Lőuna-Vene lambakoera ajalugu ulatub 18. sajandi keskpaika, mil Hispaania alustas Merino- tőugu lammaste ulatuslikku eksporti Venemaale, esialgu Krimmi regiooni. Kuna lambaid transporditi maismaad mööda, kuni 2500-8000 pealiste karjadena, saatsid lambaid väikesed lambakoerad. Kohapeal selgus aga, et lammastega kaasa tulnud lambakoerad on kohalike olude jaoks liiga väikesed - lambakarja kaitsmiseks huntide ja teiste kiskjate eest oli vaja suuremaid ja vőimsamaid lambakoeri. Nii hakati väikeseid lambakoeri ristama Krimmi kohalike koeratőugudega, nagu Tartar (Kaukaasia) lambakoer, Krimmi Greyhound ja Ungari komandor.Aastaks 1850 oli Lőuna-Vene lambakoer juba üsna laialt levinud. Iga 1000 lamba kohta kasutati nelja-viite koera. Kokku arvatakse tol ajal olevat umbes 2000 Lőuna-Vene lambakoera. Lőuna-Vene lambakoerast sai kultusobjekt, kelle väärtus küündis tőupuhta ratsahobuse tasemeni. Vene Revolutsiooni ajal sai Krimmi piirkond tugevasti kannatada. Enamus koertest hävis vői varastati. Paljud lasti maha, kuna nad ei vőtnud uusi omanikke omaks.
Lőuna-Vene lambakoer on tänase päevani säilinud ainult tänu kuulsale bioloogiaprofessorile A. Braunerile, kes Krimmi saabudes leidis eest mőned noored Lőuna-Vene lambakoerad. Koos sőjaväe kennelite, lambakarjuste ning teiste entusiastidega hakkas energiline professor tőugu taastama.
Hiljem on Lőuna-Vene lambakoera veel kahel korral komandoriga ristatud. Lőuna-Vene lambakoer jagab maailma kaheks - minu ja vőőras. Nad on iseseisvad, intelligentsed, jäärapäised, dominantsed ja truud. Nad vőivad olla väga leebed ja őrnad, aga seda kőike omal ajal.
Nendel puudub vajadus kellegi meele järele olla ja nad vőtavad vastu omi otsuseid. Ei tohi unustada asjaolu, et algusaastatel toimuski valik iseseisvuse ja valveomaduste järgi. Lőuna-Vene lambakoera omanikud, kes ei anna endale aru selle tőu päritolust, iseloomust ja aretuse tagapőhjast, vőivad end aasta pärast tunda petetuna - ilusast valgest jääkarusarnasest kaisukarust on kasvanud vőimukas ja tige koer. Lőuna-Vene lambakoer vajab őrna, taktitundelist, kuid samas kindlameelset peremeest, hästi palju sotsialiseerumist ja tunnet, et ta on vőrdväärne pere liige. Ketikoerana ei tule tegelikult ükski koeratőug kőne alla, kuid Lőuna-Venelasele on kettipanek vőrdne surmamőistmisega. Lőuna-Vene lambakoer ei sobi korterisse.
Neile meeldib olla väljas, valvata oma territooriumi. Tavaolukorras on nad väga rahulikud ja malbed. Ohuolukorras näitavad aga enneolematut jőudu ja kiirust. Tulevane koeraomanik, kel pole aega vői tahtmist süüvida Lőuna-Vene lambakoera väga őrna hingeellu ning tegeleda tema kauni kasukaga, peaks otsustama mingi teise tőu kasuks. Lőuna-Vene lambakoera kasvatajana pole hullemat vaatepilti, kui ketti pandud, paljaks pöetud, arulageduseni tige Lőuna-Vene lambakoer, "tänu" kellele, kui juhtumisi oma kahe Lőuna-Venelasega kesklinna tänavatel "sotsialiseerume", on nii mőnigi kord meile teiselt poolt tänavat hőigatud: "Ärge tulge meile lähemale.
Need koerad ju söövad inimesi!" Samas pole meile suuremat komplimenti, kui lastega perekond meie suurt isast Lőuna-Venelast Jussi ühel järjekordsel näitusel tunni jagu kaisutas, musitas, igasugu küsimusi esitas ja teda Eesti esimeseks Bobtailiks pidas.
Tekst: Rita Valdna-Pruel, Kennel Ribessita
Tõustandard
PÄRITOLU: Venemaa.
KASUTUS: Lambakoer
FCI KLASSIFIKATSIOON:
Rühm 1
Lamba- ja karjakoerad (välja arvatud šveitsi alpi karjakoerad).
Alarühm 1.1
Lambakoerad.
Töökatseteta.
Venemaa lõunaosast pärit owtcharka on võimsa kehaehitusega, keskmisest suurema kasvuga, ta on
raevukas ja usaldamatu võõraste suhtes, vähenõudlik ja kohaneb hästi erinevates kliimaoludes ning
temperatuuridel.
ÜLDMULJE :
Võimas, kuiv, massiivse struktuuriga luustikuga ja tugevalt arenenud lihastikuga.
Sootüüp : Väga selged soolised tunnused. Isased on palju vapramad, tugevamad ja massivsemad kui emased.
OLULISED PROPORTSIOONID :
- luustiku indeks: isased 17 – 19 emased 16 – 18
- pikkuse indeks (formaat) : 108 – 110.
KÄITUMINE / ISELOOM :
Kõrgema närvitalituse tüüp on aktiivne, tugev, tasakaalustatud, elav. Domineeriv reaktsioon – aktiivne
kaitsereaktsioon.
PEA :
Pikliku kujuga ja suhteliselt laia näo-piirkonnaga. Nii kuklakühm kui ka kulmukaared on tugevalt väljendunud.
Laubalt koonule üleminek on vaevumärgatav. Ninapeegel on suur ja must.
Hambad : Valged, suured, tihedalt üksteise kõrval.
Lõikehambad on korrapärases reas ja sulguvad kääritaolise hambumusega.
Kõrvad : Suhteliselt väikesed, kolmnurgakujulised, rippuvad.
Silmad : Ovaalse kujuga, horisontaalse asetusega, tumedad; silmalaud on tihked ja tihedalt liibuvad.
KAEL :
Kuiv, lihaseline, mõõduka pikkusega, kõrge asetusega.
KERE :
Turi : Märgatav, kuid mitte liiga kõrge.
Selg : Sirge ja tugev.
Nimme (lanne) : Lühike, lai, ümardunud.
Rindkere : Mõõduka laiusega, veidi lamedate külgedega,
sügav.
Kõht : Mõõdukalt üles tõmmatud.
Käpad (esi- ja tagakäpad) : Ovaalsed, tugevad, hästi kumerad, kaetud pika karvaga.
LIIKUMINE :
Liikumine peab olema vaba ja pika ulatusega. Sellele tõule loomulik liikumisviis on hoogne traav ja galopp. Traavil liiguvad jalad piki sirgjoont, mis kiiruse kasvades läheneb keskteljele. Nii esi- kui tagajäsemete liigesenurgad sirutuvad vabalt.
KARVKATE:
KARV : Pikk (10 – 15 cm), jämedakoeline, tihe, kore, sama pikkusega nii peas, kerel, jäsemetel kui ka sabas, koos hästiarenenud aluskarvaga.
VÄRVUS : Enamasti on valge, kuid esineb ka valget kollasega, õlekarva, hallikat (tuhkjashall) ja teisi halli varjundeid; valget kergete hallikate märgistega, hallitähnilist.
SUURUS :
Turjakõrgus : isased : alates 65 cm.
emased : alates 62 cm.
PÄRITOLU: Venemaa.
KASUTUS: Lambakoer
FCI KLASSIFIKATSIOON:
Rühm 1
Lamba- ja karjakoerad (välja arvatud šveitsi alpi karjakoerad).
Alarühm 1.1
Lambakoerad.
Töökatseteta.
Venemaa lõunaosast pärit owtcharka on võimsa kehaehitusega, keskmisest suurema kasvuga, ta on
raevukas ja usaldamatu võõraste suhtes, vähenõudlik ja kohaneb hästi erinevates kliimaoludes ning
temperatuuridel.
ÜLDMULJE :
Võimas, kuiv, massiivse struktuuriga luustikuga ja tugevalt arenenud lihastikuga.
Sootüüp : Väga selged soolised tunnused. Isased on palju vapramad, tugevamad ja massivsemad kui emased.
OLULISED PROPORTSIOONID :
- luustiku indeks: isased 17 – 19 emased 16 – 18
- pikkuse indeks (formaat) : 108 – 110.
KÄITUMINE / ISELOOM :
Kõrgema närvitalituse tüüp on aktiivne, tugev, tasakaalustatud, elav. Domineeriv reaktsioon – aktiivne
kaitsereaktsioon.
PEA :
Pikliku kujuga ja suhteliselt laia näo-piirkonnaga. Nii kuklakühm kui ka kulmukaared on tugevalt väljendunud.
Laubalt koonule üleminek on vaevumärgatav. Ninapeegel on suur ja must.
Hambad : Valged, suured, tihedalt üksteise kõrval.
Lõikehambad on korrapärases reas ja sulguvad kääritaolise hambumusega.
Kõrvad : Suhteliselt väikesed, kolmnurgakujulised, rippuvad.
Silmad : Ovaalse kujuga, horisontaalse asetusega, tumedad; silmalaud on tihked ja tihedalt liibuvad.
KAEL :
Kuiv, lihaseline, mõõduka pikkusega, kõrge asetusega.
KERE :
Turi : Märgatav, kuid mitte liiga kõrge.
Selg : Sirge ja tugev.
Nimme (lanne) : Lühike, lai, ümardunud.
Rindkere : Mõõduka laiusega, veidi lamedate külgedega,
sügav.
Kõht : Mõõdukalt üles tõmmatud.
Käpad (esi- ja tagakäpad) : Ovaalsed, tugevad, hästi kumerad, kaetud pika karvaga.
LIIKUMINE :
Liikumine peab olema vaba ja pika ulatusega. Sellele tõule loomulik liikumisviis on hoogne traav ja galopp. Traavil liiguvad jalad piki sirgjoont, mis kiiruse kasvades läheneb keskteljele. Nii esi- kui tagajäsemete liigesenurgad sirutuvad vabalt.
KARVKATE:
KARV : Pikk (10 – 15 cm), jämedakoeline, tihe, kore, sama pikkusega nii peas, kerel, jäsemetel kui ka sabas, koos hästiarenenud aluskarvaga.
VÄRVUS : Enamasti on valge, kuid esineb ka valget kollasega, õlekarva, hallikat (tuhkjashall) ja teisi halli varjundeid; valget kergete hallikate märgistega, hallitähnilist.
SUURUS :
Turjakõrgus : isased : alates 65 cm.
emased : alates 62 cm.
Märksõnad:
Tagasi
