Borzoi on tuntuim Venemaalt pärit koeratõug. Koera kasutati juba 17. sajandi algul huntide jahtimisel. Vene vürstid importisid mitmeid nägemise järgi jahtivaid hurtasid Araabiast, kuid need koerad ei suutnud Venemaa karmidele talvedele vastu panna.
Koeri hakati ristama kohalike tõugudega, tõenäoliselt olid nendeks tatari jahikoerad või pikajalgsed lambakoerad. Tänu oma malbele iseloomule ja eksootilisele välimusele viisid mitmed Vene tsaarid neid Euroopa kuningatele kingituseks.
Koeri hakati ristama kohalike tõugudega, tõenäoliselt olid nendeks tatari jahikoerad või pikajalgsed lambakoerad. Tänu oma malbele iseloomule ja eksootilisele välimusele viisid mitmed Vene tsaarid neid Euroopa kuningatele kingituseks.
1903. aastal läks Joseph Thomas Venemaale, et leida endale ideaalne borzoi. Tema imporditud koerad said tõuaretusprogrammi alustaladeks. 1917. aasta Venemaa revolutsiooni järgselt seostati borzoisid Venemaa ülikutega ja tulenevalt sellest said paljud koerad hukka. Tõug säilis ainult tänu läände kingituseks viidud isenditele.
Vene hurtasid kasutati tsaariajal jahikoertena, pőhiliselt hundi- ja jänesejahil. Tänapäeval on ta seltsi- ja näitusekoer.
Vene hurdad on rahulikud ja vaiksed, seega sobivad nad hästi korterikoeraks. Nad on oma perekonda väga kiindunud, julged, vajaduse korral on nad valmis oma perekonda kaitsma. Vőőraste suhtes on nad suhteliselt umbusklikud.
Vajavad palju liikumist ja sobivad aktiivsele inimesele. Vene hurt on suurusest olenemata, väga õrna hingega koer. Koerale ei meeldi võõrad. Vene hurt saab hästi läbi lastega, kuid koerale ei meeldi karmid mängud ja lastele mängukaaslaseks ta tõenäoliselt ei sobi.
Teiste koertega, kes on samasuguse mõtlemisega nagu hurt ise, saab koer hästi läbi. Kasside ja teiste lemmikloomadega tuleb koera harjutada juba varajases eas, vastasel juhul võib vene hurt neis saaki näha.
Vene hurt on graatsilise ja aristokraatliku väljanägemisega koer. Ta kannab oma pikka, kitsast pead uhkelt püsti. Karvkate on siidine ja keskmise pikkusega, jalad, kõhualune ja saba on karvarohkemad. Vene hurt on oma kiiruse ja tugevusega ilu ja võimsuse sümboliks.
Vene hurt on graatsilise ja aristokraatliku väljanägemisega koer. Ta kannab oma pikka, kitsast pead uhkelt püsti. Karvkate on siidine ja keskmise pikkusega, jalad, kõhualune ja saba on karvarohkemad. Vene hurt on oma kiiruse ja tugevusega ilu ja võimsuse sümboliks.
Pea on pikliku kujuga. Lõuad on tugevad, sügavad ja võimsad ning kääritaolise hambumusega. Mandlikujulised silmad on tumedavärvilised; pilk intelligentne ja valvas. Kõrvad on väikesed ja teravatipulised. Kael on kergelt kaarjas, mõõdukalt pikk ja lihaseline. Selg on luine ja lihaseline, graatsilise tõusva kumeruse ja tasakaalustatud langusega. Isastel on kumerus suurem. Esijalad on sirged, tagajalad on pikad ja lihaselised. Esikäpad on ovaalsed ja tihedalt üksteise vastas olevate kaarjate varvastega. Käpapadjad on tugevad. Tagakäpad on pikemad ja vähem kaardus. Saba on pikk, madala asetusega ja karvarohke ning sirbi või saabli kujuga. Tegevuse ajal ei tohi koera saba kunagi selja peale ulatuda. Näitusekoerte karvkatte tooniks on lubatud kõik värvused.
Värvuselt valge, kuldne, punane, hall, mustjas ja laiguline.
Turjakőrgus 70-76 cm, kaal 27-48 kg.
Märksõnad:
Tagasi
