Kennel Päiksekiir - kääbuspinšerid

Meie pere esimene koer oli kääbuspuudel, kes oli olemas kolm aastat enne minu sündi. Kasvasin selle koeraga üles. Kõikides minu lapsepõlve mälestustes on Pimbo sees. Ta oli mu parim sõber. Vanemad ütlesid, et peale Pimbot meile enam koera ei tule, sest karvaga on palju tegemist ja koer suur vastutus jne, kuid kui koer suri nägid nad minu kurbust, kuidas ma mitmeid nädalaid ei rääkinud, naernud ega söönud korralikult.

Ema tõi riiulist ENE ja lõi lahti lehekülje ilukoerte piltidega, kus meie pilgu haaras pilt kääbuspinscherist. Võrreldes teiste tõugudega oli koeral uhke hoiak ja terane pilk. Ja tähtsust omas ka see, et koera karv oli lühike. Helistas ema Kennelliitu, kust saime teada, et registris paberitega kääbuspinscherit pole aga Soomes on neid küll.

Pääsesime ligi internetti, mis 2001 aastal oli haruldasem kui nüüd, ja printisime välja kasvatajate nimekirja. Meie valikuks osutus kannel Bonzer’s, mille kasvataja Eijaga mul ema hästi kontakti sai. Rääkis ema murest, et meil on hädasti uut sõpra vaja ja kaks kuud hiljem tõi kasvataja koera laevaga Eestisse.

Me poleks osanud arvata, et see koer nii suure südame ja hea iseloomuga on. Me teadsime algusest peale, et näitustele me ei lähe aga kasvataja oli paberitega kaasa pannud kirja, et valis meile ilusama isase ja et me ikka prooviksime näitusele minna. Proovisime korra ja Lucky’l läks hästi.

Sealt hakkasin tegelema Junior Handlerlusega, mille peale mõni kasvataja ütles, et pikal tüdrukul ei tohiks olla nii väikest koera. Öeldi veel, et koer pole efektne ja et SEDA TÕUGU EI ANNA ÕPETADA. Olin 12 aastat vana ja ma läksin selle peale koju ja õpetasin oma koerale kõik võimalikud trikid selgeks.

Võitsin palju võistlusi ja kõige paremaks loen Maailma Võitja näitust Poznanis, kus saime päeva parima kümne hulka sadade seast. Inimesed tulid hiljem õnnitlema mind selle suure töö eest, mis ma Lucky’ga teinud olin. See pole tavaline, et väike koer seisab perfektselt poolteist meetrit handlerist eemal ja on terve seismise aja, mis vahel ületas viite minutit,  ergas ja valmis kuulama järgmist käsklust.

Nii sai meie perest „koerapere“

Kuidas sai alguse mõte alustada teadliku aretustööga?

Kaks aastat hiljem kui meile tuli Lucky, saime endale emase koera Jessy, samast kennelist. Kuna Lucky oli superhea iseloomuga, tahtsime temalt järglasi saada. Paar jooksuaega hiljem saime teada, et kahjuks Lucky järglasi ei saa, kuid olime juba harjunud mõttega, et meile tuleb pesakond – nii et otsisime isase mujalt.

Kuidas sündis Teie kenneli nimi?

Kennel „Päiksekiir“ sai nime otse koertelt endalt. Peale halli argipäeva on see rõõmus koer tõeline päiksekiir ja halva tuju pilved ajab ta hetkega ära.

Mida Te oma aretustöös oluliseks peate?

Aretustöös pean oluliseks seda, et paar kuud enne paaritust saaksid emased koerad piisavalt füüsilist tööd ja palju värsket õhku ja vaba liikumist (nagu iga koer vajab terve elu jooksul aga sel perioodil keskendun sellele eriti). Et kutsikate kandmise ajal oleks vähe pingeid ja stressi ning et kutsikad saaksid algusest peale palju tähelepanu ja sotsialiseerimist.

Milline on Teie poolt aretatav tõug - iseloom ja kasutusala, tervis, liikumisvajadus, koolitatavus? Kas Teie tõug on lapse-ja lemmikloomasõbralik või sobib ta rohkem koos elama täiskasvanutega ning ei armasta enda kõrval rivaalitsevaid neljajalgseid?

Kääbuspinscher, kes on saanud korralikult sotsialiseeritud on parim sõber ja kaaslane. Algselt aretati tõug tallikoeraks rotte püüdma. Ta on energiline ja alati valmis peremehele järgnema. 10 kilomeetrit jalgratta kõrval pole mingi probleem ära joosta. Liikuda neile meeldib aga piisab ka kui koer saab korra päevas 25-30 minutilise jalutuskäigu tavaliste "pissiringide" kõrvale.  Õpihimuline on tõug ka. Õpetada annab neile mida iganes. Alates sõnakuulelikkusest agility’ni välja.

Tõug on väga terve. Seda ei ütle ma lihtsalt niisama, vaid tõesti – koer on terve. Lucky on varsti kaheksa aastaseks saamas ja ainus haigus on olnud kennelköha. Tõul pole sünnituskomplikatsioone nt meie vanem emane Jessy sünnitas viis poega 52 minuti jooksul ja oli kohe valmis nende eest hoolitsema.

Kui koer pole saanud traumeerida mõne lapse poolt – armastab ta lapsi väga ja teiste lemmikloomadega nt kasside ja tuhkrute või teiste koertega, ka suurtega, saab ta talutavalt kuni väga hästi läbi. Meil on kodus kuus koera: 3 isast, 3 emast. Nad ei kakle omavahel. Vahel söögi pärast on kõvem kisa aga katki pole keegi.

Teie poolt kasvatatav tõug Eestis – esindatus, tervislik seisund, populaarsus jms.

Tõime Eestisse esimese kääbuspinscheri 2001 aastal. Nende aastatega on siin sündinud umbes kümme pesakonda kutsikaid. Koerad on terved ja tõug alles hakkab populaarsust koguma. Võrreldes teiste väikeste koertega on tõug väga terve. Mõnel teisel tõul võib hiljem tervisehädade ravimise peale kuluda rohkem raha kui koera algne hind oli.

Iseloomult ja välimuselt on tõugu nimetatud allapõlve koerte kuningaks.

Millised on olnud Teie edukamad ja õnnelikumad hetked näitustel, aretuses? Kuhu on viinud Teid kaugeim näitusereis?

Näitustel on meil läinud hästi. Oleme saanud TP, VSP ja CACIB’eid ning kehvemaks hindeks on olnud "hea". Kõige kaugem näitus on olnud Poolas.

Kas Teie kenneli kasvandikud on leidnud omaniku ka väljaspool Eestit?

Meie kennelis on olnud kolm pesakonda ja nendest kaks on läinud Soome. Bonzers’i kasvataja Eija tahtis pesakondi meie emase Jessy sugupuust ja lasi oma sõbral osta meie kutsika.

Kas on konkreetselt midagi, mida Te koerakasvatajana väldite ja hukka mõistate? Positiivset ja negatiivset Eesti koeranduses?

Mulle meeldis kunagi, et kutsikaid ei tohtinud saada koerad, kes olid näitustel saanud halbu hindeid. Siis oli näitusel peale edevuse ja sotsialiseerimise ka muu mõte. Kui sul on hästi käituv koer, kes näeb välja tõuline – siis see koer tohib saada järglasi. Nüüd kadus see mõte ära ja järglasi võib saada iga koer, olgu ta nii agressiivne või tõustandardist väljas kui tahes.

Kaob aegamööda kvaliteet tõugude aretamises. Rõhutame oma kutsikaid müües seda, et meie koerad on näitustel saanud häid hindeid. Spetsialist on koera üle vaadanud ja ka iseloomule hinde andnud.

Mõistan hukka ketikoerte pidajaid, kes oma koerale korra päevas jalutuskäiku ei paku. Mulle ei meeldi, et müüakse paberiteta tõukoeri, kellele pole tehtud terviseuuringuid. Ei kiida ka heaks B,C-puusaliigesega koerte paaritamist. Vaktsineerimine võiks olla kohustuslik...

Kuidas hindate koerapidamise kultuuri Eestis? Teie soovid koer.ee lugejatele?

Koer võetakse vähemalt kümneks aastaks. See on otsus, mille võtab vastu inimene või terve pere. Selle pärast ei tohiks võtta endale koera hetke ajendil või väikese lapse soovil, kui täiskasvanud üldse ei taha. Eestlastel on Soomlastelt palju õppida. Seal pole hulkuvaid koeri ja ei lasta koertel üksinda jalutada.

Kallis lugeja, tea, et aeg mida investeerid oma lemmikuga tegeledes, tuleb Sulle mitmekordselt tagasi. Naudi aega, mil saate olla koos, sest Sina oled terve tema maailm.

Küsimustele vastas Gretel Lips, kennel Päiksekiir