Jaapani chin

Ta on koer, kes pole üldsegi koera moodi, vaid sarnaneb pigem imperaatori aia kaunite lilledega. Jaapanlased on teda iidsetest aegadest peale pidanud kőige püha ja imelise kehastuseks.

Vőimatu on lőpuni mőista lilli, merd ja päikest, vőimatu on lőpuni tunda Idamaa loodust ja tőusva päikese maa rahvast, kellele me oleme tänuvőlgu selle saladusliku ime, jaapani chin'i, loomise eest.

Iidsetel aegadel olid chin'id ainult imperaatorliku perekonna privileeg, keda hoiti lossides ja pühakodades. Kőige väiksemad isendid elasid puurides nagu linnud, niiet imperaatori pilk vőis neid vaadates puhata, ning őukonna daamid kandsid tillukesi chin'e kimono laiades varrukates. Kőrvalistel oli keelatud neid loomi puudutada, sest seda peeti raskeimaks kuriteoks ja karistati surmanuhtlusega.

Tänapäeva Jaapanis on väga prestiizne chin'i omada, kuid see on üpris kallis ja seda tőugu koera saab endale muretseda vaid rangete ettekirjutuste ja protezeede alusel. Chinide maalt väljaviimine on tänapäevani keelatud ning vőimalik ainult juhul, kui koer on kingitud ametlikult Jaapani valitsuse erilise tähelepanu avaldusena. Ka ajalooliselt on vőimalik näha, et chin'ide väljaviimine Jaapanist oli seotud diplomaatiliste huvidega.

XIX sajandil sattus Jaapan Ameerika ja Venemaa majanduslikku huvisfääri, sest ta asus teel, mis viis San Franciskost Shanhaisse. 1852.aastal tegi Ameerikast pärinev ekspeditsioon visiidi seni vaenulikku Jaapanisse. Samal ajal väljus Venemaalt eskaader admiral Putjatini juhtimisel, et jälgida Venemaa huvide säilimist regioonis.

Mőlemad ekspeditsioonid said peale majanduslike ja poliitiliste saavutuste suure au osaliseks: imperaatorlikuks kingituseks olid kallihinnalised jaapani chin'id.

Jaapani chin on imelise välimusega, tilluke, väga liikuv, 18-28 sentimeetrise turjakőrguse ja kehapikkusega koerake. Jaapani chin'i välimus on endasse koondanud kogu Jaapani looduse ilu, rahvuse iseloomu ja iidse Jaapani atmosfääri.

Kui te vaatate chin'i tähelepanelikult, näete temas tőelist Jaapani sődalast-samuraid laia rinna, kitsa puusa ja libiseva liikumisega. Pikakarvaline ilukrae, mis langeb őlgadele, taga pikk maani seelik - kas pole see mitte kimono? Pikk karv kergelt väljapoole pööratud käpakeste varvaste vahel ja kerge samm - see on rahvuslikes jalanőudes, getades, sibav jaapanlane.

Pikad mustad kőrvad ja lai valge joon laubal - kas pole see mitte vőitleva sődalase pügatud pealagi ja pikad lendlevad juuksed? Aga iseloom? See on tőelise vőitleja oma. Chin peaaegu ei haugu ega käratse, kuid vähimagi ohu puhul astub ta oma peremehe kaitseks välja, kuulutades seda sőjakisaga, millel pole midagi ühist haukumisega, pigem on see vihase tiigri hääl.

Seejuures on tema liigutused lühikesed, järsud, täpsed ja kiired kui välk.

Ideaalne chin - see on suurte, kőőrdis silmadega chin, kusjuures kőőrdis silmad ei ole mitte ainult idamaine eksootika, vaid tähistab selle tőu ajaloolist funktsiooni - maandada inimese stressi. On ju teada, et silmast-silma pilk tähendab loomariigis ähvardust ja hädaohtu ning kutsub esile vaid pinge ja ettevaatlikkuse.

Iidsed jaapanlased pidasid chin'i silitamist inimese biovälja energiat taastavaks ning seetőttu on see väike Jaapani ime oma peremehele kui igapäevane elustav ravim.

Chin on väga tähelepanelik ja truu ning otsib endale alati koha peremehe läheduses. Nagu linnud nii armastavad ka nemad istuda kőrgel, kas diivani vői autoistme seljatoel vői triigitud pesu virnal, ning jälgida sealt ümbritsevat.

Mőnikord tundub, et nad teavad kőike inimestest paremini ning mőistavad sügavamalt asjade tuuma.

Ümbritsev huvitab neid ainult sellelt seisukohalt, mis puudutab tema armastatud peremehel heaolu.
Tihtipeale suhtuvad nad peremehesse kui lapsesse, kannatavad tema tujusid ja kapriise: kui őues on paha ilm, mőistavad nad, et täna peavad nad oma vajadused ajalehele tegema; peremees püüab neid kostitada ainult enda seisukohalt maiustusega, chin vaatab ja nagu küsib: "Kas seda süüakse? Hea küll, kui te nii väga palute..".

Kui peremees ta reisile kaasa vőtab, kannatab ta nii palavust kui külma ning ei väljenda kunagi oma rahulolematust ega torise.

Veider, kuid inimesed ei pea chin'e tänaval harilikult koerteks, kuid keegi ei möödu neist ükskőikselt. Chin'id kutsuvad esile positiivseid emotsioone peaaegu kőigil inimestel.

Chin'iga vőib minna restorani, muuseumi vői sőita välismaale, lennata lennukis, elada hotellis, sőita elektrirongi vői bussiga suvilasse, sest harilikult ei ütle keegi:"Koeraga ei tohi". Kui Teil on kaenla all chin, on teile kindlustatud üleüldine vaimustus.