Dunker on pärit Norrast, tema aretamisega tegeles 19. sajandi esimesel poolel Wilhelm Dunker.
Kaks Norra hagijatõugu - Dunker ja Hygeni hagijas põlvnevad esialgselt ühest hagija variandist. 1934. aastal eraldati nad lõplikult ja kumbki sai omaette tõukirjelduse.
Dunker on Skandinaavias populaarne jahikoer, eelkőige kasutatakse teda jänesejahil. Teda peetakse ka perekoerana.
Dunker on iseloomult sőbralik, heasüdamlik, töökas ja vastupidav. Oma perekonda on ta kiindunud, ustav ja truu, lastega ja teiste koertega saab suurepäraselt läbi, sobib ka perekoeraks. Vajab küllaltki palju liikumist ja ninatööd.
Dunker on tugeva, täisnurkse kehaehitusega, ent mitte raske. Selg on sirge, tugev ja lühike, nimmeosa lai, laudjas nõrgalt kaldu. Rinnakorv on sügav ja pikk, roided on hästi kaardunud, kõhujoon hoiab kergelt ülespoole.
Pea on üsna pikk ja kuiv. Kolp on nõrgalt kumerdunud, kuklakühm on rõhutatud, üleminek otsmikult koonule on mõõdukas. Põsed on lamedad, ninaselg sirge ja lai, ninapeegel must. Kael üsna pikk.
Silmad on üsna suured, kuivad ja tumedad.
Kõrvad asetunud keskmisele kõrgusele, üsna laiad ja pehmed, ümarate otstega. Kõrvad ulatuvad koonu keskele ja hoiduvad tihedalt vastu põski.
Jäsemed: hea nurga all õlad ja õlavars, esijalad sirged, painduvate kämmaldega, hea luustik. Tagajalad hea nurga all, madalal asetsevad kannad.
Käpad on ettepoole suunatud, kumerad ja hästi koondunud. Varbavahed karvased, mõhnad tugevad.
Saba asetseb seljajoone pikendusel, ulatub kannaotsteni ja hoidub sirgelt või kergelt ülespoole kaardu,.
Dunker on keskmist kasvu, isase koera ideaalkõrgus on 53 cm, emasel 50 cm.
Karvkate on lühike, tihe ja liibuv, värvuselt must vői pruunikaskollane valgete laikudega või tähniline ja pruunikaskollane valgete laikudega.
Tagasi
