Poola hagijas ehk Ogar Polski on pärit Poolast, tegu on vana koeratőuga. Teda kasutatakse jahikoerana, eriti väikeulukite jahil. Kodumaal esineb seda tõugu suhteliselt vähe ja väljaspool kodumaad veelgi harvemini. Poola naabermaades on ta siiski mingil määral tuntud. Esialgu kasutati poola hagijat pea kõikide loomade jahtimisel, kuid nüüdsed jahiseadused lubavad tema kasutamist metssea ja rebsae jahil, vaid mäestikualadel tohib ta ka jäneseid jahtida. Teda hinnatakse eriti tema kõlava haukumise tõttu, mis tagaajamise ajal muutub tugevuselt ja tämbrilt vastavalt jälje leidmisele.

FCI tunnustat tõugu alles 1966. aastal.

Poola hagijas on iseloomult tööhimuline, vastupidav ja vähenőudlik. Oma perekonda on ta kiindunud, ta on intelligentne, kergesti koolitatav ja sőnakuulelik. Sobib ka perekoeraks, sest on sőbralik, lastesse ja teistesse koertesse suhtub hästi.

Pea: üsna raske, koon ja kolju ühepikkused, lai ja veidi kumer kolju, kuklakühm ja otsmikuvall nähtavad. Tugev koonuosa, sirge koonuselg. Tume ninapeegel. Silmad on kastanivärvi, ilme sõbralik. Kõrvad on küllaltki madalale kinnitunud, pikad ja laiad, otstest ümardunud. Kõrva esiserv käändub sissepoole. Hambumus: käärhambumus. Kael: keskmise pikkusega, tugev ja lihaseline, kaelanahk on lõtv.

Keha: sirge ülajoon, turi selgesti rõhutatud. Selg on lai ja lihaseline, üsna lühike lanne, lai laudjas. Sügav ja pikk eesrind, kõhujoon veidi tõusev. Jäsemed: tugevate luudega esi- ja tagajalad sirged ja paralleelsed. Abaluu ja õlavarre vahelised nurgad on head. Tugev ja lihaseline tagaosa, madalad kannad, head nurgad põlve- ja kannaliigestes. Käpad on ümarad, kompaktsed, tugevate mõhnadega. Saba on üsna tugev, madalale kinnitunud ja veidi ülespoole kaarduv, pisut kandadest allapoole ulatuv. Liikumisel kantakse saba küljel, kuid mitte kunagi selja kohal. LIigutused: pikaldane galopp või pikaldane traav.

Poola hagijas on keskmist kasvu, turjakőrgus emastel: 55-60 cm, isastel: 56-65 cm kaal 20-32 kg. Karvkate on tihe, lühike, kuid ilmastikukindel, värvuselt black and tan.

 

PÄRITOLUMAA: Poola.

KEHTIVA ORIGINAALSTANDARDI AVALDAMISE  KUUPÄEV: 10.11.2006.

KASUTUS: Jahikoer, keda kasutatakse põhiliselt metssea- ja

hirvejahil. Mõnikord kasutatakse ka rebase- ja jänesejahil LõunaPoola mägistes piirkondades.

FCI KLASSIFIKATSIOON:

Rühm 6: Hagijad, verejäljekoerad ja sugulastõud.

Alarühm 1.2: Keskmisekasvulised hagijad.

Töökatsetega.

LÜHIÜLEVAADE TÕU AJALOOST:

Hagijate kasutamist jahil on mainitud Poola kirjanduses juba 13.  sajandil. Poolas on alati olnud palju suuri metsasid ning neis elavate  ulukite jahtimisel on hagijad alati olnud väärtuslikud abilised. 14.  sajandist pärit kroonikate põhjal teame, et hagijatega jahipidamine oli  väga populaarne poola aadelkonnas.  17. sajandil oli juba võimalik eristada kahte poola hagija tüüpi.

19. sajandi jahiteemalises kirjanduses leiame ka nende tüüpide täpsed  kirjeldused: 1819. aastal kirjeldab Jan Szytier (Poradnik Mysliwych)  poola brachi ning poola hagijat. 1821. aastal on ajakirjas „Sylwan“ ära  toodud W. Kozlowsky poolt koostatud kirjeldused ning  illustratsioonid mõlema tõu kohta ˗ nii poola brachi (raskema  kehaehitusega) kui ka poola hagija kohta (kergema kehaehitusega).  Ignacy Bogatynski detailseid kirjeldusi (1823-1825, Nauka  Lowiectwa) võib pidada lausa esimeseks tõustandardiks.

Peale Esimest Maailmasõda jätkati poola hagija kasutamist jahil, seda  põhiliselt idapoolsetel aladel ning eriti keerulistes mägistes oludes.  Podkarpacle regioonis kasutas poola hagijaid jahipidamiseks tuntud  Poola künoloog Jozef Pawuslewich (1903-1979) ning tema tegeles  intensiivselt ka selle tõu aretamisega.  Ta koostas ka esimese tõustandardi ning tänu temale on tõugu  ametlikult tunnustanud ka Poola Künoloogiline Ühing.

ÜLDMULJE:

Nõtke koer, kompaktse kehaehitusega. Luustik on tugev, ent mitte  raskepärane. Kehaehitusest on aimata tema suur liikumisjõud ning  suutlikkus vastu pidada ka väga keerulistes mäestikutingimustes.

TÄHTSAD PROPORTSIOONID:

Keskmise suurusega. Ristkülikukujuline kere 9:10.

KÄITUMINE/ISELOOM:

Tasakaalukas ja rahulik. Väga julge ning võib näidata üles tõelist  vaprust. Arukas ja kergesti õpetatav. Ei ole agressiivne, ent võõraste  suhtes on ettevaatlik. Lisaks sellele, et ta on väga hea jahikoer, on ta  ka suurepärane valvur. Jahil annab oma tegevusest märku erineva  intonatsiooniga meloodilise häälega. Emastel on hääl kõrgem kui  isastel.

PEA:

Väärika hoiakuga, kerega heas proportsioonis.

KOLJUPIIRKOND:

Kolju: Sama pikk kui kolju. Kergelt kumer. Kuklakühm on märgatav,

ent mitte rõhutatud.

Üleminek laubalt koonule: Vaid kergelt väljendunud.

NÄOPIIRKOND:

Ninapeegel: Must, pruun või roosa, sõltuvalt karvkatte värvist.

Mokad: Toored, ei ole rippuvad ega liibuvad. Katavad hästi alalõuga.

Väike volt suunurgas on hästi väljendunud.

Lõuad/hambad: Tugevad ja valged, lõikehambad asuvad  kaarekujuliselt. Käärhambumus. Soovitav on täielik hambumus.

Silmad: Keskmise suurusega, viltuse asetusega. Sõbraliku ilmega.  Silmavalged ei ole nähtavad. Mustadel ja pruunidel koertel on  tumedad silmad. Pruunidel ja punastel koertel võivad silmad olla  heledamad. Silmalaud liibuvad hästi silmamunale.

Kõrvad: Rippuvad, kerged, kolmnurkse kujuga ning keskmise pikkusega. Madala asetusega, silmadega ühel joonel. Kõrva tüvi on  jäme. Suurem osa kõrvast on rippuv ning seda kantakse kergelt  suunaga ettepoole nii, et kõrva esikülg on põskedele lähemal kui tagumine. Kõrvatipud on ümara kujuga. Karvkate kõrvadel on pehme  ja siidine.

KAEL:

Keskmise pikkusega ning väga lihaseline. Suhteliselt tugev, ovaalse  läbilõikega. Ei ole liiga vertikaalse ega liiga madala asetusega  (mõõduka kaldega). Nahk kaelal on lõtv, ent ei moodusta volti.

KERE:

Turi: Väljendunud.

Selg: Sirge ja hea lihastikuga.

Nimme: Lai ja väga lihaseline, pisut kumer.

Rindkere: Sügav, ulatub küünarnukkideni. Mõõdukalt väljendunud  eesrind.

Roided: Pikad ja kaldus.

Kõht: Kergelt üles tõmmatud.

SABA:

Keskmise jämedusega, ulatub kannaliigeseni. Saba on karvadega  tihedalt kaetud ning karvad moodustavad väikese sabaharja.  Puhkeasendis kantakse saba madalal ning saablikujuliselt. Tegutsedes  kantakse saba pisut ülajoonest kõrgemal.

JÄSEMED

ESIJÄSEMED: Eestvaates püstised. Esijalgade pikkus küünarnukist

maapinnani on pool turja kõrgusest.

Õlad: Pikad ja kaldus.

Õlavarred: Õlanurk ei ole väga avatud.

Küünarnukid: Ei ole sisse- ega väljapoole pööratud. Kere keskteljega

paralleelsed.

Küünarvarred: Sirged, kuivad, ovaalse läbilõikega.

Kämblad (kämblaliigesed): Kuivad ja elastsed. Külgvaates kerge

kaldega.

TAGAJÄSEMED: Tagantvaates püstised.

Reied: Laiad ja väga lihaselised.

Sääred: Väga lihaselised.

Kannad (pöialiigesed): Lühikesed.

Lisavarbad: Puuduvad.

KÄPAD: Ovaalse kujuga ning lähestikku asetsevate varvastega.

Varbad on kergelt kaarduvad. Küüned on tumedad ning sobivad

karvkatte värvusega. Tugevad padjandid.

KÕNNAK/LIIKUMINE:

Liikumine peab olema pingutuseta ning energiline, sujuv ning  harmooniline. Ulatuslik ja vaba liikumine, eriti traavi puhul. Ülajoon  jääb sirgeks ja ühtlaseks nii kõnni kui traavi puhul. Jäsemed liiguvad  paralleelselt.

KARVKATE

KARV: Karv kerel on karm ning liibuv. Aluskarv on rikkalik, talvel  rikkalikum kui suvel. Pea ja kõrvad on kaetud pehme ja lühikese  karvaga.

VÄRVUS:

• Must ja pruun: Pruun eristub selgelt mustast. Tegemist on  intensiivse punakaspruuni tooniga.

• Pruun (šokolaadipruun) ja punakaspruun.

• Punane. Musta, pruuni või toore liha värvi roosa ninapeegliga.

Kollakaspruun-punasel (fawn-red) karvkattel võib olla kerge  must loor.

Pruunid märgised võivad olla: silmade kohal, koonul, kõril, eesrinnal,  jäsemete allosas, reite taga- ja sisekülgedel, anuse ümbruses ning saba  all.  Väiksed valged märgised varvastel ja rinnal on lubatud.

SUURUS:

Turja kõrgus:

Isased koerad: 55-59 cm.

Emased koerad: 50-55 cm.

VEAD:

Kõiki kõrvalekaldeid eeltoodud nõuetest tuleb lugeda vigadeks ning  nende tõsiduse hindamisel tuleb arvestada konkreetse kõrvalekalde  ulatust ning võimalikku mõju koera tervisele ja heaolule.

Üldmulje:

• Liiga pikad jalad.

• Liiga pikk või liiga lühike kere.

• Liiga kerge luustruktuur.

Pea:

• Heledad silmad, ümmargused silmad.

• Tanghambumus (lõikehambad sulguvad üksteise vastu).

Karvkate:

• Pruun värvus ei ole piisavalt mustast eristuv.

• Liiga palju pruuni.

DISKVALIFITSEERIVAD VEAD:

• Agressiivsus ja liigne argus.

• Ülehambumus või alahambumus.

Selgete füüsiliste või käitumuslike kõrvalekalletega koerad

diskvalifitseeritakse.

NB! Isastel koertel peab olema kaks nähtavalt normaalselt arenenud ja

täielikult munandikotti laskunud munandit.

 

 

Tagasi