Iiri hundikoer

Iirimaal olles kasvasid nad õigesse mõõtu ning neist said suurepärased jahikoerad, kes jahtisid just suuri loomi – hunte, karusid ja põtru. Ta pidas jahti üksi või võimaluse korral paarikaupa ning koerte ülessanne oli saak ahistada, jälitada, maha murda ja koju lohistada.

Kui Iirimaal huntide arvukus vähenes oli tõug väljasuremisohus, kuid õnnestus siiski säilitada kogudes kokku veel olemasolevad eksemplarid ning ristates neid soti põdrakoera ning taani dogiga. Tänapäeval peetakse neid pőhiliselt seltsikoertena.

Iirimaal kehtestati seadus (umbes aastal 1000), et iiri hundikoerad võivad kuuluda vaid Iirimaa lugupeetud peredele (ülikutele). Siiski kingiti neid ka väljapoole Iirimaad ja nii kehtestas Oliver Cromwell seaduse, millega keelati koera eksport Britanniast.

Iirimaal tunti neid nime all cu faoil, mis tõlkes peaks tähendama: “rikkuda jälg või lõhn, joostes sellest üle”. Seda nime kasutati esimest korda Iirimaal 13. sajandil.

Et koerad said Iirimaal tuntuks ja kuulsaks, siis aja möödudes sai neist ka hea kingitus mandri-Euroopasse, eelkõige Rooma ülikutele. Roomas kasutati neid ka võitluskoertena.

Kui Iirimaal ja Šotimaal tapeti 18. sajandi keskpaigaks pea kõik hundid, tekkis oht, et iiri hundikoera ei ole enam kellelegi vaja. 1845. aastal otsustati, et tõust tuleb loobuda. Otsuse üheks põhjuseks oli ka suur näljahäda.

Õnneks oli olemas kapten George A. Graham, kes võttis iiri hundikoera saatuse oma südameasjaks. Alates 1869. aastast ristas ta allesolevaid koeri (tema eriline lemmik oli koer nimega Bran) taani dogi ja šoti hirvekoeraga ning päästiski tõu väljasuremisest. 1870. aastal esines iiri hundikoer näitusel Iirimaal ning saavutas taas väga suure populaarsuse. Praegugi on koer Iiri kaitsejõudude maskott.

Iiri hundkoer on kergesti koolitatav, tark ja intelligentne. Ta saab hästi läbi lastega ja ka teiste koertega. Ta on rahulik ja tasakaalukas, ei haugu palju. Vajab küllaltki palju liikumist, seetőttu korterikoeraks ei sobi.

Iiri hundikoer on massiivne ja lihaseline koer.
Pea on pikk, otsmikuvall vaevalt märgatav, silmade vahel madal volt. Mitte liiga lai kolju, pikk koon. Silmad on ovaalsed, tumedad, laugude servad mustad. Väikesed roositaolised kõrvad.

Kael on pikavõitu, tugev ja lihaseline, ilusasti kaarduv, kuiv. Keha: hästi sügav lai eesrind. Selg pigem pikk kui lühike, lanne kaarduv. Kõhujoon ülespoole suunduv. Lihalised esijäsemed, kaldu abaluud, küünarnukid tihedalt vastu keret. Paralleelsed esijäsemed, tugevad ja sirged. Tagajäsemete reied lihaselised ja laiad. Põlve- ja kannaliigesed hea nurga all.

Saba on pikk, veidi kaardus, rikkalikult karvadega kaetud, kantakse seljajoone tasandil. Karvakate on kerel, jäsemetel ja peas kare ja kõva, silmade kohal ja alalõual pikk ja kare.

Ta on hurdaline ja ka üks maailma suurimaid koeratõuge. Koera turja kõrgus on minimaalselt emastel 71 cm ja isastel 79 cm ning kaal 40–80 kilo. Turjakõrgusel aga polegi maksimaalset piiri.

Karvkate on kare, silmade ja lőua juures pikem. Enimlevinud värvus on hall (nii tume kui ka hele), kuid on ka pruune ehk brindle’eid (nn küpse rukki värv), punaseid, musti ja valgeid isendeid.