Verekoer

Tőu nimetus verekoer ehk bloodhound ei tulene sellest, et see tőug oleks verehimuline, samuti ei ole sellel nimel midagi pistmist verejäljega, nimi viitab hoopis sellele, et aastasadu on tőu aretusel kasutatud vaid parimaid vőimalikke puhtaverelisi liine. Tõunimi verekoer võeti kasutusele aastal 1330. Verekoer on maailmas üks vanemaid koeratőuge üleüldse. Tema kaugeid esivanemaid on jäädvustatud naha- ning kivikunstis juba 1000-2000 a eKr.

Tänapäeva verekoer pőlvneb keskajal Belgia ja Prantsusmaa Ardenni regiooni kloostrites aretatud vereliinidest, aretusel kasutati vaid parimate tőuomadustega koeri. VIII sajandil aretas peale oma surma pühaku staatuse saanud Francois Hubert St.Hubert houndid. Legend räägib rikkast, kirglikust jahimehest, kes peale jahiretkel kogetud ilmutust vahetab maise elu kloostrielu vastu. Ta vőtab kloostrisse kaasa vaid oma jahikoerad. Tänapäevalgi veedatakse 03.11. Püha Huberti päeva.

Algselt olid St:Huberti koerad musta värvi, hiljem arenes sealt black and tan värvus. Musta värvi St.Huberti koeri kasutati metssea ning hundijahil, nad olid tuntud oma julguse, otsustusvőimelisuse ning sihikindluse suhtes. Valged St.Huberti koerad ei olnud aga niivőrd populaarsed ja hinnatud, neid kasutati metskitsejahil.

1066 a. viis Villiam Vallutaja St.Huberti koeri Suur-Britanniasse, seal aretati neid edasi, ilmselt sellest on tekkinud ka Eestis ekslikult kasutatav tőunimetus inglise verekoer. Aretusega jőuti lőpuks pruuni värvi koerteni, keda kutsuti Dunnehoundideks.

Valgete St.Huberti koerade ja Prantsusmaa jahikoerte ristamisel aretati Talbot hound, nad olid värvuselt valged vői kolmevärvilised.

16. sajandil peeti hounde paljude kloostrites, kus tegeleti aretustööga, vaid parimaid, tugevamaid ja tervemaid isendeid kasutati edaspidises aretuses. 16saj. hakati neid esimest korda kasutama inimeste otsimisel, seoses Šoti piiril toimuva katoliiklaste ja protestantide omavaheliste erimeelsustega. Koeral oli seaduslik őigus vőtta jälge üles kus iganes, isegi siseruumides. Tol ajal kutstuti neid Sleuth houndideks. Sleuth houndidel oli suurepärane haistmine, kuid nad olid aeglased, suured ja massiivsed. Edasipidises aretuses hakati neid kutsuma Bloodhoundideks ehk siis verekoeraks, justnimelt puhaste vereliinide tőttu. Neid peeti karjas, inglise keeles "pack", ka tänapäeva verekoeral on tugevalt säilinud "kambavaim", sellest ka nende sőbralikkus teiste koerte vastu.

Ka tänapäeval on Inglismaal mőned aktiivsed verekoera pack-id, mh Windsor Forrest Bloodhound Pack, Peak Bloodhounds ja The North Warwichshire Pack.

Algselt kasutati verekoera ulukijälitamisel, kuid juba aastasadu kasutatakse teda inimeste otsimisel. Jahiinstinktid on tal nimelt olematud.

Koos briti kolonistidega jőudis verekoer lőpuks ka Pőhja-Ameerikasse. Ameerikas ongi tänapäeval verekoer rohkem levinum ja populaarsem, kui Euroopas. Verekoeri kasutatakse seal laialdaselt politseitöös, eriti inimeste otsimisel, muide, sellel koeral pole probleemiks ka näiteks uppunu leidmine veest. Tema legendaarne nina on niivőrd kőrgelt lugupeetud, et Ameerikas aktsepteeritakse verekoera ka kohtus tunnistajana.

Verekoeral on tohutult arenenud haistmismeel. Vőrdluseks - verekoera ninamemebraani pindala on 150 cm2 suurune (suurem kui kogu koera keha pindala), inimesel aga on see 3 cm2, seega on tema haistmine inimese omast umbes 3 miljonit korda teravam. Kőikidest koeratőugudest on tal parim haistmine, paljud verekoerad suudavad üles vőtta ka 2 nädala vanuse jälje. Vanim dokumenteeritud jälg oli 17 päeva vana, selle rekordi omanikuks on verekoer Clyde (omanik Bill Grimm).

Märkimisväärne on see, et antud jäljele oli peale sadanud meetrine lumekiht.

Huvitav on ka fakt, et verekoer ei haugu (ei oska), vaid ulub, aga hääl on tal tősiselt vőimas.

VÄLIMUS:
Kehaehituselt on verekoer jőuline, tugeva massiivse luustiku ja kehaehitusega, nahk elastne, őhuke, voltidega. Turja kőrgus isastel 63-69 cm, emastel 58-64 cm. Kaal jääb tavaliselt vahemikku 36-60 kg. Liikumine on aeglane, kerge ja vetruv, elegantne. Pea on majesteetlik, massiivne, pikk (28-30 cm) ja kitsas, väga tugevalt märgatava kuklakühmuga, pea ja kaela osas on eriti palju vaba nahka.

Otsmik ja koon ühepikkused, otsmiku- ja koonujooned paralleelsed, selgelt märgatava üleminekuga, otsmik voldiline. Mokad pikad ja rippuvad, ülemine mokk ulatub vähemalt 5 cm üle alumise, ninapeegel must (tume, kastanpruuni värvi ninapeegel on vőimalik koertel, kelle karvavärvuses ei esine musta). Lőug lai ja pikk. Silmad tumedad pähkelpruunid ja sügaval asetsevad. Alalaug on rippuv, näha on silma punane sidekest. Kőrvad on ülipikad, ette tőmmates ulatuvad üle koonu, madalal asetsevad, pehmelt keerdus, pead all hoides paralleelselt koonuga.

Kael on pikk, lihaseline, palju rippuvat nahka. Turi tugev, lihaseline ja kőrge. Rind on tugev, jőuline, lai ja sügav. Eesjäsemed on sirged ja paralleelsed, randmed laiad ja tugevad, lihaselised, tugeva luustikuga; tagajäsemed sirged ja paralleelsed, hästi arenenud luustiku ja lihastega. Selg lihaseline ja tugev, sirge. Saba püstine, saablikujuline, kaardus, kuid mitte rőngas, seljajoonest kőrgemal asetsev. Karv lühike, sirge, tihe, läikiv, kőrvadel ja pea peal siidpehme, selja pealt karedam.

Verekoeri on kolme värvi – levinuim on black and tan ehk siis pőhivärvus on pruunikas, peas, seljal ja külgedel must sadul, red/tawny ehk pruunikaspunane ning liver and tan ehk koer on maksavärvi, pruunide laikudega. Karvkattes on valged laigud lubatud vaid rinnal, käppadel ning saba otsas. Verekoer kuulub FCI 6. rühma 1 alarühma.

ISELOOM:
Iseloomult on verekoerad őrnahingelised, hellust vajavad, oma perekonda kiinduvad, uskumatult truud, armastavad ja lojaalsed. Nad on väga sőbralikud ja alati heatahtlikud. Nad on kohmakad, vaiksed, vőivad olla vőőraste suhtes pisut häbelikud ja reserveeritud. Laste, teiste koertega ja koduloomadega saavad suurepäraselt läbi.

Verekoera ei saa sundida, nii suhtlemisel, koolitamisel kui ka kasvatusel. Nad vajavad armastavat, heatahtlikku, kannatlikku ja rahulikku järjepidevat őpetamist, kindlasti ei sobi nende koolitamisel jőumeetodid ja igasugune koolitajapoolne närviline käitumine - verekoer läheb lihtsalt "lukku" ja ei tee mitte midagi. Ta vőib kannatada, kuid sellegipoolest koostööd ei tee. Őpetamist vőiks alustada varajases kutsikaeas, ta őpib tőesti ruttu. Mis kutsikana selgeks őpitud, seda nad ei unusta.

Nad on küll kannatlikud, kuid väga sihikindlad ning iseseisvad. Nad vőivad aegajalt olla ka isepäised. Heaks jäljekoeraks teebki teda sihikindlus, ta ei jäta oma tööd kunagi pooleli. Verekoer on väga sotsiaalne ja ei pruugi taluda üksindust, veel 30-40 aastat tagasi elasid nad ju suurtes kennelites packidena. Verekoer sobib hästi peresse, kus on teisi koeri.

TERVIS:
Verekoer on suhteliselt terve tőug. Tüüpilisemad hädad on kőrva- ja silmapőletikud. Nagu teistelgi suurtel tőugudel, vőib esineda düsplaasiat ja ka muid ortopeedilisi probleeme. Kőige ohtlikum aga on maolaienemus ja –keerd, mis kohese arstiabi puudumise korral lőpeb koera surmaga. Tőul vőib esineda ka entroopiumi (silmalaug on keerdunud sissepoole) ja ektroopiumi (silmalaug on keerdunud väljapoole), nahapőletikke ning allergiat. Harva vőib esineda epilepsiat.

Tõustandard:

Päritolumaa: Belgia
Kehtiva ametliku standardi välja andmise kuupäev: 13.03.2001

Kasutamine:
Laialdaste kasutusvőimalustega jäljekoer, teenistuskoer, seltsikoer. Ta on olnud ja peaks ka alatiseks jääma koeraks, kes oma märkimisväärse haistmismeele tőttu on peamiselt rihma otsas töötava koerana kasutatav mitte ainult järgnema haavatud saaklooma lohistamisjäljele verejälje katsetel, vaid ka politseioperatsioonidel inimeste otsimisel. Oma otstarbekohase kehaehituse tőttu on verekoeri őnnistatud hea vastupidavuse ja väljapaistva ninaga, mis vőimaldab neil püsida jäljel, läbides pikki vahemaid ja töötada väga erinevatel maastikel ilma mingisuguste probleemideta.

Klassifikatsioon:
Rühm 6: Hagijad, verejäljekoerad ja sugulastőud.
Alarühm 1: Hagijad. 1.1 Suured hagijad, töökatsetega.

Lühikokkuvőte ajaloost:
Iiidsete esivanematega suurt kasvu hagijas ja suurepärane lintrihma otsas töötav koer. Suurepärase haistmise ja heade jahiomaduste tőttu on ta olnud tuntud ja hinnatud juba sajandeid. Aretatud Ardennides Abbaye de Saint-Hubert' i munkade poolt. Neid arvatakse pärinevat mustadest vői black and tan värvusega hagija-tüüpi koertest, keda kasutas 7 sajandil karjana (pack) munk Hubert jahil. Munk Hubertist sai hiljem piiskop ning pärast kanoniseerimist jahimeeste patroon. Need suured houndid levisid Ardennides, sest piirkonnas oli palju suuri ulukeid, kes varjusid seal laiuvates metsades. Saint-Huberti Houndid olid kuulsad oma jőulisuse ja vastupidavuse poolest, eriti just metssea jahil. Esimesed Saint-Huberti Houndid olid mustad, kuid hiljem lisandus black and tan värvus. 11 sajandil tői William Vallutaja need koerad ka Inglismaale. Samal ajal toodi sinna ka sama tüüpi, kuid valge karvkattega koerad, keda kutsuti Talbot Houndideks. Inglismaal panid need imporditud koerad aluse tőuaretusele. Nende verekoerte järglased said tuletisena hüüdnimeks "verega koerad", mis tähendas puhtaverelist koera ehk puhtatőuline koer. Hiljem toimus tőu areng ka Ameerika Ühendriikides. Peamiselt lőunaosariikides, kus neid koeri kasutati pőgenenud orjade püüdmiseks.

Üldine välimus:
Suurekasvuline hagijas ja massiivne, rihma otsas töötav koer, jäljekoertest kőige massiivsem. Kehajoontelt harmooniline, tugeva luustiku ja hea lihastikuga, samas mitte rasket muljet jättev. Pőhikujult pika, ristküliku kujulise kehaehitusega. Kogu välimus on imponeeriv ja aadellik. Tema olek on pühalik. Pea ja kael tőmbavad tähelepanu oma küllusliku, lainetava őhukese nahaga, mis langeb sügavate voltidena. Liikumine on muljetavaldav, pigem aeglane ja teatava veereva sammuga, samas nőtke, elastne ja vaba. Ükski neist tunnustest ei tohi olla nii liialdatud, et ei kaoks liikumise harmoonia, andes ülepingutatud välimuse vői veel hullem, mőjutades koera tervist ning heaolu. Teiste vőimalike liialduste hulgas peaks mainima silmi, mis on liiga sügava asetusega vői liiga väikesed; tursunud silmalaud; liiga rohke ja liiga lahtine nahk liiga paljude ja sügavate voltidena; liiga suur rinnalott; liiga kitsas pea. Koerad kes on liiga suured, liiga massiivse ja raske kehaehitusega, on samuti ebasoovitavad, sest see mőjutab nende tööomadusi.

Olulised proportsioonid:

* kehapikkus / turjakőrgus : 10 / 9
* rinnasügavus / turjakőrgus : 1 / 2
* pea pikkus / kehapikkus : 3 / 7
* koonu pikkus / pea pikkus 1 / 2

Käitumine / temperament:
Leebe, rahulik, sőbralik ja inimestega seltsiv. Eriti kiindunud oma omanikku. Salliv teiste kennelikaaslaste ja koduloomade suhtes. Mőnevőrra tagasihoidlik ja kangekaelne. Samavőrd vastuvőtlik kiitmisele kui ka korrigeerimisele. Mitte kunagi agressiivne. Tema hääl on sügav, kuid haugub harva.

Pea:
Tőule kőige iseloomulikum kehaosa on tema imponeeriv ja majesteetlik pea, mis väljendab aadellikkust. Pea on sügav ja kitsas, vőrreldes pea pikkusega ning pikk, vőrreldes kehapikkusega. Luustruktuurid on selgelt nähtavad. Külgedelt lamendunud ja profiililt nelinurkne. Koonu ülajoon on peaaegu samas tasapinnas kolju ülajoonega. Otsaesisel ja pőskedel rikkalik őhuke nahk moodustab kortse ja sügavaid volte, mis langevad, kui pead hoitakse madalal ning mis jätkuvad tugevalt arenenud rinnavoltidena. Emastel on nahavoldid vähem rikkalikud.

Koljupiirkond:
Kolju on sügav, pikk, pigem kitsas ja lamendunud külgedega. Kulmud ei ole silmapaistvad, kuigi vőivad nii paista. Kuklakühm hästi arenenud ja selgesti avalduv.
Üleminek otsmikult koonule: Ainult kergelt märgatav.

Näopiirkond:

Ninapeegel: Must vői pruun, black and tan koertel alati must. Nina on lai, hästi arenenud, laiade avatud sőőrmetega.
Koon: Sama pikk kui kolju, sügav, sőőrmete juurest lai, kogu pikkuses vőrdse laiusega. Koonu ülajoon on sirge vői kergelt kumer (oina nina).
Mokad: Väga pikad ja rippuvad; ülemised mokad langevad üle alumiste ja eest moodustavad täisnurga otsmiku ülajoonega, mis annab koonule täisnurkse kuju. Suunurkade poole muutuvad mokad lihavateks voltideks (emastel vähem ilmekad), mis märkamatult segunevad ohtrate rinnavoltidega. Ülemiste mokkade äär ulatub 5 cm allapoole alumist lőualuud. Mokkade ääred on hästi pigmenteerunud mustad vői pruunid, vastavalt ninapeegli värvusele.
Hambad: Täielik hambumus, korralikus käärhambumuses. Tugevad valged hambad, asetunud korrapäraselt hästi arenenud lőualuudesse. Tanghambumus on lubatud.
Pősed: lamedad ja lohkus, eriti silmade all.
Silmad: tumepruunid vői pähkelpruunid, heledamad (merevaik) koertel, kellel puudub must sadu vői mantel. Keskmise suurusega, ovaalsed, ilma nőreta, ei ole esile tungivad ega vajunud silmakoopasse, jätavad iirise täielikult nähtavaks. Silmalaugude kontuur on korrapärane, laud on normaalselt asetunud ümber silmamuna; natuke rippuvad alalaud, nii et sidekest on nähtaval, on sellest hoolimata lubatud. Mitte kunagi ei tohi ripsmed puudutada ega ärritada silmamuna. Mulje on leebe, őrn ja väärikas, pigem melanhoolse ilmega.
Kőrvad: őhukesed ja elastsed, kaetud lühikese karvaga, katsudes pehmed ja sametised; väga pikad kőrvalestad, kui asetatud otsmiku ülajoonega paralleelselt ulatuvad ninapeeglist kaugemale. Kőrvade asetus väga madalal, samal kőrgusel silmadega vői veelgi madlamal pea külgedel, langevad nőtkete voltidena keerdudes sisse- ja tahapoole.
Kael: Nii pikk, et koer saab nina maas jälge ajada; tugevate lihastega; kurgualusel nahk lahtine ja väga arenenud, moodustades topelt rinnavoldi, emastel vähem ilmekas.
Kere: Üla- ja alajoon on peaaegu paralleelsed.
Turi: nőrgalt avaldunud.
Selg: Sirge, lai, pikk ja tihke.
Lanne: Lai, tugev, lühike, väga kergelt kaarjas.
Laudjas: Hästi lihaseline, peaaegu horisontaalne, mitte kunagi püsivalt langev, väga lai ja üsna pikk.
Rindkere: Ovaalse kujuga, lai, hästi alla laskunud, selgelt moodustab esijalgade vahel kiilu; rinnakorv piisavalt pikk. Rinnakueesne ja őlaliigese piirkond välja ulatuv. Roided hästi kaardunud, rinnakorv ei ole lame ega tünjas.
Alajoon ja kőht: Alajoon peaaegu horisontaalne; rinnakorvi alaosa hästi alla laskunud; küljed hästi täitunud, laiad ja alla laskunud; kőht ainult kergelt tőusva joonega.

Saba:
Pikk, tugev, jäme, kőrge asetusega, seljajoone pikenduseks, tipu suunas kitsenev; hoitakse saablikujuliselt; liikumisel kaardub nőtkelt seljajoonest kőrgemale, mitte kunagi keeratud küljele. Saba alumine külg on kaetud umbes 5 cm pikkuse karmima karvaga, mis tipu suunas lüheneb.

Jäsemed:
Esijäsemed:

Üldmulje: Hästi lihaselised, tugevad, sirged ja täielikult paralleelsed.
Abaluu: pikk, langev, hästi lihaseline, kuid mitte ülepingutatult.
Őlavars: pikk, langev ja moodustab abaluuga hea őlanurga.
Küünarnukk: hästi asetunud, ei keera sisse ega välja.
Küünarvars: sirge, tugev ümmargune luu.
Ranne: kindel, tugev.
Kämmal: tugev, eestvaates püstine, küljelt vaadatuna kergelt ettepoole langev.
Esikäpp: kompaktne, väga tihke, ei keera sisse ega välja; varbad hästi kaardunud, hea luustikuga ja tihedalt (kassikäpp); paksud tihked käpapadjandid; lühikesed tugevad küüned.

Tagajäsemed:

Üldmulje: Tugevad, jőuliselt lihaselised, esijäsemetega hästi tasakaalus; tagantvaates ideaalselt paralleelsed; seis ei ole liiga kitsas ega lai.
Reis: Hea pikkusega ja tugevalt lihaseline.
Pőlv: Hea nurgaga, ei pöördu sisse ega välja.
Säär: Piisavalt pikk ja tugevate lihastega.
Kand: tugev, suhteliselt maa lähedal ja hea nurgaga.
Pöid: tugev ja lüike.
Tagakäpp: nagu esikäpp.

Liikumine:
Verekoera väga iseloomuliku liikumise hindamine on äärmiselt oluline. Tema normaalsel liikumisviisil, traavis, on samm ühetaoline, mőődukate sammudega, vetruv ja vaba, kattes rohkem maad kui ühelgi teisel hagijal olles tőule väga iseloomulik, veerev, olemata järsk. Tagumiste jalgade liikumine on hea ja nad annavad tugeva tőuke. Esi- ja tagajalgade sammu ulatus on vőrdne ning seljajoon jääb horisontaalseks. Jalad liiguvad paralleelselt, kuid suurematel kiirustel 'ühes jäljes'. Saba hoitakse saablikujuliselt kőrgel ilma, et nurk oleks liigselt rőhutatud. Verekoer peab olema vőimeline jooksma traavi pikka aega ilma väsimuse märke ilmutamata.

Nahk:
Rikkalik kogu kehal, lahtine ja elastne. Tőule iseloomulik on väga lahtine ja külluslik nahk peapiirkonnas. Otsaesisel ja pea külgedel moodustab nahk langevaid volte, mis on ilmekamalt nähtavad, kui pead hoitakse all. Siiski liigsed kortsud ja voldid näol ning kulmudel ei tohi kunagi kahjustada silmi. Liigsest nahast moodustunud voldid kehal ei ole soovitatavad.

Karvkate:
Karv: Kehal on karv lühike, tihe, üsna karm ja ilmastikukindel. Kőrvadel ja peal väga lühike ja katsudes pehme.
Saba alumine külg on kaetud veidi pikema ja karmima karvaga.

Värvus: on kolm erinevat karvavärvust: kahevärvilised black and tan ja liver and tan ning ühevärviline punane.
Black and Tan koertel vőib olla erinev musta värvuse hulk vastavalt kas neil on mantel vői sadul.
Mantliga koertel on must värvus domineeriv: tan (punakaspruun) värvus on ainult koonul, pőskedel, silmade kohal, rinnal,
jäsemetel ja pärakupiirkonnas. Sadulaga koeral on rohkem punakaspruuni värvust sest must on rohkem vői vähem
piiratult vaid seljapiirkonnas. Värvipiiride sarnane asetus on ka kahevärvilistel liver and tan koertel. Värvid ei ole alati
selgelt määratletud ega selgesti eristatavalt piiritletud. Tumedamates piirkondades vőib leida sisse puistatuna heledamaid
karvu. Selline erineva värvusega karvade segu on lubatud. Ühevärviliste punaste värvus vőib varieeruda heledast tumepunaseni.
Pleekinud punakaspruun kahevärvilistel vői punane värvus ühevärvilistel ei ole soovitatav. Natuke valget rinnal, varvastel ja
sabaotsas on lubatud, kuid mitte soovitatav.

Suurus ja kaal:

Turjakőrgus: Ideaalkőrgus isastel: 68 cm, emastel; 62 cm. Lubatud kőikumine 4 cm rohkem vői vähem.
Kaal: Isastel: 46-54 kg. emastel 40-48 kg. Kőrgus ja kaal peavad olema tasakaalus.


Vead:
Igasugust kőrvalekallet eelnevatest punktidest tuleb vaadelda veana. Tősidus kuidas sellesse suhtutakse peab olema
tasakaalus vea raskusastmega.
Üldmulje: uimasus; kerge luustik; liiga kőrge- vői madalajalgsus; pigem ruudukujuline kehakuju; vähene aadellikkus.
Pea: Kolju lai ja mahukas vői liigselt kitsas; langev otsmik: otsmikunahk langeb liiga kaugele ette; kuklakühm ei ole piisavalt märgatav; liiga järsk üleminek otsmikult koonule; ninajuur nőgus; koon lühike vői mitte piisavalt sügav; ülamokad ei ole piisavalt rippuvad.
Nina ja mokad: vähene pigment.
Hambumus: hammaste puudumine.
Silmad: Liiga väikesed, langenud liiga sügavale silmakoobastesse; alumine laug liiga rippuv, liiga palju sidekesta nähtaval.
Kőrvad: liiga lühikesed, liiga paksud, asetsevad silmajoonest kőrgemal, liiga pea lähedal, liiga lamedad.
Kael: lühike, sihvakas, liiga väike rinnavolt.
Kere: Liiga pikk vői lühike; rinnakorv ei ole piisavalt alla laskunud; küljelt vaadatuna ei ole rinnakueesne piirkond piisavalt märgatav; lamedaküljeline vői tünjas; kőrge vői küürus seljaga; laudjas üle pingutatud vői langev; kőht liiga tőusev.
Saba: madala asetusega; oravasaba, rőngas saba, keerdus vői sőlmjas saba; konksjas vői küljele keerduv saba.
Jäsemed: Liiga suured vői väikesed nurgad; lühike őlavars; profiilis ei ole esijäse vertikaalne (kämmal liiga kaldus vői nőrk ranne); eestvaates ei ole esijäsemed vertikaalselt (pöörduvad sisse vői välja, jalad kőverad, őled välja keeratud jne); tagantvaates ei ole tagajäsemed vertikaalselt (liiga kitsas vői lai seis, rangjalgsus; koondkandsus jne); jänese- vői lame käpp.
Liikumine: Kitsas vői lai liikumine; kerimine, rabamine, piiratud vői kange samm; hakkiv samm; vähene selja töö.
Värvus: Heledad vői pleekinud värvid.
Temperament: Vähene enesekindlus vői argus.

Diskvalifitseerivad vead:
Temperament: Agressiivne vői liiga arg. Iga psühholoogilise anomaaliaga koer tuleb diskvalifitseerida.
Üldmulje: Vähene tőulisus.
Hambumus: Üla vői alahambumus; viltune alalőug; kőver suu.
Nina ja mokad: Tugev pigmendi puudumine vői roosad; muu värvus kui must black and tan koertel; muu värvus peale pruuni vői musta punastel koertel.
Silmad: Helekollased (kullisilmad)
Karvavärvus: Kőik värvid, mis ei vasta eespool kirjeldatutele; liiga suured valged laigud, näiteks valge värvuse ulatumine randmete vői kandadeni, liiga palju valget rinnal; valged laigud mujal kui rinnal, varvastel ja sabaotsas, näiteks valge koon vői lauk.
Suurus: Kőrvalekalle lubatud piiridest.

NB! Isasel koeral peab olema kaks normaalset munandit, mis on täielikult laskunud munandikotti.

Tekst: Hedvig Tahlfeldt, Kennel Hanging Around