Weimari linnukoera tekkeloo kohta on liikvel arvukalt teooriaid. Kindel on vaid niipalju, et Weimaraner’it, kelles siis veel leidus hästi palju jäljekoera verd, peeti Weimari õukonnas juba 19. sajandi esimesel kolmandikul.
Sajandi keskpaigani, siis kuni meie puhasaretuse alguseni, oli aretus peaaegu eranditult ainult Kesk- Saksamaa, eelkõige Weimari ja Thüringi piirkonna üksnes kasutusomadustest juhinduvate ametijäägrite ja metsnike käes. Kui jäljekoerte päevad said loetud, ristati neid koeri ka kanakoertega ja aretati neid ristandeid edasi. Alates umbes 1890ndatest on tõugu aretatud plaanipäraselt ja peetud arvestust tõuraamatus. Lühikarvaliste weimarlaste kõrval esines juba sajandivahetusel, küll üsna üksikutena, ka pikakarvalist varianti.
Weimarlastega on alates tõuraamatu sisseseadmisest tehtud vaid puhasaretust, mistõttu on tõug jäänud põhimõtteliselt vabaks võõraste tõugudega, eelkõige pointeriga, ristumisest. Seega on weimari linnukoer kindlalt üks vanematest saksa seisukoeratõugudest, keda on juba üle 100 aasta puhtalt aretatud.
Sajandi keskpaigani, siis kuni meie puhasaretuse alguseni, oli aretus peaaegu eranditult ainult Kesk- Saksamaa, eelkõige Weimari ja Thüringi piirkonna üksnes kasutusomadustest juhinduvate ametijäägrite ja metsnike käes. Kui jäljekoerte päevad said loetud, ristati neid koeri ka kanakoertega ja aretati neid ristandeid edasi. Alates umbes 1890ndatest on tõugu aretatud plaanipäraselt ja peetud arvestust tõuraamatus. Lühikarvaliste weimarlaste kõrval esines juba sajandivahetusel, küll üsna üksikutena, ka pikakarvalist varianti.
Weimarlastega on alates tõuraamatu sisseseadmisest tehtud vaid puhasaretust, mistõttu on tõug jäänud põhimõtteliselt vabaks võõraste tõugudega, eelkõige pointeriga, ristumisest. Seega on weimari linnukoer kindlalt üks vanematest saksa seisukoeratõugudest, keda on juba üle 100 aasta puhtalt aretatud.
Tegemist on tugeva ja jőulise jahikoeraga. Mitmekülgne, kergesti juhitav, tugeva iseloomuga ja kirglik
jahikoeratõug süsteemikindla ning püsiva otsinguga,samas mitte ülemäära temperamentne. Ninatöö tase on märkimisväärne. Kiskja- ja ulukikindel; samas ka valvas, kuid mitte agressiivne. Sobib nii seisukoeraks kui veetööks. Märkimisväärselt võimekas lastud saaklooma otsimisel.
Weimari linnukoer on tugeva jahiinstinktiga, visa, väga hea haistmisega.
Turjakõrgus : isased: 59 - 70 cm (ideaalmõõt: 62 - 67 cm), emased: 57-65 cm (ideaalmõõt: 59 - 63 cm).
Kehakaal: isased : 30 kuni 40 kg, emased: 25 kuni 35 kg.
Karvkatte värvus hõbe-, kitse- või hiirehall, nagu ka nende värvitoonide vahelised üleminekud. Pea ja kõrvad on sageli veidi heledamad. Valget on lubatud vaid väga vähesel määral rinnal ja varvastel. Tavaliselt on piki selja keskjoont rohkem või vähem märgatav tumedam vööt.
Tõustandard:
KASUTUS: Mitmekülgne jahikoeratõug (seisukoer).
FCI KLASSIFIKATSIOON:
Rühm 7
Seisukoerad.
Alarühm 1.1
Kontinentaalsed seisukoerad; kontinentaalsed
linnukoerad.
Töökatsetega.
ÜLDMULJE :
Keskmise suurusega kuni suur jahikoeratõug. Otstarbekas töötüüp, kaunikujuline, sooniline, tugeva lihastikuga. Nii isase- kui emasetüüp peab olema selgelt väljendunud.
OLULISED PROPORTSIOONID :
- Kerepikkuse suhe turjakõrgusesse on umbes 12 : 11.
- Pea pikkuseproportsioonid : ninatipust laubalõikeni on veidi pikem kui sealt kuklakühmuni.
- Esijäsemed : vahemaa küünarnukist kuni kämblaluudeni on ligikaudu sama suur kui vahemaa küünarnukist turjani.
KÄITUMINE / ISELOOM :
Mitmekülgne, kergesti juhitav, tugeva iseloomuga ja kirglik jahikoeratõug süsteemikindla ning püsiva otsinguga, samas mitte ülemäära temperamentne. Ninatöö tase on märkimisväärne. Kiskja- ja ulukikindel; samas ka valvas, kuid mitte agressiivne. Sobib nii seisukoeraks kui veetööks. Märkimisväärselt võimekas lastud saaklooma otsimisel.
PEA :
PEAPIIRKOND :
Kolju : Harmoneerub nii keha suuruse kui ka näokoljuga. Isastel laiem kui emastel, jääb siiski mõlemal juhul hästi proportsionaalseks nii koljuosa pikkuse ja laiuse kui ka pea kogupikkuse suhtes. Lauba keskosas on süvend. Kuklakühm on veidi kuni mõõdukalt esiletulev. Silmade all on hästi jälgitav sarnakaar.
Üleminek laubalt koonule : Laubalõige on äärmiselt mõõdukas.
NÄOPIIRKOND :
Ninapeegel : Suur, alalõuast ettepoole ulatuv. Tumelihajas, tahapoole ühtlaselt halliks muutuv.
Koon : Pikk ja tugev, eriti isastel, profiilis mõjub peaaegu kandilisena. Kihvade ja kiskhammaste piirkond on ligikaudu ühetugevused. Koonuselg on sirge, sageli veidi kumerdunud, mingil juhul aga mitte nõgus.
Mokad : Mõõdukalt rippuvad; sarnaselt ka igemetega lihakarva. Väike vagu ülamokkade vahel.
Lõuad / Hambad : Tugevad lõualuud. Täiskomplektne, korrapärane ja tugev hammastik. Lõikehambad on riivamisi puutes (kääritaoline hambumus).
Põsed : Lihaselised ja märgatavalt väljendunud. “Kuiv pea”.
Silmad : Merevaigukarva, tumedast kuni heledani, intelligentse ilmega. Kutsikaeas taevasinised. Ümarad,
veidi viltuse asetusega. Tihedalt liibuvate silmalaugudega.
Kõrvad : Laiad ja üsna pikad, umbes suunurgani ulatuvad. Kõrgele ja kitsalt kinnitunud, allosas ümardunud tipuga. Tähelepanelikkuse korral pöörduvad kergelt ettepoole, voltidega.
KAEL :
Suursuguse mõju ja hoiakuga, kaarduva ülajoonega. Lihaseline, peaaegu ümar, mitte liiga lühike, kuiv. Õlgade suunas tugevnedes liitub harmoonilise üleminekuga seljajoonel ning rinnal kerega.
KERE :
Ülajoon : Kaunilt kumerdunud kaelajoonest alates üle hästi arenenud turja harmooniliselt suhteliselt pikaks ja tugevaks seljaks suunduv.
Turi : Hästi märgatav.
Selg : Tugev ja lihaseline, ilma nõgususeta. Tahapoole suundudes ei kerki. Veidi pikenenud seljaosa on tõuline eripära, mitte viga.
Laudjas : Pikad ja mõõdukalt kaldus asetsevad kintsud.
Rindkere : Tugev kuid mitte ülemäära lai; piisava sügavusega – ulatudes peaaegu küünarnukkideni – ja
piisava pikkusega. Pikkade, hästi kaardunud kuid mitte tünnikujuliste roietega, hästi arenenud eesrind.
Alajoon ja kõht : Kergelt tõusev, samas kõht ei ole üles tõmmatud.
SABA :
Sabatüvi on veidi madalamal seljajoonega võrreldes kui teistel samalaadsetel koeratõugudel. Saba on tugev ja hea karvakattega. Rahulikus olekus on saba allapoole rippuv, tähelepanelikkuse korral ja töötades kerkib saba horisontaaljoonele või isegi kõrgemale.
JÄSEMED :
ESIJÄSEMED :
Üldmulje : Jalad on “pikad”, soonilised, sirged ja paralleelsed; mitte aga laia asetusega.
Õlad : Pikad ja kaldus. Hästi liibuvad. Tugevate lihasetga. Labaluu ja õlavarreluu vaheline liiges on hästi nurgitunud.
Õlavarred : Kaldus asetusega, piisava pikkusega ja tugevad.
Küünarnukid : Vabad ja sirge asetusega. Mitte sisse-ega väljapoole pööratud.
Küünarvarred : Pikad, sirgete seisudega.
Randmeliigesed : Tugevad, pingul.
Kämblad : Soonilised, kergelt kaldus asetusega.
Esikäpad : Tugevad. Kehatelje suhtes otse-asetusega.
Varbad on tihedalt kokku surutud ja kumerad. Pikemad keskmised varbad on tõuliseks eripäraks ja seepärast ei ole see viga. Küüned on hele- kuni tumehallid.
Käpapadjandid on hästi pigmenteerunud, paksud.
TAGAJÄSEMED :
Üldmulje : Jalad on “pikad”, soonilised, samas hästi lihaselised. Paralleelsete seisudega, mitte sisse- ega
väljapoole pööratud.
Reied : Piisava pikkusega, tugevad ja hästi lihaselised.
Põlveliigesed : Tugevad ja pingul.
Sääred : Pikad, kõõlused on silmatorkavalt arenenud.
Kannaliigesed : Tugevad ja pingul.
Pöiad : Soonilised, peaaegu püstise asetusega.
Tagakäpad : Tugevad, kompaktsed ja ilma lisavarvasteta. Muus osas sarnased esikäppadega.
LIIKUMINE :
Liikumine on iga allüüri korral pika ulatusega ning sujuv. Nii taga- kui esijalad liiguvad paralleelselt. Galopihüpe on pikk ja madal. Traavil jääb selg sirgeks. Küliskäik on ebasoovitav.
NAHK :
Tihke. Hästi, kuid mitte liiga tihedalt kehale liibunud.
KARVKATE:
KARV :
- Lühikarvaline : kattekarv on lühike (kuid pikem ja tihedam kui enamikul samasugustel koeratõugudel),
tugev, hästi tihe ja siledalt liibuv. Alusvill puudub või on vaid väga mõõdukas.
- Pikakarvaline : pehme ja pikk kattekarv alusvillaga või ilma. Sile või kergelt laines. Kõrvade tüveosas on pikk ja laskuvalt üle servade ulatuv karv. Kõrvaotstes on lubatud ka sametine karv. Karva pikkus on külgedel 3 - 5 cm, kaela alaosas, rinnaesisel ja kõhu all tavaliselt mõnevõrra pikem. Head karvavimplid ja –püksid, mis on siiski altpoolt veidi vähema pikkusega. Saba on hea karvanarmastusega. Varvaste vahed on karvased. Peas on karvkate lühem. Kahekihilisele sarnane karvkate keskmise pikkusega, tiheda ja hästi liibuva kattekarvaga, tiheda alusvillaga ja mõõdukalt väljendunud narmastuse
ning pükstega esineb tavaliselt segatud pärilikkusega koertel.
VÄRVUS :
Hõbe-, kitse- või hiirehall, nagu ka nende värvitoonide vahelised üleminekud. Pea ja kõrvad on sageli veidi
heledamad. Valget on lubatud vaid väga vähesel määral rinnal ja varvastel. Tavaliselt on piki selja keskjoont rohkem või vähem märgatav tumedam vööt. Koerad, kellel esineb märgatavat punakaskollast “päikeses pleekinud” tooni, võivad saada kõige rohkem hinde “hea”. Pruunikas toon on juba tõsine viga.
SUURUS ja KEHAKAAL :
Turjakõrgus : isased : 59 kuni 70 cm (ideaalmõõt: 62 - 67 cm),
emased : 57 kuni 65 cm (ideaalmõõt: 59 - 63 cm).
Kehakaal : isased : ca 30 kuni 40 kg, emased : ca 25 kuni 35 kg.
Märksõnad:
Tagasi
