Münsterlandi linnukoerad on pärit Saksamaalt. 1870-ndate aastate paiku olid Münsterimaal tuntud pikakarvalised saksa spanjelid (Wachtelhunde), kes olid tugeva välimusega, omasid erakordset jäljekindlust ning suutsid ka apporteerida. 1906. aastal otsis Hermann Löns Heidedichtist koos oma vendadega niinimetatud „punase hannoveri nõmmehagija“ (Roten Hannoverschen Heidebracke) allesjäänud isendeid.
Nad nimetasid neid „nõmmespanieliteks“ (Heidewachtel); vabahärra von Bevervörde-Lohburg ning ülemõpetaja Reitmann Burgsteinfurtist saavutasid samaaegselt oma liinaretusega esimesed tulemused.
Järgnevatel aastatel arenes Westfalis välja Dorsteri tüüp (der Dorsterer Schlag). 17. märtsil 1912 loodi siis Väikeste Münsterlandi seisukoerte Selts (Verband für kleine Münsterländer Vorstehhunde).
Selts sõnastas tookord oma eesmärgid järgmiselt: „Selts hakkab edendama mitmete aastakümnete jooksul Münsterlandis aretatud pikakarvalise väikese seisukoera kasutamist, puhtaverelisust ning kõrgaretust.“ Kirjalike tõutunnuste puudumine mõjus mõneks ajaks pärssivalt ka aretusele ning seltsitegevusele. Alates 1921.aastast hakati aretust läbi viima Dr. Friedrich Jungklausi koostatud tõustandardi järgi.
Münsterlandi linnukoeri kasutati jahil, seisukoertena. Väike Münsteri linnukoera kasutati ka koduvalvurina.
Münsterlandi linnukoera iseloomustab kőrge őppimisvőime ja töötahe. Nad on intelligentsed, sőbralikud, lojaalsed ja truud. Iseloomult on nad rahulikud, väljapeetud, kuigi armastavad palju liikumist, eriti muidugi metsas. Lastega ja teiste koertega saavad väga hästi läbi. Sobivad hästi perekoeraks.
Münsterlandi väike linnukoer on intelligentne ja õppimisvõimeline, temperamentne ja meeldiva, püsiva
iseloomuga; inimeste suhtes tähelepaneliku, sõbraliku põhiolemusega (perekõlbulik), hea sotsiaalse sobivusega ja juhi järgi orienteerumise võimega (koostöövõimeline), kirgliku, kestva saagihimuga mitmesugustel jahiviisidel, samuti hea närviga ning ulukikindlusega.
Münsterlandi väikese linnukoera turjakőrgus on 50-56 cm, karvkate on keskmise pikkusega, kergelt lainjas, tihe, värvuselt valge pruunide märgidega.
Tõustandard
PÄRITOLU: Saksamaa
KASUTUS: Mitmekülgselt kasutatav jahiotstarbeline koer.
FCI KLASSIFIKATSIOON:
Rühm 7.
Seisukoerad.
Alarühm 7.1.2.
Kontinentaalsed seisukoerad; spanjeli tüüpi linnukoerad.
Töökatsetega
ÜLDMULJE :
Keskmisekasvuline, tugev ja harmoonilise kehaehitusega koer, kellel on lisaks suursugususele ja elegantsusele ka tasakaalustatud proportsioonid. Suursugune pea.
Väljasirutatud asendis on tal sujuvad keha piirjooned ja madalale hoiduv saba. Tema esijalad on hästi
narmastatud, tagajalad pükstega ning sabas on selgelt väljendunud vimplikujuline karvanarmastus.
Koera läikiv karv peab olema sile kuni kergelt laines, tihe ning mitte liiga pikk. Liikumine on harmooniline ja hea ulatusega.
OLULISED PROPORTSIOONID :
- Kerepikkus mõõdetuna rinnakupidemest kuni istmikunukini võib ületada turjakõrgust kõige enam 5
cm võrra.
- Koljuosa pikkus kuklakühmust kuni laubalõikeni vastab koonuosa pikkusele laubalõikest kuni
ninapeeglini.
KÄITUMINE / ISELOOM :
Väike münsterlandi linnukoer on intelligentne ja õppimisvõimeline, temperamentne ja meeldiva, püsiva
iseloomuga; inimeste suhtes tähelepaneliku, sõbraliku põhiolemusega (perekõlbulik), hea sotsiaalse sobivusega ja juhi järgi orienteerumise võimega (koostöövõimeline), kirgliku, kestva saagihimuga mitmesugustel jahiviisidel, samuti hea närviga ning ulukikindlusega.
PEA:
Pea ja ilme rõhutavad tüüpi.
PEAPIIRKOND :
Suursugune, kuiv, tasane kuni veidi kumerdunud.
Üleminek laubalt koonule : Mõõdukalt väljendunud kuid igal juhul selgelt märgatav.
NÄOPIIRKOND :
Ninapeegel : Ühevärviliselt pruun.
Koon : Tugev, pikk, sirge koonuseljaga.
Mokad : Lühikesed, tihedalt teineteise vastu liibuvad, hästi pigmenteerunud – ühevärviliselt pruunid.
Lõuad / Hambad : Suured valged hambad. Tugevad lõuad korrapäraste ja täiskomplektsete kääritaolises
hambumuses hammastega, kusjuures ülemised lõikehambad katavad vahet jätmata alumisi lõikehambaid
ning hambad väljuvad lõualuust otse. Hambavalemi kohaselt 42 hammast. Lubatud on kuni kaks puuduvat P1
või topelt-P1.
Põsed : Tugevad, hästi lihaselised.
Silmad : Keskmise suurusega, mitte väljapungituvad ega ka sügaval asetsevad. Võimalikult tumedad pruunid.
Silmalaud liibuvad tihedalt silmadele ja limaskestad on
kaetud.
Kõrvad : Laiad, kõrgele kinnitunud, hästi liibuvad, allapoole kitsenevad ning mitte üle suunurga ulatuvad.
KAEL :
Pikkuses ja üldmuljes harmooniline, kere suunas ühtlaselt
laienev. Kukal on hästi lihaseline ja kergelt kaarduv.
Tihedalt liibuv kaelanahk.
KERE:
Ülajoon : Sirge ja veidi laskuv.
Turi : Märgatav.
Selg : Tugev, hästi lihaseline. Seljalülide ogajätked peavad olema lihastega kaetud.
Nimme (lanne) : Lühike, lai, lihaseline.
Laudjas : Pikk ja lai, mitte lühike ja saba suunas vaid veidi laskuv, hästi lihaseline. Laiad tuharad.
Rindkere : Rohkem sügav kui lai, võimalikult pikalt taha ulatuva rinnakuluuga. Hästi kaardunud roided.
Alajoon ja kõht : Tahasuunas kulgev elegantselt kumerduv, kerge kaarjoon, kuiv.
SABA:
Kõrge asetusega ja pika narmaskarvaga, tüveosast tugev ja seejärel ahenev, keskmise pikkusega. Rahulikus olekus allapoole rippuvas asendis, liikumisel horisontaalne ja mitte liiga kõrgele üle seljajoone tõusev, kergelt kaarduv ja viimase kolmandiku osas ülespoole suunatud.
JÄSEMED:
ESIJÄSEMED :
Üldine : Jalad on eestvaates sirged ja võimalikult paralleelsed, külgvaates kindlalt kere all asetsevad.
Vahemaa maast küünarnukkideni on ligikaudu sama suur vahemaaga küünarnukkidest turjani.
Õlad : Hästi liibuvad labaluud, tugevate lihastega. Labaluu ja õlavarreluu vaheline nurk on umbes 90°.
Õlavarred : Võimalikult pikad, heade lihastega.
Küünarnukid : Kerele liibuvad, mitte välja- ega sissepoole pööratud. Õlavarre ja küünarvarre vahele moodustub hea nurk.
Küünarvarred : Tugevate luudega ja püstise asetusega.
Randmeliigesed : Tugevad.
Kämblad : Mõõdukalt ettepoole kaldus.
Esikäpad : Ümarad ja kumerad, tihedalt kokkusurutud varvastega ja piisavalt paksude, sitkete, vastupidavate
käpapadjanditega, ilma liiga lopsaka karvastuseta. Asetsevad paralleelselt, nii seismisel kui ka liikumisel
välja- või sissepoole pöördumata.
TAGAJÄSEMED :
Üldine : Tagantvaates sirged ja paralleelsed. Korrektsed põlve- ja kannaliigeste nurgad. Tugevad luud.
Reied : Pikad, laiad ja lihaselised, tuharad ja reied asetsevad hea nurga all.
Põlved : Tugevad, reie ja sääre vahel moodustub hea nurk.
Sääred : Pikad, lihaselised ja soonilised.
Kannaliigesed : Tugevad.
Pöiad : Lühikesed, püstise asetusega.
Tagakäpad : Ümarad ja kumerad, tihedalt kokkusurutud varvastega ja piisavalt paksude, sitkete, vastupidavate käpapadjanditega, ilma liiga lopsaka karvastuseta.
Asetsevad paralleelselt, nii seismisel kui ka liikumisel välja- või sissepoole pöördumata.
LIIKUMINE :
Pika ulatusega, tugeva tõukega ja vastava sirutusega, nii esi- kui tagajalgade liikumine on sirgejooneline ja paralleelne; seejuures hästi väljasirutatud hoiakuga. Ebasoovitav on küliskäik.
NAHK :
Tihkelt liibuv, ilma nahavoltideta.
KARVKATE:
KARV :
Tihe, keskmise pikkusega, siledast kuni veidi laineliseni, tihedalt liibuv, veekindel. Liigne karvapikkus ei tohi peita keha piirjooni.
Karvatihedus peab pakkuma võimalikult head kaitset ilmastiku ja maastiku mõjude ning vigastuste vastu.
Lühikarvalised siledad kõrvad on viga. Esijalgadel on karvanarmastus, tagajalgadel on kuni kannaliigesteni
karvapüksid, saba on pika narmaskarvaga ja valge sabaotsaga, ebasoovitav on rikkalik ja kohev rinnakarv.
VÄRVUS :
Pruun-valge ja pruun-kimmel koos pruunide laikudega, - mantliga, -täppidega, lubatud on lauk; võimalik on
kõrbpiirdemärgiste esinemine koonul, silmade kohal ja päraku piirkonnas (Jungklaus’i märgised).
SUURUS ja KEHAKAAL :
Turjakõrgus : Isased : 54 cm.
Emased: 52 cm.
Lubatud hälvetega pluss/miinus 2 cm.
Järgnevatel aastatel arenes Westfalis välja Dorsteri tüüp (der Dorsterer Schlag). 17. märtsil 1912 loodi siis Väikeste Münsterlandi seisukoerte Selts (Verband für kleine Münsterländer Vorstehhunde).
Selts sõnastas tookord oma eesmärgid järgmiselt: „Selts hakkab edendama mitmete aastakümnete jooksul Münsterlandis aretatud pikakarvalise väikese seisukoera kasutamist, puhtaverelisust ning kõrgaretust.“ Kirjalike tõutunnuste puudumine mõjus mõneks ajaks pärssivalt ka aretusele ning seltsitegevusele. Alates 1921.aastast hakati aretust läbi viima Dr. Friedrich Jungklausi koostatud tõustandardi järgi.
Münsterlandi linnukoeri kasutati jahil, seisukoertena. Väike Münsteri linnukoera kasutati ka koduvalvurina.
Münsterlandi linnukoera iseloomustab kőrge őppimisvőime ja töötahe. Nad on intelligentsed, sőbralikud, lojaalsed ja truud. Iseloomult on nad rahulikud, väljapeetud, kuigi armastavad palju liikumist, eriti muidugi metsas. Lastega ja teiste koertega saavad väga hästi läbi. Sobivad hästi perekoeraks.
Münsterlandi väike linnukoer on intelligentne ja õppimisvõimeline, temperamentne ja meeldiva, püsiva
iseloomuga; inimeste suhtes tähelepaneliku, sõbraliku põhiolemusega (perekõlbulik), hea sotsiaalse sobivusega ja juhi järgi orienteerumise võimega (koostöövõimeline), kirgliku, kestva saagihimuga mitmesugustel jahiviisidel, samuti hea närviga ning ulukikindlusega.
Münsterlandi väikese linnukoera turjakőrgus on 50-56 cm, karvkate on keskmise pikkusega, kergelt lainjas, tihe, värvuselt valge pruunide märgidega.
Tõustandard
PÄRITOLU: Saksamaa
KASUTUS: Mitmekülgselt kasutatav jahiotstarbeline koer.
FCI KLASSIFIKATSIOON:
Rühm 7.
Seisukoerad.
Alarühm 7.1.2.
Kontinentaalsed seisukoerad; spanjeli tüüpi linnukoerad.
Töökatsetega
ÜLDMULJE :
Keskmisekasvuline, tugev ja harmoonilise kehaehitusega koer, kellel on lisaks suursugususele ja elegantsusele ka tasakaalustatud proportsioonid. Suursugune pea.
Väljasirutatud asendis on tal sujuvad keha piirjooned ja madalale hoiduv saba. Tema esijalad on hästi
narmastatud, tagajalad pükstega ning sabas on selgelt väljendunud vimplikujuline karvanarmastus.
Koera läikiv karv peab olema sile kuni kergelt laines, tihe ning mitte liiga pikk. Liikumine on harmooniline ja hea ulatusega.
OLULISED PROPORTSIOONID :
- Kerepikkus mõõdetuna rinnakupidemest kuni istmikunukini võib ületada turjakõrgust kõige enam 5
cm võrra.
- Koljuosa pikkus kuklakühmust kuni laubalõikeni vastab koonuosa pikkusele laubalõikest kuni
ninapeeglini.
KÄITUMINE / ISELOOM :
Väike münsterlandi linnukoer on intelligentne ja õppimisvõimeline, temperamentne ja meeldiva, püsiva
iseloomuga; inimeste suhtes tähelepaneliku, sõbraliku põhiolemusega (perekõlbulik), hea sotsiaalse sobivusega ja juhi järgi orienteerumise võimega (koostöövõimeline), kirgliku, kestva saagihimuga mitmesugustel jahiviisidel, samuti hea närviga ning ulukikindlusega.
PEA:
Pea ja ilme rõhutavad tüüpi.
PEAPIIRKOND :
Suursugune, kuiv, tasane kuni veidi kumerdunud.
Üleminek laubalt koonule : Mõõdukalt väljendunud kuid igal juhul selgelt märgatav.
NÄOPIIRKOND :
Ninapeegel : Ühevärviliselt pruun.
Koon : Tugev, pikk, sirge koonuseljaga.
Mokad : Lühikesed, tihedalt teineteise vastu liibuvad, hästi pigmenteerunud – ühevärviliselt pruunid.
Lõuad / Hambad : Suured valged hambad. Tugevad lõuad korrapäraste ja täiskomplektsete kääritaolises
hambumuses hammastega, kusjuures ülemised lõikehambad katavad vahet jätmata alumisi lõikehambaid
ning hambad väljuvad lõualuust otse. Hambavalemi kohaselt 42 hammast. Lubatud on kuni kaks puuduvat P1
või topelt-P1.
Põsed : Tugevad, hästi lihaselised.
Silmad : Keskmise suurusega, mitte väljapungituvad ega ka sügaval asetsevad. Võimalikult tumedad pruunid.
Silmalaud liibuvad tihedalt silmadele ja limaskestad on
kaetud.
Kõrvad : Laiad, kõrgele kinnitunud, hästi liibuvad, allapoole kitsenevad ning mitte üle suunurga ulatuvad.
KAEL :
Pikkuses ja üldmuljes harmooniline, kere suunas ühtlaselt
laienev. Kukal on hästi lihaseline ja kergelt kaarduv.
Tihedalt liibuv kaelanahk.
KERE:
Ülajoon : Sirge ja veidi laskuv.
Turi : Märgatav.
Selg : Tugev, hästi lihaseline. Seljalülide ogajätked peavad olema lihastega kaetud.
Nimme (lanne) : Lühike, lai, lihaseline.
Laudjas : Pikk ja lai, mitte lühike ja saba suunas vaid veidi laskuv, hästi lihaseline. Laiad tuharad.
Rindkere : Rohkem sügav kui lai, võimalikult pikalt taha ulatuva rinnakuluuga. Hästi kaardunud roided.
Alajoon ja kõht : Tahasuunas kulgev elegantselt kumerduv, kerge kaarjoon, kuiv.
SABA:
Kõrge asetusega ja pika narmaskarvaga, tüveosast tugev ja seejärel ahenev, keskmise pikkusega. Rahulikus olekus allapoole rippuvas asendis, liikumisel horisontaalne ja mitte liiga kõrgele üle seljajoone tõusev, kergelt kaarduv ja viimase kolmandiku osas ülespoole suunatud.
JÄSEMED:
ESIJÄSEMED :
Üldine : Jalad on eestvaates sirged ja võimalikult paralleelsed, külgvaates kindlalt kere all asetsevad.
Vahemaa maast küünarnukkideni on ligikaudu sama suur vahemaaga küünarnukkidest turjani.
Õlad : Hästi liibuvad labaluud, tugevate lihastega. Labaluu ja õlavarreluu vaheline nurk on umbes 90°.
Õlavarred : Võimalikult pikad, heade lihastega.
Küünarnukid : Kerele liibuvad, mitte välja- ega sissepoole pööratud. Õlavarre ja küünarvarre vahele moodustub hea nurk.
Küünarvarred : Tugevate luudega ja püstise asetusega.
Randmeliigesed : Tugevad.
Kämblad : Mõõdukalt ettepoole kaldus.
Esikäpad : Ümarad ja kumerad, tihedalt kokkusurutud varvastega ja piisavalt paksude, sitkete, vastupidavate
käpapadjanditega, ilma liiga lopsaka karvastuseta. Asetsevad paralleelselt, nii seismisel kui ka liikumisel
välja- või sissepoole pöördumata.
TAGAJÄSEMED :
Üldine : Tagantvaates sirged ja paralleelsed. Korrektsed põlve- ja kannaliigeste nurgad. Tugevad luud.
Reied : Pikad, laiad ja lihaselised, tuharad ja reied asetsevad hea nurga all.
Põlved : Tugevad, reie ja sääre vahel moodustub hea nurk.
Sääred : Pikad, lihaselised ja soonilised.
Kannaliigesed : Tugevad.
Pöiad : Lühikesed, püstise asetusega.
Tagakäpad : Ümarad ja kumerad, tihedalt kokkusurutud varvastega ja piisavalt paksude, sitkete, vastupidavate käpapadjanditega, ilma liiga lopsaka karvastuseta.
Asetsevad paralleelselt, nii seismisel kui ka liikumisel välja- või sissepoole pöördumata.
LIIKUMINE :
Pika ulatusega, tugeva tõukega ja vastava sirutusega, nii esi- kui tagajalgade liikumine on sirgejooneline ja paralleelne; seejuures hästi väljasirutatud hoiakuga. Ebasoovitav on küliskäik.
NAHK :
Tihkelt liibuv, ilma nahavoltideta.
KARVKATE:
KARV :
Tihe, keskmise pikkusega, siledast kuni veidi laineliseni, tihedalt liibuv, veekindel. Liigne karvapikkus ei tohi peita keha piirjooni.
Karvatihedus peab pakkuma võimalikult head kaitset ilmastiku ja maastiku mõjude ning vigastuste vastu.
Lühikarvalised siledad kõrvad on viga. Esijalgadel on karvanarmastus, tagajalgadel on kuni kannaliigesteni
karvapüksid, saba on pika narmaskarvaga ja valge sabaotsaga, ebasoovitav on rikkalik ja kohev rinnakarv.
VÄRVUS :
Pruun-valge ja pruun-kimmel koos pruunide laikudega, - mantliga, -täppidega, lubatud on lauk; võimalik on
kõrbpiirdemärgiste esinemine koonul, silmade kohal ja päraku piirkonnas (Jungklaus’i märgised).
SUURUS ja KEHAKAAL :
Turjakõrgus : Isased : 54 cm.
Emased: 52 cm.
Lubatud hälvetega pluss/miinus 2 cm.
Märksõnad:
Tagasi
