Ardenni karjakoer ehk Bouvier des Ardennes on pärit Belgiast, tegu on haruldase koeratőuga, keda kasutati valve- ja karjakoerana. Tänapäeval on ta ka seltsikoer.Seda koera on läbi aegade belgia Ardennides tuntud „veisekoera“ nime all ning aretatud vaid kasutusotstarbest lähtuvalt. Oma nime vääriliseks teeb selle koera tema sobivus veiste valvamise ja karjatamise tööks ning tema kehaehitus. Käre ilmastik, raske ja hästi spetsiifiline töö, järsk maastik ja armutud olud kujundasid tõu tüübi. Ainult tugevad ja töövõimelised isendid kitsalt piiritletud alal toimunud vabaaretuses jäid ellu ja karjatasid karju, peaasjalikult piimakitsi ja lambaid, viimastel aastasadadel ka sigu ja hobuseid.
Alates 19. sajandist kasutati teda ka hirve- ja metsseajahil, ning temast kujunes kahe ilmasõja vahelisel perioodil salaküttide koer. 19. sajandi lõpul segunes karjakoera hulka ka karmikarvalist lambakoera, kuid ta jäi tugevamaks, jässakamaks ja hammustamisaltimaks kui see. Ühetaolisema tüübi väljaselgitamiseks viidi Belgia koeranäitustel sisse karjakoertele mõeldud ekspertiisiklassid. 27. aprillil 1903 toimunud Lüttich’i koeranäitusel leidis prof. Reul „Tom“ esimese selle karjakoera tõu ideaaltüübi (nagu tookord üldiselt, ilma täpsustavate märkusteta).
Aastal 1913 loodi „Lüttichi provintsist ja Ardennidest pärineva karjakoera parandamise ja aretuse ühing“, mis töötas välja standardipõhja. Vastav kinnitatud tekst tunnustati Belgias aastal 1923 ning F.C.I. avaldas
standardi 16. juunil 1963. Lugematud lõpetatud talupidamised Ardennides, mis olid seotud piimakarjakasvatuse hävimisega, viisid drastiliselt alla ka kasutuskõlblike töökoerte arvukuse.
Aastal 1985 viis toorpiima kogujate ja koerahuviliste koostöö mõnede selle ajani säilinud ardenni karjakoera vähem või rohkem tüüpiliste isendite leidmiseni. 1990ndatel jõudsid aretajad selgusele, et tuleb aretada koeri, kes oleksid lähemal standardis kirjeldatud tüübile ja vajasid selleks Ardennide aretusliine. Hämmastaval kombel leidus maa põhjaosas veel mõni veise- ja lambakasvataja, kes vaimustunud nende koerte tööst kariloomade ajamisel täielikus vaikuses, kuid ettenägelikult ja asjatundlikult jätkasid aretustööd 1930ndatel alustatud aretusliinidega. Alles aastal 1996 tunnustati ametlikus künoloogias selliste aretusliinide eksisteerimist.
Ardenni karjakoer on intelligentne, kergesti koolitatav, tööhimuline ja iseseisev. Oma perekonnale on ta truu, vőőraste suhtes reserveeritud. Ta on liikuv ja aktiivne, sobib aktiivsele inimesele. Korterikoeraks ta ei sobi.
Ardenni karjakoer on keskmise suurusega, jässakas talupoja-koer ilma mingi elegantsuse mõjuta. Ta on lühike ja tüse, raskema luustikuga, kui seda tema olemus aimata laseks, ning
võimsa peaga. Selle koera kirjeldamiseks sobivad kõige paremini sõnad lühike, kompaktne ja lihaseline. Tema karge ja sakris karvkate (peale otsmiku, kus see on lühem ja siledalt liibuv) ning moka- ja lõuahabe annavad talle pahura ilme.
Ardenni karjakoer turjakőrgus on kuni 60 cm, kaal 22-25 kg. Karvkate on keskmise pikkusega, aluskarvaga ja ilmastikukindel, kare, kőik värvused on lubatud.
Tõustandard
PÄRITOLU: Belgia.
KASUTUS: Põliselt üks tegelik karjakoeratõug, kes on kohanenud eluga vabaduses ja ränga tööga, mis seisneb veisekarja kokku ajamises, hoidmises ja eskortimises. Veel tänapäevalgi on see koer minimaalse väljaõppega võimeline maksimaalse edukusega tegutsema mitmekülgse töökoerana, kes on eriti sobiv karja ja omandi valvamiseks.
FCI KLASSIFIKATSIOON:
Rühm 1
Lamba- ja karjakoerad
(välja arvatud šveitsi alpi karjakoerad).
Alarühm 2
Karjakoerad (välja arvatud šveitsi alpi karjakoerad).
Töökatsetega.
ÜLDMULJE :
Keskmise suurusega, jässakas talupoja-koer ilma mingi elegantsuse mõjuta. Ta on lühike ja tüse, raskema
luustikuga, kui seda tema olemus aimata laseks, ning võimsa peaga. Selle koera kirjeldamiseks sobivad kõige
paremini sõnad lühike, kompaktne ja lihaseline. Tema karge ja sakris karvkate (peale otsmiku, kus see on lühem ja siledalt liibuv) ning moka- ja lõuahabe annavad talle pahura ilme. Ardenni karjakoer peab hindamise ajal esinema loomuliks seisus vabalt ja ilma esitaja kehalise kontaktita.
OLULISED PROPORTSIOONID :
- Õlanukist istmikunukini mõõdetud kerepikkus vastab ligikaudu turjakõrgusele.
- Rinnakorvi sügavus vastab ligikaudu poolele turjakõrgusest.
-Pea on üsna lühike ja koonuselg on selgelt lühem kolju-osast, mis omakorda on vaid veidi laiem oma
pikkusest.
KÄITUMINE / ISELOOM :
Ardenni karjakoer on täis vastupidavust ja energiat, ta on mänguline, uudishimulik, väle ja seltsiv ; oma
silmatorkavaima omaduse, kohanemisvõime tõttu tunneb see koer end vabalt igal elualal. Ta on järeleandmatu ja uskumatult julge oma inimeste, omandi ja territooriumi eest välja astumisel.
PEA :
Tugev, kuid lühike.
PEAPIIRKOND :
Kolju : Lai ja lame ; kolju ja koonu ülemised piirjooned kulgevad paralleelselt. Laubavagu ja kuklakühm on
praktiliselt märkamatud.
Kulmukaared on kulmusalkude tõttu rõhutatud.
Sarnakaared ei ole liiga esiletulevad ega ka liiga tugevasti
kaarduvad.
Üleminek laubalt koonule : Märgatav, kuid mitte ülepakutud.
NÄOPIIRKOND :
Ninapeegel : Lai, alati must.
Koon : Lai, tüse, silmade alt hästi täitunud, selgelt lühem kui kolju-osa. Kaetud turritavate karvadega, mis moodustavad silmanurkadest alates loorituse. Koonu ja põskede küljed on ühendatud katkematult kulgeva
joonena.
Mokad : Õhukesed, hästiliibuvad, mokaservad on alati
mustad. Suunurk ei tohi olla lõtv. 5-6 cm pikkune karv ülaja
alamokkadel, alalõual ja koonul moodustab moka- ja
lõuahabeme.
Lõuad / Hambad : Võimsad lõualuud, hammastik peab olema täiskomplektne vastavalt koera hambavalemile.
Võib esineda kuni kahe 1. eespurihamba (2 PM1) puudumist ; 3. purihambaid (M3) ei arvestata.
Lõikehammastel on kääritaoliselt lõikv hambumus ja nad asetsevad korrapäraselt laia kaare kujulisel joonel.
Kontaktikaotuseta otsehambumus on küll lubatud, kuid pole ette nähtud. Suuõõs ja igemete ruumpeab olema
võimalikult tumedalt pigmenteerunud.
Põsed : Lamedad, kuid hästi lihaselised.
Silmad : Keskmise suurusega, teineteise suhtes mitte liiga laia asetusega, kergelt ovaalsed, mingil juhul mitte pallikujulised ega välja pungituvad, nii tumedad kui võimalik. Silmalaugude servad on mustad; kolmas
silmalaug ei tohi nähtavale tulla.
Kõrvad : Kupeerimata. Kõrge asetusega, kolmnurksed, üsna väikesed. Ettepoole tõmmatult ei tohi kõrvatipp
ulatuda kaugemale silma välisnurgast. Kindlalt püstise asetusega ja teravatipulised kõrvad on eelistatumad.
Niisamuti on lubatud ka ettesuunas rippuvate tippudega kui ka poolelt kõrguselt külgsuunas volti murdunud kõrvad.
KAEL :
Tugev, lihaseline, hea asetusega, pigem silinderjas, kergelt kumerdunud, piisavalt kõrge hoiakuga, ilma kaelalotita.
KERE :
Võimas, kuid mitte raskepärane, pigem kumerate kui lamedate roietega. Pikkus õlanukist kuni istmikunukini on umbes turjakõrgusele vastav. Tühimikud on üsna lühikesed.
Ülajoon : Horisontaalne, lai, jõuline, tasane.
Turi : Kergelt esile tulev.
Selg : Lihaseline ja kindel, nõtke, kuid ilma viiteta nõrkusele.
Nimme (lanne) : Lühike, hästi lai, lihaseline, õhelt küljelt teisele kulgeb üsna tasasena.
Laudjas : Lai, hästi veidi kaldus või eelistatult horisontaalne.
Rinnakorv : Lai, kuni küünarnukkideni alla ulatuv; Roided on hästi kumerdunud, eriti oma ülemise kolmandiku osas.
Rinnakorvi allosas peab ühelt küljelt teisele üleminek olema mõnevõrra kaarduv. Eestvaates on eesrind üsna lai.
Alajoon : Üsna täidetud kõhupartii on veidi üles tõmmatud.
SABA :
Suuremal osal loomadest on lühike saba, paljud sünnivad juba sabatuna. Saba on jäme ja kõrge asetusega.
Lühike saba : pikendab ülajoont.
Maades, kus sabade kupeerimine on seadusega keelatud, lubatakse ka pikka saba.
JÄSEMED :
ESIJÄSEMED :
Võimsa luustikuga. Tugevate lihastega esijalad on igast küljest vaadates püstised ja eestvaates paralleelsed.
Õlad : Keskmise pikkusega ja kaldus asetusega, tüsedate lihastega. Õlavarrega moodustavad õlad ligikaudu 110 ° nurga.
Õlavarred : Pikad, hästi tugevasti lihastunud.
Küünarnukid : Kindlad, mitte väljapööratud ega ka liiga tihedalt külgedele surutud.
Küünarvarred : Sirged, tugevad.
Randmeliigesed : Kindlad, selgepiirilised, madala asetusega.
Kämblad : Tugevad, lühikesed, vaid üsna veidi kaldus asetusega.
Esikäpad : Ümarad, kokkusurutud, kumerate varvastega ; käpapadandid on tumedad, paksud ja elastsed, küüned on suured ja tugevad.
TAGAJÄSEMED :
Võimsad, lihaselised, normaalselt arenenud, tagantvaates paralleelsed. Küljelt vaadates peavad jalad asetsema peaaegu istmikunukist maha tõmmatud mõttelise vertikaaljoone puutepunktis.
Reied : Hästi tugevad ja tüsedate lihastega.
Sääred : Mõõduka pikkusega, hästi lihaselised.
Kannaliigesed : Madala asetusega, laiad, soonilised.
Pöiad : Külgvaates mitte eriti kaldus. Ilma lisavarvasteta.
Tagakäpad : Sarnased esikäppadele.
LIIKUMINE :
Jäsemed liiguvad paralleelselt kere pikiteljega ja sellest kõrvale kaldumata.
Kiire, vaba samm ja hoogne traav on enamkasutatavad liikumisviisid. Ardenni karjakoer ei ole valdavalt
galoppeerija, kuid on võimeline igal liikumisviisil ning mistahes kiirusel täishooga sooritama täielikke
suunamuutusi. Traav on pika ulatusega, liigutused on ühtlased, suurepärase tagajalgade tõukega, kusjuures
ülajoon jääb kindlaks ja tasaseks. Küliskäik on ebasoovitav. Oma liikumistungi tõttu püsib ardenni
karjakoer harva ühel kohal. Kütketa liikumisel juhindub ta oma instinktist karja koos hoida nii, et ta jääb sageli oma peremehest tahapoole ning järgneb talle poolringikujulisi kaari joostes.
NAHK :
Tihke, voltideta, samas pehme. Silmalaugude ja mokkade servad on alati tugevasti pigmenteerunud.
KARVKATE :
KARV :
Karvkate peab olema sellise struktuuriga, et koer suudaks vaatamata oma kodumaa sageli ekstreemsetele
ilmastikutingimustele vabalt elada ning karja valvata ja ajada. Kattekarv peab olema kuiv, karge ja sakris ning kogu kehal ligikaudu 6 cm pikkusega ; siiski on laubal, peale kulmukarvade karv lühem ja liibub tasasemalt. Karvast peab moodustuma umbes 5-6 cm pikkune moka ja põskhabe, mis ulatub kuni seesmiste silmanurkadeni.
Küünarvarred on kaetud veidi lühema, kuid kuiva, kergelt karuse karvaga, mis nende tagaosas moodustuva
karvanarmastusega rikub jala muidu silinderjat üldmuljet. Reite väliskülgedel on karv pikem ja moodustab nn püksid. Kõrvade välisküljel on karv lühike, pehme ja sile, segatud üksikute pikemate karvadega. Kuulmekäiku kaitsevad pikad karvad, mis lähevad tahasuunas kasvavate karvadena sujuvalt üle kaeluseks. Käpapadjandite vahed on kaetud hästi lühikese karvaga. Igal aastaajal hästi tihe alusvill on talvel veelgi rikkalikum ja kaitseb koera suurepäraselt ilmastiku karmuse eest. Seda leidub ka jalgadel ning alusvilla pikkuseks on
ligikaudu pool kattekarva pikkusest.
VÄRVUS :
Lubatud on kõik värvused peale valge ; alusvilla värv on mitmesugune ja vastab kattekarva värvile. Valged
värvimärgised eesrinnal ja varvastel on lubatud, kuid ebasoovitavad.
Karvkate koosneb sageli hallide, mustade ja liivakarva karvade segust ; hall värv võib ulatuda helehallist kuni tumehallini ; pruun , roostekarva või õlgkollane karvkate.
SUURUS JA KEHAKAAL :
Turjakõrgus isastel 56 kuni 62 cm, emastel 52 kuni 56 cm.
Lubatav hälve : +/- 1 cm..
Kehakaal isastel 28 kuni 35 kg, emastel 22 kuni 28 kg.
Märksõnad:
Tagasi
