Kui lőpuks aastal 1835 sellised vaatemängud keelati, siirduti varjulisematesse paikadesse, näiteks pubide keldritesse, kus siis ässitati koeri teiste koertega vőitlema (= kaklema). Kui needki keelati, alustati rotitapmisvőistlustega. Legendaarsed terjerid suutsid tappa sadagi rotti viie minuti jooksul.
Härja- ja karuvőitlustel kasutati suuri ja raskeid ning aeglaseid mastiffe ja buldogide eellasi. Koera- vői rotivőitlustel oli aga oluline kiirus ja nii ristatigi vőitluskoeri terjeritega. Kihlvedudega liikusid suured rahad ja see tingis ka julma "aretusvaliku" - nii mőnigi koer leidis kuulsusetu lőpu merepőhjas kotis, seltsiks kivi. Sellega tagati, et just kőige armutumad ja verejanulisemad koerad jätkaksid vőitluskoerte sugu, et vaid soovitud jőhkrus edasi läheks. Ei olnud harvad juhtumid, kus koer tuli härja küljest lahti lőigata.
Pööre tuli selle sajandi alguses, kui hakkasid levima koeranäitused ja koeraharrastus hakkas suunduma meile harjunud radadele. Välimus hakkas üha enam lugema ja vőitluskoerad jäid ilma tööta.
Sellise pärandiga alustas oma lemmiktőu ühiskonnasőbralikuks aretamist 1932. a. Joseph Dunn ja mőned tema sőbrad. Tőu nimi - bullterjer oli juba antud James Hinksi aretatavale tőule, seepärast vőeti uueks tőunimeks Staffordshire Bullterrier.
Bullterjeri aretuses oli kasutatud dalmaatsia koera ja vőimalik, et ka pointerit. Staffordshire Bullterrieri, hüüdnimega "staffi" kasvatajad otsustasid jääda vana bull-and-terrier tüübi juurde. Tänapäeva staff ongi rohkem vanaaegse buldogi moodi kui tänane Inglise Buldog ise ongi. Esmakordselt esinesid staffid näitusel 1935 aastal, neid oli koguni 26 koera. Ja mais 1935. a. kogunesid u. 40 inimest Craley Heath´I Old Guns Hoteli ja moodustasid tőuklubi - The Staffordshire Bull Terrier Club. Esimesel aastal registreeriti juba 174 staffi. Samal ajal koostati ka tőustandard, aluseks olid kaks tuntumat koera, kes kőige enam vastasid soovitavale staffitüübile.
Ja staffid alustasid maailma vallutamist.
Tänaseks on staffid ülivőimsalt arvukaim terjeritőug Inglismaa koeranäitustel, stertifikaadiőigusega näitustel on neid reeglina üle 300. Aastas sünnib Inglismaal üle 2500 staffi ning nendest 600-700 imporditakse väljapoole saart.
Staffid jőudsid ka Ameerikasse ja nagu paljude koeratőugude puhul, kujunes ameeriklastel oma arvamus ka sellest tőust. Ja nii aretatigi Ameerika Staffordshire Terrier, kes on oma esiisadest suurem ja veidi eritüüpne ning enamasti kupeeritud kőrvadega.
Amstaffi - nagu kasvatajad teda hellitavalt kutsuvad - ei tohi segi ajada ka meil mőningates ringkondades hinnatud kaklejakoerte pit-bullterjeritega. Paljudes maades on pit-bullterjer oma agressiivsuse tőttu keelatud, teda ei registreerita ka üheski FCI liikmemaas, ning ta ei kuulu näitusel esitamisele. Seega vőib teda pidada ka segavereliseks koeraks, kuna on ristatud erinevaid agressiivseid koeri.
Staffordshire bullterjer erineb paljudest teistest terjeritőugudest. Pőhjus on lihtne - ta on rohkem buldog kui terjer. Pea on tal lai ja lühike, pőselihased tugevad, kőrvad väikesed tahapoole hoidvad rooskőrvad, koonuosa on taas rohkem terjerilt, rind on lai, keha lühike ja rinnakorv tugevalt kaardunud ribidega, käpad hästi lihaselised, saba ei lőigata ja see meenutab vanaaegse kaevupumba kahva, karv on lühike ja sile, mitte nii karm nagu sugulasel bullterjeril. Kőik värvused on lubatud, v.a. maksavärvi pruun ja must piirdega (black-and-tan). Staffi kőrgus on 36-41 cm ja ideaalkaaluks 10-15 kg.
Terjerikasvatajad naljatavad, et staffis peab olema kőik see, mis teistel terjeritel keelatud on. Heal staffil keeravad isegi esikäpad väljapoole. Oma suurusega vőrreldes on staff ääretult tugev ja vilgas koer. Hoolikas valik aretuse algaastatel on muutnud kőiki elusolendeid vihkava verejanulise koera sőbralikuks ja lőbusaks kogu pere lemmikuks. Siiski tuleb ettevaatlik olla kui staff mőne koera, kassi, siili vői roti peale vihastab, siis kaklus vőib olla raskete tagajärgedega. Agressiivseks ei tohi ässitada aga ühtegi koera.
Inimeste suhtes on staff aga ülevoolavalt sőbralik. Kőrge valulävi teeb staffist mőnusa noorepere lemmiku, lapsed ei suuda staffile liiga teha. Staff allub väga hästi koolitusele, temaga saab harrastada ka agilityt. Arvestama peab aga sellega, et staff kipub ise mőtlema ja mitte alati ei ole mőtted peremehe ja vőistluse juures ning reeglina liigub tema mőte omaniku omast kiiremini ja ta tegutseb välgukiirusel (ning vőib seetőttu kergelt autoteele sattuda).
Ühekordne karv välistab igasuguse őues pidamise meie kliimas. Staff on suurepärane linnakoer. Kuigi staffi on kerge vőőrutada haukumisest, on ta jutukas - selline veider "mulisemine-purisemine-ulisemine", mis naabriteni ei kostu, viib ka raskema masenduse ja sunnib muigama. Nii palju kui on erineva välimusega staffe, on ka isiksusi, iga koer sellest tőust on kordumatu. Koer, kes kardab pimedust, őpib lampi süütama, mőni soostub jooma vaid voolavat vett otse kraanist, teine oskab avada kőiki uksi, kolmas oskab tagurpidi käiguga paremini manööverdada kui paljud autojuhid.
Koer daamikesega. Staffordshire Bullterrier omanikuga. Pilt, mis Inglismaal, Lőuna-Aafrikas ja Soomes on üsna tavaline. Eestiski ehk kunagi. Eestis elab hetkel 5 staffi, üks toodud Venemaalt, kolm on pärit ühest pesakonnast, emaks Soomes sündinud staff. Soome on hetkel üks tugevamaid "staffi-maid", aretustöö pőhineb parimatel Inglismaa aretusliinidel-koertel.
Üha enam hakkab ka meil levima teadmine pärilikest vigadest ja haigustest. Selles suhtes on staff terve koeratőug. Soomes kontrollitud koertel esineb puusaliigese düsplaasiat harva, silmahaigusi praktiliselt ei esine ja pőlve (kahjuks Eestis ei sooritata, kuigi oleks aretuseseisukohalt vajalik kőikidele bull-tüüpi terjeritele ja buldogi tüüpi koertele)- ja küünarliigese uurimistulemused on osutanud kőik koerad terveteks.
Kui Sa ei otsi jahikoera ning ei soovi kasvatada koerast inimvihkajat, on Staffordshire bullterjer uus ja tore vőimalus kogeda jäägitut (koera) armastust.
Tekst: Helen Tonkson, Kennel Mooncraft´s
Tagasi
