Kahjuks on Tosa aka Tosa Inu ajalugu kuni 19. sajandi keskpaigani ähmane, sest alles siis hakkas Tosa sihikindel aretustöö. Varasemast ajast vőime lugeda, et Tosa oli samuraide sőjakoer ja teda kutsuti ka 'neljajalgseks samuraiks', ent kui edasist ajalugu vaadata, siis tekib küsimus, kas see kehtib ikkagi selle koera kohta, keda me tänapäeval Tosa Inuna tunneme.Tosa Inu sai oma nime Tosa valla järgi, kus koertevőitlus oli suure au sees ja kus 'uue' Tosa aretamine suurel määral toimus.
Jaapani Kennelliit klassifitseerib Tosa Inu seltsikoeraks. Tegelikult kasutatakse teda Jaapanis peamiselt vőitluskoerana (ainult isaseid Tosasid), vőitluskoertel on sama karmid ja pikaajalise traditsiooniga reeglid nagu sumomaadluses ning vőitjad, ei saa mainimata jätta, on pea sama suure au sees nagu edukad sumomaadlejad.
Tosa Inu on südamlik, sőnakuulelik ja intelligentne koer. Ta őpib kiiresti, on vaikne ja kodus suhteliselt vähe tähelepandav. Lastega saab ta hästi läbi, kuigi tänu suurusele peab olema ettevaatlik - oma mängudega vőib ta lapsele viga teha.
Sama kehtib Tosa kutsika kohta - Tosa kutsikapőlve mängud on ohtlikud ka täiskasvanule, sest kutsikana ei ole veel piir mängu ja viga tegemise vahele välja arenenud.
Tosa on suurepärane kaitsja, vőőraid tunnistab ta peremehele meelehea tegemiseks, aga sőprusest vőőrastega hoidub. Väiksele loomadele ei tee Tosa viga - samurai-koodeks kehtib siin edasi. Küll aga vőib tősiseid probleeme tulla teiste koertega, kes on Tosa kasvu - koertevőitluse instinkt on Tosale sisse ehitatud. Seepärast peab Tosat juba kutsikast peale teiste koertega harjutama, et vähegi koertevaenu vähendada.
Tosa ei haugu. Ta näitab oma rahulolematust välja hambaid plagistades. Ka see manitseb ettevaatlikkusele, sest näiteks täites oma kaitsefunktsiooni, ei saa rünnatav rünnakust enne teada, kui rünnak toimub - Tosa ründab ja vőitleb täielikus vaikuses.
Tänu oma iseloomule ei soovitata Tosat pidada teiste koertega koos, ka teise samasoolise Tosaga. Juhul, kui siiski peetakse, peab Tosa toitmine toimuma teistest eraldi, sest muidu vőib söömise asemel tulla hoopis kőva kaklus, mis sinu teisele koerale őnnetult vőib lőppeda.
Tosa on suur ja majesteetlik koer. Ta on kannatlik, rahulik ja vapper.
Tekst: Jaak, Mastiffid
Tõustandard
PÄRITOLU: Jaapan.
KASUTUS: Kunagine võitluskoer, käesoleval ajal valvekoer.
FCI KLASSIFIKATSIOON:
Rühm 2
Pinšerid, šnautserid, molossid ja šveitsi alpi karjakoerad O
Alarühm 2.2
Molossid. Dogilaadsed.
Töökatseteta.
LÜHIKENE AJALOOLINE ÜLEVAADE :
Koeravõitlused on olnud Jaapanis juba vanast ajast traditsioon, mis ulatub kuni neljateistkümnendasse
sajandisse tagasi. Algupärase kasutuse taandumisel on tosa aretatud shikoku-ken tõuga ristamisel läänelikuks tõuks. Ta kannab selle paikkonna nime, kus ta algselt aretatud oli, kuid sageli nimetatakse ka “jaapani mastifiks”.
Läänest pärit koeratõud, keda tosa loomisel aretuses kasutati, on bulldogid (1872), mastifid (1874), saksa
linnukoerad (1876) ja saksa dogid (1924); kõiki neid tõuge kasutati tõu parandamiseks vahelduva ristamise kaudu. Mitmetel väidetel nimetati ka bernhardiine ja bullterriereid, kuid nende tõugude kasutusaastad on teadmata. Tosale tüüpilisteks iseloomuomadusteks peetakse tema vastupidavust ja võitlusinstinkti, mis on omased molossidele ja esinevad tosal tema aretuses kasutatud tõugude mõjutusena.
ÜLDMULJE :
Suur koer, tugeva üldolemuse ning väärika käitumisega. Tal on rippuvad kõrvad, lühike karvkate, ruudukujuline koon ja tüvest jäme rippuv saba.
KÄITUMINE / ISELOOM :
Käitumise määravad kannatlikkus, tasakaalukus, kartmatus ja vaprus.
PEA :
PEAPIIRKOND :
Kolju : Lai.
Üleminek labalt koonule : Üsna markantne.
NÄOPIIRKOND :
Ninapeegel : Lai ja must.
Koon : Mõõduka pikkusega. Ninaselg on sirge.
Lõuad / Hambad : Nii üla- kui alalõuad on tugevad. Tugev kääritaoline hambumus.
Silmad : Suhteliselt väikesed, tumepruuni värvi; väärika ilmega.
Kõrvad : Suhteliselt väikesed ja õhukesed, kõrgel kolju külgedel asetsevad, rippuvad ja tihedalt põskedele
liibuvad.
KAEL :
Lihaseline, kaelalotiga.
KERE :
Turi : Kõrge.
Selg : Horisontaalne ja sirge.
Nimme (lanne) : Lai, lihaseline.
Laudjas : Ülaosast kergelt kumerduv.
Rindkere : Lai ja sügav, mõõdukalt kaardunud roided.
Kõht : Hästi üles tõmmatud.
SABA :
Tüvest jäme, tipu suunas ahenev. Kui saba on rippuvas asendis, siis ulatub see kannaliigesteni.
JÄSEMED
ESIJÄSEMED :
Õlad: Mõõdukalt kaldus asetusega.
Küünarvarred: Sirged, mõõduka pikkusega ja tugevad.
Randmeliigesed: Tugevad, veidi kaldus.
TAGAJÄSEMED :
Hästi arenenud lihased. Põlve- ja kannaliigesed on mõõdukalt nurgitunud, tugevad.
KÄPAD : Varbad on tihedalt kokku surutud; käpapadjandid on paksud ja elastsed; küüned on kõvad ja eelistatult tumedat värvi.
LIIKUMINE :
Energiline ja jõuline.
KARVKATE
KARV : Lühike, kõva ja tihe.
VÄRVUS : Punane, liivakarva, aprikoos, must, vöödiline. Tagasihoidlikud valged värvimärgised rinnal ja käppadel on lubatud.
SUURUS :
Turjakõrgus :
Minimaalsuurus isastel on 60 cm ja emastel on 55 cm.
PÄRITOLU: Jaapan.
KASUTUS: Kunagine võitluskoer, käesoleval ajal valvekoer.
FCI KLASSIFIKATSIOON:
Rühm 2
Pinšerid, šnautserid, molossid ja šveitsi alpi karjakoerad O
Alarühm 2.2
Molossid. Dogilaadsed.
Töökatseteta.
LÜHIKENE AJALOOLINE ÜLEVAADE :
Koeravõitlused on olnud Jaapanis juba vanast ajast traditsioon, mis ulatub kuni neljateistkümnendasse
sajandisse tagasi. Algupärase kasutuse taandumisel on tosa aretatud shikoku-ken tõuga ristamisel läänelikuks tõuks. Ta kannab selle paikkonna nime, kus ta algselt aretatud oli, kuid sageli nimetatakse ka “jaapani mastifiks”.
Läänest pärit koeratõud, keda tosa loomisel aretuses kasutati, on bulldogid (1872), mastifid (1874), saksa
linnukoerad (1876) ja saksa dogid (1924); kõiki neid tõuge kasutati tõu parandamiseks vahelduva ristamise kaudu. Mitmetel väidetel nimetati ka bernhardiine ja bullterriereid, kuid nende tõugude kasutusaastad on teadmata. Tosale tüüpilisteks iseloomuomadusteks peetakse tema vastupidavust ja võitlusinstinkti, mis on omased molossidele ja esinevad tosal tema aretuses kasutatud tõugude mõjutusena.
ÜLDMULJE :
Suur koer, tugeva üldolemuse ning väärika käitumisega. Tal on rippuvad kõrvad, lühike karvkate, ruudukujuline koon ja tüvest jäme rippuv saba.
KÄITUMINE / ISELOOM :
Käitumise määravad kannatlikkus, tasakaalukus, kartmatus ja vaprus.
PEA :
PEAPIIRKOND :
Kolju : Lai.
Üleminek labalt koonule : Üsna markantne.
NÄOPIIRKOND :
Ninapeegel : Lai ja must.
Koon : Mõõduka pikkusega. Ninaselg on sirge.
Lõuad / Hambad : Nii üla- kui alalõuad on tugevad. Tugev kääritaoline hambumus.
Silmad : Suhteliselt väikesed, tumepruuni värvi; väärika ilmega.
Kõrvad : Suhteliselt väikesed ja õhukesed, kõrgel kolju külgedel asetsevad, rippuvad ja tihedalt põskedele
liibuvad.
KAEL :
Lihaseline, kaelalotiga.
KERE :
Turi : Kõrge.
Selg : Horisontaalne ja sirge.
Nimme (lanne) : Lai, lihaseline.
Laudjas : Ülaosast kergelt kumerduv.
Rindkere : Lai ja sügav, mõõdukalt kaardunud roided.
Kõht : Hästi üles tõmmatud.
SABA :
Tüvest jäme, tipu suunas ahenev. Kui saba on rippuvas asendis, siis ulatub see kannaliigesteni.
JÄSEMED
ESIJÄSEMED :
Õlad: Mõõdukalt kaldus asetusega.
Küünarvarred: Sirged, mõõduka pikkusega ja tugevad.
Randmeliigesed: Tugevad, veidi kaldus.
TAGAJÄSEMED :
Hästi arenenud lihased. Põlve- ja kannaliigesed on mõõdukalt nurgitunud, tugevad.
KÄPAD : Varbad on tihedalt kokku surutud; käpapadjandid on paksud ja elastsed; küüned on kõvad ja eelistatult tumedat värvi.
LIIKUMINE :
Energiline ja jõuline.
KARVKATE
KARV : Lühike, kõva ja tihe.
VÄRVUS : Punane, liivakarva, aprikoos, must, vöödiline. Tagasihoidlikud valged värvimärgised rinnal ja käppadel on lubatud.
SUURUS :
Turjakõrgus :
Minimaalsuurus isastel on 60 cm ja emastel on 55 cm.
No thumbnails found
Märksõnad:
Tagasi
