Azawakh on uusim Eestisse toodud hurdatőug. Azawakh on pärit Pőhja Aafrikast, Mali Vabariigist Azawakh`i orust. See on tuhandeid aastaid vana koeratőug mis on kuulunud ja kuulub praegugi Lääne-Sahara berberite hulka kuuluvate tuareegi hőimudele.Tuareegid, islamiusku karjakasvatajad, on azawakhe kasutanud nii gasellide, jäneste kui ka šaakalite jahil – kuid ka nn seltsikoerana – analoogselt muude islamimaade hurdatőugudega keda samuti naistest kőrgemaks peeti ja ainukese “puhta” loomana koheldi (siinjuures araabia hobust arvesse vőtmata).
Kahjuks aga on tuareegide ja teiste sarnaste karjakasvatajatest hőimude olukord Aafrikas jätkuvalt halvenenud ja ka azawakhide arv on katastroofiliselt vähenenud.
Eurooplased avastasid azawakhi alles 1930 aastatel. Tőug tunnustati ametlikult aga palju hiljem. Azawakh on selgelt teisegi pőhja-aafrika siledakarvalise hurdatőu - slougi - lähisugulane.
Esimesed azawakhid toodi Euroopasse alles 1970-ndatel aastatel. Samal ajal toodi neid ka Jugoslaaviasse ja neist koertest sai alguse ka azawakhide kasvatus Saksamaal.
Tőug on veel tänapäevalgi Euroopas küllaltki haruldane. Kopenhaageni 1989 aasta Maailmanäitusele oli registreeritud 12 azawakhi mis olid pärit Saksamaalt, Sveitshist, ja Hollandist. Soome toodi esimene azawakh 1989 aastal Saksamaalt.
Azawakh on iseloomult hästi vilgas ja peremehesse väga kiinduv. Ta on vőőraste suhtes tagasihoidlik ja kinnine. Azawakhil on küllaltki tugev “omade” kaitsmise instinkt.
Värv koorevalgest pruunini. Mask vőib olla must. Kőikidel käppadel peab olema valgeid karvu käppadel, soovitavalt ka valged “sokid”. Kőrgus täiskasvanud azawakhil on 60-74 cm ja kehaehituselt on ta elegantne , graatsiline ja kőrgejalgne hurt, veidi kőrgem suhtes kehapikkusega.
Euroopa azawakhid tulevad kahest eri liinist: nö prantsuse ja jugoslaavia liinist. See tuleneb tősiasjast et esimesed azawakhid Euroopasse toodi just prantslaste poolt teatud Sahara piirkonnast aga ka teisest piirkonnast jugoslaavia diplomaadi poolt.
Ilmnes, et prantsuse azawakhidel on rohkem valget: pikemad valged “sukad”, tavaliselt valge märk peal, suurem valge ala rinnal ja pikem valge sabaots. Jugoslaavia liini azawakhidel on aga tumedam mask, väiksem valge ala rinnal, valget vaid käpaotstel ja nőutav valge sabaots.
Kasvatajad kes aretuses kasutanud mőlemaid liine on märganud et prantsuse liin annab edasi palju valget, jugoslaavia liin aga väga vähe – siiski säilitades FCI standardi nőuded. Kuid seda tüüpi sugupőlve vőrra edasi aretades vőivad need vähesedki märgid - aga valged märgid on üks azawakhide tunnusjooni - hoopiski kaduda. Seda on juba näha kutsikatel nii Euroopas kui USA`s .
Nii nagu muudeski tőugudes, kui supervőitja juhtub olema väga hea tőu esindaja kui mitte arvestada valgete märkide peaaegu olematust – vallandab see buumi järgida aretuses “vőitja” malli. Kuid järjest harvaesinev on ka valge sabaots – seda vőiks vőrrelda afgaanide “donitsi” sabaga, mis on tőeline haruldus.
Kahtlemata on azawakh lähedane sloughile aga tuareegid aretasid eksootilise hurda siiski sloughist erinema. FCI standardis on püritud säilitama azawakhi ainulaadsus nőudes valgete märkide olemasolu azawakhi (kőikidel) jalgadel, rinnal ja sabaotsas. Kahjuks ameerika standardis on see nőue esitatud kui soovitatav, mitte nőutav.
Vőrdluseks olgu őeldud,et sloughi standardis on valge lubatud vaid väikese tähekujulise alana rinnal. Sloughide enimesinevad värvid on musta maskiga liivavärvi ja brindle. Ameerika standard lubab nüüd brindle värvi ka azawakhidel ja erinevused sloughi ja azawakhi vahel vähenevad taas.
Punane azawakh valgete “sokkide” ja valge sabaotsaga on eriliselt elegantne hurt ja oleks kurb kui valged märgid azawakhi tőuaretusest kaoksid.
Tekst: © Monica Kullarand, Kennel Al Khabara
Kahjuks aga on tuareegide ja teiste sarnaste karjakasvatajatest hőimude olukord Aafrikas jätkuvalt halvenenud ja ka azawakhide arv on katastroofiliselt vähenenud.
Eurooplased avastasid azawakhi alles 1930 aastatel. Tőug tunnustati ametlikult aga palju hiljem. Azawakh on selgelt teisegi pőhja-aafrika siledakarvalise hurdatőu - slougi - lähisugulane.
Esimesed azawakhid toodi Euroopasse alles 1970-ndatel aastatel. Samal ajal toodi neid ka Jugoslaaviasse ja neist koertest sai alguse ka azawakhide kasvatus Saksamaal.
Tőug on veel tänapäevalgi Euroopas küllaltki haruldane. Kopenhaageni 1989 aasta Maailmanäitusele oli registreeritud 12 azawakhi mis olid pärit Saksamaalt, Sveitshist, ja Hollandist. Soome toodi esimene azawakh 1989 aastal Saksamaalt.
Azawakh on iseloomult hästi vilgas ja peremehesse väga kiinduv. Ta on vőőraste suhtes tagasihoidlik ja kinnine. Azawakhil on küllaltki tugev “omade” kaitsmise instinkt.
Värv koorevalgest pruunini. Mask vőib olla must. Kőikidel käppadel peab olema valgeid karvu käppadel, soovitavalt ka valged “sokid”. Kőrgus täiskasvanud azawakhil on 60-74 cm ja kehaehituselt on ta elegantne , graatsiline ja kőrgejalgne hurt, veidi kőrgem suhtes kehapikkusega.
Euroopa azawakhid tulevad kahest eri liinist: nö prantsuse ja jugoslaavia liinist. See tuleneb tősiasjast et esimesed azawakhid Euroopasse toodi just prantslaste poolt teatud Sahara piirkonnast aga ka teisest piirkonnast jugoslaavia diplomaadi poolt.
Ilmnes, et prantsuse azawakhidel on rohkem valget: pikemad valged “sukad”, tavaliselt valge märk peal, suurem valge ala rinnal ja pikem valge sabaots. Jugoslaavia liini azawakhidel on aga tumedam mask, väiksem valge ala rinnal, valget vaid käpaotstel ja nőutav valge sabaots.
Kasvatajad kes aretuses kasutanud mőlemaid liine on märganud et prantsuse liin annab edasi palju valget, jugoslaavia liin aga väga vähe – siiski säilitades FCI standardi nőuded. Kuid seda tüüpi sugupőlve vőrra edasi aretades vőivad need vähesedki märgid - aga valged märgid on üks azawakhide tunnusjooni - hoopiski kaduda. Seda on juba näha kutsikatel nii Euroopas kui USA`s .
Nii nagu muudeski tőugudes, kui supervőitja juhtub olema väga hea tőu esindaja kui mitte arvestada valgete märkide peaaegu olematust – vallandab see buumi järgida aretuses “vőitja” malli. Kuid järjest harvaesinev on ka valge sabaots – seda vőiks vőrrelda afgaanide “donitsi” sabaga, mis on tőeline haruldus.
Kahtlemata on azawakh lähedane sloughile aga tuareegid aretasid eksootilise hurda siiski sloughist erinema. FCI standardis on püritud säilitama azawakhi ainulaadsus nőudes valgete märkide olemasolu azawakhi (kőikidel) jalgadel, rinnal ja sabaotsas. Kahjuks ameerika standardis on see nőue esitatud kui soovitatav, mitte nőutav.
Vőrdluseks olgu őeldud,et sloughi standardis on valge lubatud vaid väikese tähekujulise alana rinnal. Sloughide enimesinevad värvid on musta maskiga liivavärvi ja brindle. Ameerika standard lubab nüüd brindle värvi ka azawakhidel ja erinevused sloughi ja azawakhi vahel vähenevad taas.
Punane azawakh valgete “sokkide” ja valge sabaotsaga on eriliselt elegantne hurt ja oleks kurb kui valged märgid azawakhi tőuaretusest kaoksid.
Tekst: © Monica Kullarand, Kennel Al Khabara
Tõustandard
PÄRITOLU: Mali
KASUTUS: Jahipidamine nägemismeele abil. Nomaadid nägid temas nii seltsilist kui staatusesümbolit.
FCI KLASSIFIKATSIOON:
Rühm 10
Hurdad.
Alarühm 3
Lühikarvalised hurdad.
Töökatseteta.
LÜHIKENE AJALOOLINE ÜLEVAADE :
Afro-aasia tüüpi Aafrika hurt mis toodi Euroopasse 1970- ndatel aastatel.
Ta pärineb Nigeeria keskosa tasandikelt, sealhulgas ka Azawakhi orust. Aastasadade jooksul on ta olnud Lõuna- Sahara nomaadide saatjaks.
ÜLDMULJE :
Eriti kõrgejalgse ja elegantsena on azawakhi üldmulje ääretult peen.
Õhukese ja kuiva naha alt on tema luustik ja lihased hästi nähtavad.
Püstise ristkülikukujulise formaadiga väle hurt.
OLULISED PROPORTSIOONID :
- Kerepikkus / Turjakõrgus : 9 : 10.
Emased võivad olla veidi pikemad.
- Rinnasügavus / Turjakõrgus: umbes 4 : 10.
- Koonuosa pikkus / Peapikkus : 1 : 2.
- Koljuosa laius / Peapikkus : 4 : 10.
KÄITUMINE / ISELOOM :
Vilgas, tähelepanelik, distantseeruv, võõraste suhtes reserveeritud ja ei pruugi neid isegi ligi lasta kuid nendega keda ta omaks võtab, võib ta olla õrn ja südamlik.
PEA :
Pikk, peen, kuiv, lihvitud, üsna kitsas, kuid liialdusteta
PEAPIIRKOND :
Kolju : Peaaegu lame, üsna pikk. Kolju-osa laius peab olema selgelt väiksem poolest pea pikkusest.
Kolju ja koonu ülajooned on sageli erisuunalised.
Kulmukaared ja laubavagu on vaid veidi märgatavad. Seevastu on kuklakühm selgelt esiletungiv ning
kuklakumerus on märgatav. Üleminek laubalt koonule : Väga vähemärgatav.
NÄOPIIRKOND :
Ninapeegel : Ninasõõrmed on hästi avatud. Ninapeegel on
kas must või pruun.
Koon : Pikk, sirge, ettesuunas ilma liialdusteta ühtlaselt kitsenev.
Lõuad / Hambad : Lõuad on pikad ja tugevad. Käärhambumus.
Põsed : Lamedad.
Silmad : Mandlikujulised, üsna suured. Silmade värv on tume või merevaiguvärvi. Silmalaugude servad on
pigmenteerunud.
Kõrvad : Üsna kõrge asetusega. Õhukesed, alati rippuvad ja lamedad, tüveosas üsna laiad ja pealigi hoidvad, mitte mingil juhul nn rooskõrvad. Kõrvad on veidi ümardunud tipuga kolmnurga kujulised. Huvi tärkamise korral kerkivad kõrvad tüveosast.
KAEL :
Sihvakas, lihaseline, kergelt kaardus, pikk kael.
Nahk kaelal on õhuke ilma nahavoltideta.
KERE :
Ülaliin : Peaaegu sirge, horisontaalne või puusade suunas veidi tõusev.
Turi : Üsna märgatav.
Nimme (lanne) : Lühike, kuiv ja sageli veidi kumerdunud.
Puusanukid : Selgelt esiletungivad ning alati kas turjaga samal kõrgusel või veidi kõrgemal.
Laudjas : Kaldus, kuid mitte liiga järsult laskuv.
Eesrind : Mitte eriti lai.
Rindkere : Hästiarenenud pikkusega, sügav, siiski mitte küünarnukkideni ulatuv. Mitte liiga lai, kuid peab tagama südamele piisava mahukuse; seepärast ei või rinnakorv rinnaku suunas järsult aheneda.
Roided : Pikad, nähtavad, allasuunas ühtlaselt ja kergelt kaardunud.
Alajoon: Rinnakorvi alaliin on rõhutatud sujuva üleminekuga kõhujoonele, mis on nimme suunas väga
kõrgele üles kaardunud.
SABA :
Madala asetusega, pikk, peenike, kuiv ja tipu suunas ahenev. Saba on kaetud samasuguse karvaga, nagu kere,
ja sabaots on valge.
Madalal kantud ja otsast kergelt kaarduv. Erutuse korral võib saba seljajoonest kõrgemale tõusta.
JÄSEMED :
ESIJÄSEMED :
Üldmulje : Pikad, peened, peaaegu täies pikkuses vertikaalsed . Jalad suurepärase asetusega.
Õlad : Pikad, kuivad ja lihaselised, külgvaates veidi kaldus asetusega. Abaluu-õlavarreluu nurk on väga avatud (ligikaudu 130°).
Esikäpad : Ümara kujuga, kitsaste, tihedalt kokkusurutud varvastega; käpapadjandid on pigmenteerunud.
TAGAJÄSEMED :
Üldmulje : Pikad ja kuivad; Jalad täiesti vertikaalsed.
Reied : Pikad, silmatorkava, kuiva lihastikuga. Vaagnareieluu nurk on väga avatud (ligikaudu 130°).
Põlveliigesed : Reieluu ja sääreluu vaheline nurk on väga avatud (ligikaudu 145°).
Pöiad : Kannaliigesed ja kannad on sirged ja kuivad, ilma lisavarvasteta.
Tagakäpad : Ümara kujuga. Käpapadjandid on pigmenteerunud.
LIIKUMINE :
Alati väga nõtke, kõnnil ja traavis eriti kõrge sammuga. Galopp on hüplev. Azawakh on üldmuljelt eriti kerge , isegi elastne. Tõuline liikumine on selle tõu puhul eriti oluline.
NAHK :
Õhuke, kogu kehal tihedalt liibuv.
KARVKATE :
KARV :
Lühike, õhuke, kõhul peaaegu puudub.
VÄRVUS :
Fawn; märkidega jalgadel ja sabal.
Lubatud on kõik värvitoonid alates heledast sooblist kuni tumeda fawn’ini. Näös must mask ja/või valge märk.
Valge laik rinnal ja valge sabaots. Kõigil neljal jalal peavad olema valged “sokid”, iga käpa
otsas on valge märgistuse olemasolu nõutav. Mustatriibuline värv (brindle) on lubatud.
SUURUS JA KAAL :
Turjakõrgus : Isased : 64 kuni 74 cm
Emased : 60 kuni 70 cm
Kehakaal : Isased : umbes 20 kuni 25 kg.
Emased : umbes 15 kuni 20 kg.
PÄRITOLU: Mali
KASUTUS: Jahipidamine nägemismeele abil. Nomaadid nägid temas nii seltsilist kui staatusesümbolit.
FCI KLASSIFIKATSIOON:
Rühm 10
Hurdad.
Alarühm 3
Lühikarvalised hurdad.
Töökatseteta.
LÜHIKENE AJALOOLINE ÜLEVAADE :
Afro-aasia tüüpi Aafrika hurt mis toodi Euroopasse 1970- ndatel aastatel.
Ta pärineb Nigeeria keskosa tasandikelt, sealhulgas ka Azawakhi orust. Aastasadade jooksul on ta olnud Lõuna- Sahara nomaadide saatjaks.
ÜLDMULJE :
Eriti kõrgejalgse ja elegantsena on azawakhi üldmulje ääretult peen.
Õhukese ja kuiva naha alt on tema luustik ja lihased hästi nähtavad.
Püstise ristkülikukujulise formaadiga väle hurt.
OLULISED PROPORTSIOONID :
- Kerepikkus / Turjakõrgus : 9 : 10.
Emased võivad olla veidi pikemad.
- Rinnasügavus / Turjakõrgus: umbes 4 : 10.
- Koonuosa pikkus / Peapikkus : 1 : 2.
- Koljuosa laius / Peapikkus : 4 : 10.
KÄITUMINE / ISELOOM :
Vilgas, tähelepanelik, distantseeruv, võõraste suhtes reserveeritud ja ei pruugi neid isegi ligi lasta kuid nendega keda ta omaks võtab, võib ta olla õrn ja südamlik.
PEA :
Pikk, peen, kuiv, lihvitud, üsna kitsas, kuid liialdusteta
PEAPIIRKOND :
Kolju : Peaaegu lame, üsna pikk. Kolju-osa laius peab olema selgelt väiksem poolest pea pikkusest.
Kolju ja koonu ülajooned on sageli erisuunalised.
Kulmukaared ja laubavagu on vaid veidi märgatavad. Seevastu on kuklakühm selgelt esiletungiv ning
kuklakumerus on märgatav. Üleminek laubalt koonule : Väga vähemärgatav.
NÄOPIIRKOND :
Ninapeegel : Ninasõõrmed on hästi avatud. Ninapeegel on
kas must või pruun.
Koon : Pikk, sirge, ettesuunas ilma liialdusteta ühtlaselt kitsenev.
Lõuad / Hambad : Lõuad on pikad ja tugevad. Käärhambumus.
Põsed : Lamedad.
Silmad : Mandlikujulised, üsna suured. Silmade värv on tume või merevaiguvärvi. Silmalaugude servad on
pigmenteerunud.
Kõrvad : Üsna kõrge asetusega. Õhukesed, alati rippuvad ja lamedad, tüveosas üsna laiad ja pealigi hoidvad, mitte mingil juhul nn rooskõrvad. Kõrvad on veidi ümardunud tipuga kolmnurga kujulised. Huvi tärkamise korral kerkivad kõrvad tüveosast.
KAEL :
Sihvakas, lihaseline, kergelt kaardus, pikk kael.
Nahk kaelal on õhuke ilma nahavoltideta.
KERE :
Ülaliin : Peaaegu sirge, horisontaalne või puusade suunas veidi tõusev.
Turi : Üsna märgatav.
Nimme (lanne) : Lühike, kuiv ja sageli veidi kumerdunud.
Puusanukid : Selgelt esiletungivad ning alati kas turjaga samal kõrgusel või veidi kõrgemal.
Laudjas : Kaldus, kuid mitte liiga järsult laskuv.
Eesrind : Mitte eriti lai.
Rindkere : Hästiarenenud pikkusega, sügav, siiski mitte küünarnukkideni ulatuv. Mitte liiga lai, kuid peab tagama südamele piisava mahukuse; seepärast ei või rinnakorv rinnaku suunas järsult aheneda.
Roided : Pikad, nähtavad, allasuunas ühtlaselt ja kergelt kaardunud.
Alajoon: Rinnakorvi alaliin on rõhutatud sujuva üleminekuga kõhujoonele, mis on nimme suunas väga
kõrgele üles kaardunud.
SABA :
Madala asetusega, pikk, peenike, kuiv ja tipu suunas ahenev. Saba on kaetud samasuguse karvaga, nagu kere,
ja sabaots on valge.
Madalal kantud ja otsast kergelt kaarduv. Erutuse korral võib saba seljajoonest kõrgemale tõusta.
JÄSEMED :
ESIJÄSEMED :
Üldmulje : Pikad, peened, peaaegu täies pikkuses vertikaalsed . Jalad suurepärase asetusega.
Õlad : Pikad, kuivad ja lihaselised, külgvaates veidi kaldus asetusega. Abaluu-õlavarreluu nurk on väga avatud (ligikaudu 130°).
Esikäpad : Ümara kujuga, kitsaste, tihedalt kokkusurutud varvastega; käpapadjandid on pigmenteerunud.
TAGAJÄSEMED :
Üldmulje : Pikad ja kuivad; Jalad täiesti vertikaalsed.
Reied : Pikad, silmatorkava, kuiva lihastikuga. Vaagnareieluu nurk on väga avatud (ligikaudu 130°).
Põlveliigesed : Reieluu ja sääreluu vaheline nurk on väga avatud (ligikaudu 145°).
Pöiad : Kannaliigesed ja kannad on sirged ja kuivad, ilma lisavarvasteta.
Tagakäpad : Ümara kujuga. Käpapadjandid on pigmenteerunud.
LIIKUMINE :
Alati väga nõtke, kõnnil ja traavis eriti kõrge sammuga. Galopp on hüplev. Azawakh on üldmuljelt eriti kerge , isegi elastne. Tõuline liikumine on selle tõu puhul eriti oluline.
NAHK :
Õhuke, kogu kehal tihedalt liibuv.
KARVKATE :
KARV :
Lühike, õhuke, kõhul peaaegu puudub.
VÄRVUS :
Fawn; märkidega jalgadel ja sabal.
Lubatud on kõik värvitoonid alates heledast sooblist kuni tumeda fawn’ini. Näös must mask ja/või valge märk.
Valge laik rinnal ja valge sabaots. Kõigil neljal jalal peavad olema valged “sokid”, iga käpa
otsas on valge märgistuse olemasolu nõutav. Mustatriibuline värv (brindle) on lubatud.
SUURUS JA KAAL :
Turjakõrgus : Isased : 64 kuni 74 cm
Emased : 60 kuni 70 cm
Kehakaal : Isased : umbes 20 kuni 25 kg.
Emased : umbes 15 kuni 20 kg.
Märksõnad:
Tagasi
