendite võrra, on tõu väljasuremise oht möödas.
Islandi lambakoer sobib suurepäraselt ka perekoeraks, ta on sőbralik, kiindunud ja ustav, tark ja kergesti koolitatav, koostööaldis, saab lastega hästi läbi, samuti teiste koertega. Ta ei talu üksindust, seega sobib perre, kus on teisigi koeri.
Islandi lambakoer on jämedakoeline, vilgas, häälekas karjakoer ja seetõttu äärmiselt vajalik veiste karjatamisel ja saatmisel nii aasadel kui mägedes ning niisamuti ka kaotsi läinud lammaste otsimisel.
Loomu poolest on ta valvas ja tervitab igat külalist täielikus vaimustuses, ilma mingisuguse agressiivsuseta. Tema jahiinstinkt on vaid nõrgalt arenenud. Islandi lambakoer on lõbus, sõbralik, uudishimulik, mänguline ja kartmatu.
Islandi lambakoera turjakőrgus on 38-48 cm, kaal 10-18 kg.
Esineb kahte tüüpi karvkatet:
a) Lühikarvaline: Keskmise pikkusega, üsna karm kattekarv koos tiheda, pehme alusvillaga. Karv on
lühem näo-osas, pea peal, kõrvadel ja jalgade esikülgedel, pikem on karv kaelal, rinnal ja reite
tagaküljel. Saba on koheva karvaga, kusjuures karvapikkus on vastavuses kogu ülejäänud karvkattega.
b) Pikakarvaline : Kattekarv on pikem kui lühikarvalisel variatsioonil, üsna karm, tiheda, pehme alusvillaga. Karv on lühem näo-osas, pea peal, kõrvadel ja jalgade esikülgedel, pikem on karv kaelal, rinnal ja reite tagaküljel. Saba on silmatorkavalt koheva karvaga, kusjuures karvapikkus on vastavuses kogu ülejäänud karvkattega.
Kőik värvid on lubatud.
Tõustandard
PÄRITOLU: Island
KASUTUS: Karjakoer
FCI KLASSIFIKATSIOON:
Rühm 5
Spitsilaadsed ja algupärased tõud.
Alarühm 5.3
Põhjamaised valve- ja karjakoerad.
Töökatseteta
ÜLDMULJE :
Islandi lambakoer on põhjamaine karja-spits; veidi alla keskmise kasvuga ja püstiste kikkis kõrvade ning
rõngasse keerduva sabaga. Külgvaates on ta ristküliku kujulise formaadiga, s.t kerepikkus õlanukist kuni
istmikunukini ületab turjakõrguse. Rinnakorvi sügavus on võrdne esijala pikkusega.
Tema ilme on pehme, intelligentne ja rõõmsameelne.
Tõule on tüüpiline enesekindel, elav iseloom. Seda tõugu esineb kahes karvatüübis : pika- ja lühikarvalisena,
kusjuures mõlemal juhul peab karvkate olema tihe ning äärmiselt ilmastikukindel.
Isased ja emased on märgatavalt erineva sootüübiga.
PEA :
Tugev, tihedalt liibuva nahaga. Nii pealt kui ka küljelt vaadates kolmurga kujuline. Kolju-osa on veidi pikem
koonu-osast.
PEAPIIRKOND :
Kolju : Veidi kumerdunud.
Üleminek laubalt koonule : Selgelt tuntav, kuid mitte ...ega sügav.
NÄOPIIRKOND :
Ninapeegel : Must, tumepruun šokolaadpruunidel koertel või mõnedel kreemi värvi koertel.
Koon : Hästi arenenud, sirge koonuseljaga. Koon on koljuosast veidi lühem. See aheneb ühtlaselt nina suunas ja
moodustab kujult tömbi kolmnurga niihästi pealtpoolt kui küljelt vaadates.
Mokad : Tihkelt liibuvad; mustad, tumepruunid
šokolaadpruunidel koertel või mõnedel kreemi värvi koertel.
Põsed : Lamedad.
Hambumus : Täiskomplektne hammastik kääritaolise hambumusega.
Silmad : Keskmise suurusega, mandlikujulised.
Tumepruunid. Mõnevõrra heledamad šokolaadpruunidel koertel või mõnedel kreemi värvi koertel.
Kõrvad : Püstised, keskmise suurusega. Kolmnurga kujulised jäikade servade ja ümardunud tippudega. Hästi
liikuvad. Need reageerivad tundlikult igat liiki helile ja näitavad, millises meeleolus koer on.
KAEL :
Paraja pikkusega, lihaseline, ilma mingisuguse lõdva nahata. Kergelt kaardunud, kõrge asetusega.
KERE :
Tugev, ristkülikukujulise formaadiga. Kere pikkus on korrektses kooskõlas kõrgusega ning harmooniline
üldmuljega.
Selg : Sirge, lihaseline ja tugev.
Nimmepartii (lanne) : Lai ja lihaseline.
Laudjas : Parajalt lühike ja lai, veidi laskuv, hästi lihaseline.
Rindkere : Pikk, sügav, hästi kumerdunud.
Kõht : Vaid kergelt üles tõmmatud.
SABA :
Kõrge asetusega, selja kohale keerduv ja selga puudutades.
JÄSEMED:
ESIJÄSEMED :
Esijalad on tugevad ning eestvaates sirged ja paralleelsed.
Normaalsed nurgad.
Õlad : Kaldus asetusega, lihaselised.
Lisavarbad : Peavad olema arenenud topeltvarvastena.
Esikäpad : Üsna ovaalsed, varbad on hästi kumerad ja tugevasti kokku surutud, hästi arenenud padjanditega.
TAGAJÄSEMED :
Tagajalad on tugevad ja tagantvaates sirged ning paralleelsed. Normaalsed nurgad.
Reied : Laiad ja hästi lihaselised.
Lisavarbad : Hästi arenenud, soovitavalt topeltkannused.
Tagakäpad : Samasugused nagu esikäpad.
LIIKUMINE :
Nõtkust ja vastupidavust avaldav liikumine hea tõukega ning väsimatu ulatusega.
KARVKATE:
Tihe ja erakordselt ilmastikukindel kahekihiline karvkate.
KARV :
Esineb kahte tüüpi karvkatet:
a) Lühikarvaline: Keskmise pikkusega, üsna karm
kattekarv koos tiheda, pehme alusvillaga. Karv on lühem näo-osas, pea peal, kõrvadel ja jalgade
esikülgedel, pikem on karv kaelal, rinnal ja reite
tagaküljel. Saba on koheva karvaga, kusjuures karvapikkus on vastavuses kogu ülejäänud karvkattega.
b) Pikakarvaline : Kattekarv on pikem kui lühikarvalisel variatsioonil, üsna karm, tiheda, pehme alusvillaga. Karv
on lühem näo-osas, pea peal, kõrvadel ja jalgade esikülgedel, pikem on karv kaelal, rinnal ja reite tagaküljel.
Saba on silmatorkavalt koheva karvaga.
VÄRVUS :
Soovitavad on mõned sellised värvused, millede puhul
mingi kindel värv on valitsev. Valitsevateks värvideks on:
- kõrbevärvus mitmesuguses toonis kreemikast kuni
- Šokolaadipruun.
- Hall.
- Must.
Valitseva värviga koos esineb alati ka valge, mis paikneb kõige sagedamini järgmiste, ebakorrapäraste
värvimärgistena: lauk või osaliselt valge näo-osa, kaelusena, rinnal, kämmaldel ja pöidadel erineva
kõrguseni ja sabatipus. Enamal juhul on kogu koera alapool koonu alt kuni sabatipuni heledamat tooni.
Kõrbevärvi ja hallidel koertel on sageli must mask, kattekarvadel mustad tipud ning tavaliselt ka üksikuid musti karvu. Mustadel (kolmevärvilistel) koertel on must karv ülevalpool nimetatud valgete värvimärgistega ja traditsiooniliste erinevat tooni kõrbevärvi piirdemärgistega põskedel, silmade kohal (kulmudel) ja jalgadel. Lubatud on ka eespool nimetatud värvi laigud valgel taustavärvil (laigulisus). Igal juhul ei või valge värv olla ülekaalukalt valitsev.
SUURUS :
Ideaalne suurus : isastel : 46 cm,
emastel : 42 cm.
Märksõnad:
Tagasi
